V2isasin v2liseesti noorteyritust, mille raames vaadati filmi "Pikad paberid". Mis ma oskan ytelda. Kena pretensioonitu noortefilm, orgaaniline dialoog (autor m2rkis, et paljud neist ongi oma algup2ralt teloga lindistatud t6sieluvestlused). Silo ilmub nagu klassikaline trikster, aga tema potentsiaal j22b l6puni realiseerimata. 30 aastaga pole midagi muutunud, nagu oleks oma elust filmi vaadanud. Muidugi ka 70+ filmivaataja m2rkis, et miskit uudist selles filmis tema jaoks kyll ei olnud.
V2ike metalevel siiski on ka - umbes poole filmi peal toimub peategelaste vahel vestlus sel teemal, et filmide esimesed pooled on alati huvitavamad, sest teises pooles hakkavad tegelased k2ituma vastavalt sellele skriptile, kuhu film peab l6puks v2lja j6udma. Ja siis teevad nad ise t2pselt sedasama.
Tööd on palju, aga tolku vähe.
Tekkis tunne nagu sitikas Peetril karu puuris:
salmid on selged, ilusad riided on seljas, aga keegi ei kuula ega pane tähele,
kõik vahivad karu, kes lihtsalt puuris tukub, aga on suur.
Kiviräha jutus läheb sitikas Peeter peale
paari päeva asjatut puuris etlemist tagasi koju, kus õed-vennad teda juba
ootavad, et koos toredasti aega veeta.
Aga kui sitikarahvas on otsustanud, et vaat
nüüd just sina oled see, kes seal karu juures meid esindama peab, ja just
nimelt karu juures, mitte näiteks rebase, keda sitikad huvitavad
toiduobjektina, nii et seal on vähemasti teoreetiline võimalus, et kui rebane
hakkab sitikat püüdma, siis saavad tema olemasolust teadlikuks ka
loomaaiakülastajad. Karul on sitikatest siiski sügavalt savi.
Siis on sitikal kaks võimalust: otsida
spetsiifiliselt entomoloogide tähelepanu või minna lihtsalt kuhugi mujale, mida
on muidugi lihtsam öelda kui teha.
*
Pidustused möödusid edukalt ja inimohvriteta. Siin ka paar jäädvustust.
Ja nüüd vaadakem ka uude aastasse. Hea vend päästis mind kimbatusest ja tõi sünnipäevakingiks Mangi horoskoobi (sest lugeda ju väga tahaks, aga Liiva poest ise osta on ikka natuke piinlik). Seal on muuhulgas öeldud, et "Oktoobris, kui ühiskond valgub tänavatele ja nõuab toiduainete hindade alandamist, on Ambur selles üks aktiivsemaid osalejaid" ja "Kuu teisel poolel kasvab Amburi magnetism ja naised vaatamata vanusele tunnevad tugevat tõmmet välismaa meeste poole." Lubatakse veel kirjanduslikku edu, probleeme lastega, ägedaid reise ja liidripositsiooni. Elu on hele nagu haldja hame, ma ütlen!
Eakamaks saades hakkavad inimesed tavaliselt ikka tegelema mingit sorti näputööga. Ei ole siin erandiks minagi. Tegelt enamus kive on täitsa pehmed ja alluvad korraldustele üle keskmise hästi.
Nii et rõõmusta, Rebane! Streng ja Sarabuvana võivad ka rõõmustada, kui tahavad. Ja ma tahaks näha, kui need ei rõõmusta, kes peatselt neid kive ise kandma peavad hakkama.
Peale oma raamatuga ühele poole saamist tegelesin jälle teiste kirjutatud teostega, lugedes valimatult läbi keldrist leitud varandust - kunstvõimlemise ajaloost ja Liivimaa noorema riimkroonika ümberjutustustest Eesti pungi ja Ameerika esseistikani. Lugemissööstulemmikuks osutus aga siiski ülikooli raamatupoest leitud pilt-essee (üks võrgust leitud žanrimääratlus ütles küll 'graphic novel', aga selle vormi jaoks ei ole tegelastevahelised suhted minu hinnangul siiski piisavalt välja arendatud) kohalikest puudest. Jah, silm ei peta: see on lihtsalt raamatutäis puulehtede (ja mõningatel üksikjuhtudel ka viljade) pilte. Vahi või söömata, nii toredad. Ja ka tänavail lebavaid puulehti vaatan sestpeale palju lahkema pilguga.
