No tegelikult kuni kaks inimest suutsin veel välja mõelda, kelle huvidering ülalnimetatuga mingi määrani kattub.
Kasutasin oma eelisseisundit kodumaise akadeemilise asutuse töötajana ja vaatasin üle kaugserveri ära kodumaise vanapoistebändi doku. Meh film. Nagu keegi groupie oleks kaameraga aasta aega meestega kaasas jõlkunud, ise õige õnnelik, et saab palju reisida ja lahedaid kohti näha. Saime teada, et mehed on palju teel ja magavad tihti. Mitte midagi meeste endi kohta me teada ei saanud. Noh, õige fänn ja vaataja muidugi teab kogu tausta ja diskograafiat ilma üle kordamatagi, aga oma tudengitele ma seda näitama ei tõttaks, nad ei saaks sellega mingit kontakti. Võib-olla ma alahindan neid, aga, pagan, sellel asjal oleks olnud potentsiaali palju enamaks.
the kid inside you is old
the oldest part of you there is
each new day
adds another new
coat of paint
to its surface
as you grow
Teatrikülastuskatsed jätkuvad. Igal õppeaastal vähemalt üks kord ikka õnnestub. Seekord läks ses mõttes täkke, et oli mitte meelelahutuslik ega provintslik, vaid pigem eksperimentaalne. Kanadas resideerivate Kuskatani (tuntud ka nimetusega El Salvador) päritolu naiste tantsuteater. Semiootikamasin töötas peas kogu aeg täistuuridel, aga ei saa ütelda, et see mingit sidusat seostelõnga oleks kedranud. Proovisin küll mingit lugu sealt leida, noh, et algul on naised karvased ja käkivad niisama, siis jooksevad huntidena, vahepeal moonduvad konnadeks ja toodavad mune, siis vahepeal toimub selline, hm, sõna otseses mõttes naisliikumine, kus mõnusasti loperdavad, kohati kortsus ja kohati priskevõitu kehad mööda lava ringi rullivad, puhas Hélène Cixous' naiskirjutuse tantsuvariant, siis vahepeal tuleb tsiviliseerimine ja koloniseerimine, kehadele tõmmatakse kleidid ülle ja pearätikust saab peatselt põrandapesukalts, lõpus tundus nagu toimuma mingi taas-emantsipatsioon jalgade vastu maad löömise ja laulu abil.
Aga kuna mul sai lapsehoiuaeg otsa, siis etendusele järgnenud kunstnikuvestlusele ma kahjuks ei saanud jääda, kus võib-olla oleks saanud teada, mis seal siis päriselt oli.
Nagu siin rikkalike raamatuvarude linnas ikka kipub juhtuma, lükkas saatus mulle jälle ette ühe elumuutva teose (tõsiselt räägin, noh). Kanada 20. sajandi silmapaistvaima naissoost harrastusornitoloogi ja looduskirjaniku Louise de Kiriline Lawrence'i elulooraamat teise kanada naiskirjaniku, Merilyn Simondsi sulest. Viimane paistab piltide järgi olema selline rõõsa ja entusiastlik põhjaameeriklane, miska ei ole ime, et ta keskendub linnuvaatlusrõõmule ja libiseb üsna põgusalt üle kõigist nendest põrgutest, kust tema kangelanna oma elu jooksul läbi jõudis käia. Liitlaste, valgekaartlaste juhtide ja enamlaste kolmekordne reetlikkus, tema ise küll pääses eluga, aga abikaasa ja sündimata laps mitte; sunnismaisus nälgival Venemaal, hiljem teadmatus ema ellujäämisest. Ma arvan, et oma teise mehe ta võttis lihtsalt sellepärast, et siis oli hea kõigile muudele potentsiaalsetele kavaleridele kaugelt lehvitada ja ise põõsastesse rähne passima minna. Ja kui elulooraamatu autor osundab, et kõik toonased professionaalsed meesornitoloogid suhtusid temasse siiski väga soosivalt, siis vähetähtis polnud siinkohal arvatavasti ka asjaolu, et Louise'il polnud formaalset kõrgharidust, mistap ta ei kujutanud endast konkurenti akadeemilistele ametikohtadele, publitseerigu aga kõrgetasemelistes ajakirjades, palju tahab!
