19.06.22

Külmkingauurija

 

Valmistudes eelseisvaks kultuuriürituseks (juba augustis!), soetasin ja lugesin läbi Külmkingauurija ja mõtlesin, et ehk moodustan selle kohta mingeid arutlevaid lauseid või midagi. Dokotorikraadiga folklorist, kes elab koos mingi tümikaga kodukohas ja nutab taga olemata jäänud noorepõlvearmastust pakuks ju teatavat samastumisruumi küll, kriminaalseid kalduvusi ei saa samuti eitada (käesolevast hooaja skoor on juba kaks sähvatust kiiruskaamerast), aga selle asemel pildistasin hoopis Roosikese pillergooni, et juhtida üldsuse tähelepanu vajadusele klaasid enne talve uuesti ette kittida ja aknaraamid linaõliga üle võõbata. Noh ja idülli kronotoop peegeldub siit ju samuti (ka sel teemal on kirjutis soolas). 

01.06.22

Pingeväljad

Nagu ikka, jõuan taas pärale viimaste hulgas. "Pingeväljade aednik" -> loodusdokk x Nipernaadi x see osa Mikitast, kus mütologiseeritakse eestlaste armastust võsas ragistamise vastu. Teemat nagu on, aga reemat oli mu jaoks ennemini vähevõitu. 

Kõik filmi pääsenud võtted on toimunud kuldse päikese kiirtes mingil mõõdukal aastaajal - natuke tehakse küll pliidi alla tuld ja osades majades istutakse, joped seljas, aga mingit sügisvihmas armetult läbimärjaks ligunemist või muud naturalismi sealt juba ei leia. Et seda hõllandust pisut realistlikumasse kastmesse sorgata, siis lõpetuseks olgu siinkohal ära toodud ka üks  kirjanduslooline muusikapala

12.05.22

Cees

Jah - jälle pean ma küsma, miks me seda teeme?
Eriti kirjanduse uurimise ja selle tulemuste esitlemise puhul tuleb see küsimus muudkui pähe. See on muidugi tore, et on taas selline konverents, kus inimesed tulevadki reaalselt ühte ruumi kokku, jagunevad temaatilistesse plokkidesse, kogunevad plenaarettekandeks (ja proovivad palehigis sellest midagigi aru saada) ja enamasti tekib neist kooslustest küll midagi uut ja huvitavat, aga kui tuleks seletada, milleks seda vaja on või mis mõttes see töö on... 
Etnoh, ühest küljest muidugi jah humanitaarteadusnohikute pidu, jagatakse tasuta kohvi ja küpsiseid, tunned, et oled omasuguste seas, mõtled kaasa, avardad silmaringi. Ja teisest küljest - väljas käib sõda, meie siin arutame intertekstuaalsuse narratiivsete strateegiate üle (näiteks). Kolmandast küljest - kuni lastakse teha seda, mida oled eluaeg harjutanud ja natuke nagu oskad ka, siis vist on mõtet selle juurde jääda. Stick to it.

08.04.22

Mongolite unenäoline invasioon

Üritasin lugeda Lev Gumiljovi „Etnogenees ja Maa biosfäär“, mida võiks pidada üheks kaasaegse putinismi tüvitekstiks. Täielik haige hülge unenägu. Ilma igasuguse meetodita on sinna kokku visatud mingeid katkeid rändrahvaste ajaloost, mingeid kõlavaid sõnu ökoloogiast ja geograafiast, juurde leiutatud passionaarsus, Vernadskilt pealkirja kaunistuseks sisse vehitud biosfäär (kasutatud on ainult tema kõige esimest, keemiast lähtuvat raamatut, arvesse võtmata selle kõiki hilisemaid edasiarendusi, aga näed mõiste kõlbas varastada küll). Kasutatud on ainult kirillitsas ligipääsetavaid teoseid. Absoluutne ignorantsus kombineerituna ladusa jutuveeretamisoskusega, interdisciplinarity gone horribly wrong.

Et aga Gumiljov tugineb suure vene rahva etnogeneesi visandades oma varasematele uurimustele Aasia rändrahvaste ajaloost, pakub siinkohal mõningast leevendust Nikolai Baturini viimane raamat - „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“. Minu jaoks oli see 2016. aasta parim raamat, mis aga kirjandusadministratiivsetel põhjustel ei saanud auhinda saada. Või noh, eks ta on üks parimaid raamatuid siiamaani. Lakooniline, poeetiline, universaalne ja samas väga täpne.

Kurjal ei ole tulevikku. Õelate lamp kustub.

