Muhu luule lood

Salvestasime Muhu noorteka stuudios mineval pyhapäeval peale koguduse arengukava teemalist koosolekut Irena ja Ahtiga esimese katse sarjast "Muhu luule lood", mis, kui jumal ja kohaliku raadio juhid lubavad, hakkab igas kuus korra laiendama muhukeelseid uudiseid Kadi raadio eetris. Noh ja kui kohalikule raadiole miskipärast ei peaks kõlbama, siis on ta vähemalt kultuuriloolise salvestisena olemas.
Lisan siia yhe Irena luuletuse, mis hakkas mulle eriti meeldima kohe peale seda, kui Irena ytles, et see on kirjutatud Suuremõisa kyla silmas pidades. Kujund ja kõik läks kohe kuidagi väga kenasti paika.

Lihtsad, kodused, madalad majad,
oma kätega rajatud aed,
väravateni paekivirajad,
õues kilked ja laste naer.

Taamal viljapõld loomas on pead,
niidab peremees ädalaheina,
tõstab memm ahjust sepikut head,
pätside rivi käib seinast seina.

Paljad tallad on puutumas muru...
Uhkusevärin poeb arglikult põue.
Hellusepisaraid tagasi surun
kui astun hommikul OMA õue!


Siin on näha valik riiulisse tagasi panemist ja läbi lugemist ootavaid raamatuid. Väikesed usinad abilised ikka vahest hoolitsevad, nagu Lotte multikas õpetatakse, et raamatud vahepeal värsket õhku ka saaksid.
Lugemisest veel niipalju, et avastasin, et kindlasti tuleks algupärase heeringapyygikirjanduse-projekti raames läbi lugeda ka Lembit Uustulndi vastavasisuline raamat. Ja Triin, kellel on doktorikraad loodusteaduste vallas, soovitas mul tõsimeeli läbi lugeda "Da Vinci koodi". Eelarvamused, teadagi, on saatanast ja minu eas peaks inimene seda juba hoolikalt meeles pidama. Eks ma kunagi vigisesin pisiõe kallal ka, et mis ta loeb neist lollakatest Potteritest, lugegu parem midagi olulist. Hea muidugi, et see ämbrikolistamine juhtus vanematekodu saunalaudul, mitte mõnes avalikumas kohas. Nyyd on juba nii palju aega möödas, et võib välja lobiseda...