Liiga kange kraam, et korraga sisse võtta. Ma proovisin, aga jäin vahepeal pingutusest magama, magasin 9 tundi, siis lõpetasin.
Noh, ikka see triangulatsioon Ene Mihkelson - Sofi Oksanen - Lilli Luuk. Ja küsimus: miks keegi peaks seda lugema? Milleks pingutada? Milleks kuulda neid koledaid jutte?
Murdjale pole sul küll mõtet seadusi lugema hakata, ta teab neid isegi. Vahet pole, mis kirjas. Kui tema seda teeb, mida ta teeb, siis järelikult on võim temale selleks loa andnud. Ega selline ei taha sind kui naist, ta ei taha sind! Tema tahab sind hävitada, olgu sa naine või mees. Kui ta sind vaatab, näeb tema vaenlast, sellist, kes tuleb laiaks litsuda.
See nagu vist olekski lühikokkuvõte sellest loogikast, mille peale vägivald universaalselt ehitub.
Ei söönud kommi, filmi vaatasin hoopis sellenimelist, et valmistuda eelseisvaks õppeaastaks, mil taaskord tuleb esitamisele Eesti filmi kursus põhjaameerika noorsoole, kellel sellest valdkonnast mitte õrnematki eelnevat aimu ei ole. Algul tundus, et vaat ei tea nüüd, kuidas nad kogu sellest sovjetidiskursist läbi närivad, aga lõpus mõtlesin, et äkki ikkagi sport võidab. Hea film on, noh. Ja kuna Edgaripäev pole enam mägede taga, siis seda sobib nimetatud filmi vaatamisega tähistada küll. Recommend.
Seekord on vanameister siis noorsooromaaniga hakkama saanud. Selline stiilipuhas folkhorror. Midagi pole teha, minu vaimusilme ees jooksis film ikka ühe päris konkreetse kohapärimuse spetsialistiga peaosas.
Toimetajamärkuste osas lisaksin, et kolm taimenime olid valesti käänatud (õige on maran: marana, samuti mustad sõstrad ja punased sõstrad, mitte mustadsõstrad ja punasesõstrad), paar küljenduses tekkinud poolitusviga oli ka, aga muidu kõik jooksis kenasti. Võib-olla ma oleks natuke lühendanud (seda arvas ka kriitiline lugeja J., aga ma seletasin, et kui jutustaja näol on tegu meesfiloloogiga, siis ta lihtsalt ei saagi vähema jutuga hakkama) ja tegelikult ei oleks inimsööjate rahvapärast nimetust ka üldse vaja olnud, see kuidagi nimetab lapselikult ja hajutab seda salapära.
Aga muid pretensioone mul ei ole.
Juhtus nii, et oli aega 5 tundi oma passi põrnitseda Poola (EU) piiril.
Selgus, et:
1) 2024. aasta jooksul viibisin kokku neljas maailmajaos: Euroopas, Aafrikas, Põhja-Ameerikas ja Aasias.
2) 2026. aasta jooksul (ja aasta ei ole veel lõppenud) viibisin NATO idatiiva riigis, NATO läänetiiva riigis ja sõdivas riigis.
Väga raske saab olema uuel passil siia veel midagi võrdväärset lisada.
Jaanipäeva tõttu jäi juuni siin vahele. Aga juuli esimesil päevil oli Hellamaa raamatukogu "Hobulausuja" maha kandnud, nii et avanes soodus võimalus täiendada end noorpõlve tüvitekstide alal (tüviteksti definitsioon mäletatavasti: kõik teavad, keegi pole lugend).
Mis seal ütelda, melodraamat on ikka rohkem kui zoosemiootikat. Pluss kindel pastoraalne usk, et törts maaõhku ja korralik kepp lahendavad kõik linnanaiste probleemid. Mõte, et loomad tunnetavad inimese ebakindlust, on muidugi korduvalt empiiriliselt järele proovitud. Võib-olla saab sellega seletada isegi teose lõpplahendust, kus inimene kasutab metsikut hobust enesetapuvahendina. Aga see agentsuse küsimus liikidevahelises suhtluses jääb ikka püsti.