Kuivõrd I Maailmasõda oli viimane, milles kanadalased aktiivselt osalesid, siis on selle lõppu tähistav Remembrance Day (või ka Poppy Day) siin suur püha. 11.11 kl 11.11 leiab aset kaheminutiline leinaseisak, enne seda lastakse kesklinnas kahurit. Ilmasõjaaegsed kahurid teevad päris tüsedaid põmakaid, maapind vibreerib mitmekümne meetri ulatuses (noh, eks ta on suuresti alt tühi ka, pargi alt läheb metroo läbi), lähedusse pargitud autode signad igatahes käivitusid kui kellavärk peale igat pauku, andes oma panuse helimaastiku elavdamisse.
Aga mis Eestis samal ajal toimus? Täpselt samal päeval loodi Kaitseliit ja üsna varsti läks Vabadussõjaks lahti ka. "Ärkamisaeg alles algab," nagu laulab Kurjam.
Roomas roomlase kombel, või kuidas see antiikne tarkusetera ütlebki. Halloween on selline tore kultuurineutraalne tähtpäev, mida Põhja-Ameerikas on üsna turvaline juurutada, kedagi ei saa sellega otseselt ära solvata (erinevalt meie mardipäevast, mis mõned aastad tagasi välistudengeid ikka kuuldavasti solvas).
Valmistume meiegi. Tervitusleht (vaher? kas tõesti?) läheb hommikul naaberpargi vanameestele, jutumulliga tont jääb ukse peale lahkeid portugali koristajatädisid ootama, kes olid meile juba täna ja küsimata ukse külge kommikoti riputanud.
Aeg-ajalt on inimesel siiski vaja ka meelelahutust ja vaatemänge. Seda pakkus kallil reedeõhtul siinses suurlinnas Andreas Malmi esinemine postituse pealkirjas näidatud teemal. Auditoorium oli täis, rohkem poleks mahtund. Ma isegi sain (tasuta) pileti alles ootejärjekorrast. Noh, eks sabasseismisel ja sotsialismil ole ka teatud kogemuspõhiseid kokkupuutepunkte. Jutuks oli peamiselt geoinseneeria ehk ilmastiku mõjutamine atmosfääri sekkumise abil (vt ka: haiguste ennetamine nende vältimise teel), mille puhul lõpuks siiski tuli välja, et ega pole kindel, kas maruparempoolsed vandenõuteoreetikud ikka laseksid oma valitsusel sellise asjaga pusida. Ma arvan, et hiinlased ei küsi, vaid teevad lihtsalt ära, kui neile tundub, et vaja on. Ja siis jah seda et saunaskäimisharjumusega inimesele on ikka suht raske noid Freudi muinasjutte maha müüa. Oli silmaringi avardav, kahtlemata.
Kõik algas sellest, et tekkis tunne, et peaks nagu raamatuaastat tähistama. Algul tuli ühe raamatunäituse mõte (see sai teoks), siis teise oma veel, aga see alles võtab kuju. Kuna mul õnnestus idee mõningal määral maha müüa kolleegile slavistika osakonnast, siis hakkas see suve jooksul tema peas oma elu elama ja sügisesel taaskohtumisel surus ta mulle esimese asjana pihku priske siilu kasetohtu ja vajalikud tarvikud, et selle peale teha üks kena tohukirjareplika. Võtsin hoogu, harjutasin, tegin (vt allolevat pilti).
Mis pani mind üleüldiselt huvituma kasetohukirjade teemast. Mulle tundub, et seda ainsat karjalakeelset (kirja pandud osaliselt slaavi tähtedega, osaliselt ruunikirjas) teksti ei ole veel ammendavalt lõpuni tõlgendatud. Oma käega selle kirja mitu korda läbi tegemine näitab kätte mõned nüansid, mida lihtsalt peale vaataja ära ei taba. Võrdlemiseks peaks muidugi mõned slaavikeelsed ka ümber kirjutama.
Siis avastasin, et tuntud fennougristikaentusiast Arvo Valton on 2010. aastal avaldanud romaani "Kirjad kasetohul". Lootuses, et Valton seal ehk ka midagi kirjade sisu kohta ütleb, tormasin keldrisse, haarasin riiulist raamatu ja lugesin selle mauhti läbi. Midagi ta ei ütle. Kirjeldab Novgorodi kandi ühiskondlik-poliitilisi olusid 11. sajandi algul ja 20. sajandi lõpul, laseb mõlemas ajastus tegutsevatel noormeestel jõuda oma südamedaami, khm, mitte nii otse südamesse, aga muudesse strateegiliselt olulistesse kohtadesse, heietab midagi muinasjuttudest ja tõstatab muidki eksistentsiaalselt olulisi küsimusi, aga kasetohukirjadest - mitte üks sisuline sõna. Noh, ilmselt mu ootushorisont oli teises kohas kui see, kuhu vanameistril oli plaan see paigutada. Mis teha.
