Siiakala

Voat kui kena, kui vahest sõhuksi lilli tuuasse, mis enne yle andmist paberi sihest lahti koa võetse.
Tänase päeva suurim lugemiselamus - Kaldavana kirjutatud lood Väikese väina kaladest. No ma olen alati arvanud, et Kaldavana on väärt kirjanik, hoolimata sellest, et tema tuumakamad tööd on internetiavarustest eemaldatud, kuna Tiigrihyppe Tagaverele jõudes olla yks mees ennast kõrvade abil lendavas Niitzus liiaks ära tunnud. Aga käsikirjad ei põle ja internet ei hävi, vaid arhiveeritakse. Head lugemist! Pisikeseks maitsenäiteks lisan siia ka siia.

MERISIIG

Väike väin ja siiakala, kes neid jõuaks lahuta - nii tundusid asjalood olema veel poolsada aastat tagasi. Väinas Kõinastu-Koguva kandis ning Liivi lahe pool Kõrkvere piirkonnas paiknesid ühed olulisemad Väinamere, ehk isegi kogu Eesti ranniku siiakoelmud. Sügisel, kui siiad puhta kruusa- ja liivapõhjaga aladele kudema saabusid, toimus siin väga usin siiapüük, parimatel aastatel saadi väinast isegi veerand kogu Eesti siiasaakidest.
Need ajad on nüüdseks möödas. Koelmualade mudastumise ja omaaegse ülepüügi tõttu on kohalik siig väinast peaaegu kadunud, alguse hääbumisele pani tõenäoliselt Väinatammi ehitus juba üle sajandi tagasi. Praegu väinast sügisest kevadeni püütavad siiad on valdavalt pärit kaugemalt, näiteks Soome vetest. Väinas on nad toitumisrändel. Kuna siig igal aastal ei pruugi kudeda, siis leidub siin sageli ka hilissügisel kalu, kel mari ja niisk välja arenemata. Kudemisküpsed kalad on selleks ajaks juba oma sünnikohta – Soome rannikule või Pärnu jõkke rännanud.
Püütavad siiad on tavaliselt 35–55 cm pikad, 0,5-1,5 kg rasked. Aastal 1969 on Väikesest väinast saadud ka Eest rekordsiig – soomuskatte lõpuni 63 cm pikk ja 5,2 kg kaaluv kala.
Toiduks tarvitab merisiig peamiselt tigusid, karpe, kirpvähke, kakandeid ja teisi põhjaloomi; talve poole enam pisikalu, näiteks mudilaid. Kevadel jälitavad siiad kudevaid räimeparvi ja topivad end koetud marjast kurguni täis.
Siiapüük toimub võrkude ja mõrdadega, varem püüti siigu kevadel vihmaussidega söödetud ridaõngedega. Harva trehvab siiga ka jääalusel õngitsemisel. Kulinaarses mõttes on merisiig esmajoones soolakala, sobib aga ka suitsutamiseks, praadimiseks, küpsetamiseks ja veel mitmel muul viisil valmistamiseks. Aidaräästa alt võetud kuivat siig on üks hea tahe õllekõrvane.

Vanarahvas rääkinud:

„...äga paramad kala äi ole kut siiakala...”

„...siiakala kallis küll, aga ta üks puhas kala...”

„...kevadene siig ja sügisene piim o pere tütre süöma aeg...”