28.03.22

Kaks päeva kanavaatluspraktikumi


Jah, miks me seda tegime? Üks võimalik põhjendus, et see on märksa parem tähelepanu- ja kohaloluharjutus kui igasugused abstraktsed mõtlused või tantramantrad. Mina tahtsin testida praktikas zoosemiootika kuut analüüsipunkti ja kui pisike rahvusvaheline naistepunt pakub selleks platvormi ja seltskonda, siis oleks ju rumal see kasutamata jätta.

Niisiis, liikidevahelise suhtluse kolm mõõdet - pragmaatika, süntaktika, semantika - ja selle kokku kuus alapunkti. Katsun siinkohal hoiduda kommentaaridest liigisisese kommunikatsiooni suunal ja keskenduda sellele, kuidas inimene võiks kanale paista.

1. Kana kommunikatsiooniorganid ja üldine habitus: kõnnib kahel jalal nagu inimenegi. Aga saba on enamasti püsti ja pea maas (vt joonist); kael on üldse palju liikuvam kui inimesel. Nokk väga osav, haistmine, kui ma nüüd õieti mäletan, terav, vähemalt mis lähemaid lõhnu puudutab. Kuidagi ta ju need ussid sealt maa seest lokaliseerib ja kätte saab. Teeb häält ja kuuleb samamoodi kui inimene, mõlemat arvatavasti mõnevõrra paremini.

2. Tagasiside ja ajaraamid. Vehkimine ja äkilised liigutused mõjuvad mõlemale kommunikatsiooni osapoolele ja üldiselt ei teki kana-inimese suhtluses ka mingeid tuntavaid ajanihkeid, ehkki lindudel mahub sama pikka ajamomenti ilmselt rohkem infot kui inimesele. Kui inimene teeb häält, siis kana kuulab ja võib ka vastu häälitseda. Kui kukk nokaga lööb, siis inimene vist pigem läheb eest ära kui et vastu lööb. Kas kukk oskab seda rünnates eeldada, vat ei tea. Aga ründab peamiselt siis, kui mune ära korjama tullakse. Munadel on kuke ja inimese omailmas niisiis täitsa erinev tähendus (see käib tegelt juba p.6 alla).

3. Tõlgendamata jääv info ja taustateadmised. Ega inimene ikka kõiki kanakeele nüansse ei adu. Kana jälle tõenäoliselt ei mõika suuremat inimese miimikast. Kanade liikumine, kui nad pundis olid, oli vaatluste põhjal üldiselt kaootiline, s.t raske tõlgendada. Inimestest hoiavad siiski üsna ühemõtteliselt ohutusse kaugusse. Kui korralik kanapidamisõpik läbi lugeda, oleks taustateadmisi omalgi rohkem. Kanadel neid taustateadmisi inimeste kohta napib.

4. Signaalide repertuaar ja agentsus. Kanadel on erinevaid kaagatusi, kõõrutusi ja kähinaid. Neid hääli suudab inimene keskpärasel tasemel imiteerida. Tiibade saputamine, saba lehvi löömine, jalaga siblimine, kerged üleshüpped ja loomulikult ka võimekus koordinaatteljestiku kolmandal teljel opereerida jäävad inimesele paraku suuresti kättesaamatuks. Inimesel on ikka väga vähe võimalusi kanaga suhtlust alustada, kui nii mõtlema hakata. Tundub, et kanad ise ka eelistavad üks ühele vestlusse laskumist vältida. Eemaldumise agentsus on kanadel samuti parem: inimene juba naljalt pead tiiva alla ei pane.

5. Mõtestatud suhtluse alused: teravili. Kui inimene tuleb ilma teraviljata, siis ega ikka seda mõtestatud kontakti ei teki. Samuti on tähtis, et inimene ilmuks õigel ajal. Peale seitset pole mõtet, siis nad magavad. Teisalt loob suhtluse süntaktilist rütmi muidugi munemine, mis juhatabki meid p.6 juurde.

6. Suhtluse tähendus kummagi osapoole jaoks. Inimesele on kana juures kõige tähenduslikumaks punktiks ilmselt munad; kanale inimese juures jälle toit; vastastikku huvitab neid sekkumine ohu korral (igatahes sõidab peremees kukkede hoiatushüüdu kuuldes alati rattaga teiselt poolt teed kohale). Võimalik, et kukkede juhiambitsioonid laienevad ka inimestele, igatahes tegi üks kukk ühe vaatleva inimese paigalt liikudes žesti, nagu tahaks teda ilusti omasuguste juurde tagasi juhatada. Aga see muidugi võib olla ka üleinterpretatsioon.

Mõlemal päeval lõppes meie kohalolu kaklusega: esimesel korral, kui kanalas sees olime, läks kukkedel ärevus liiga suureks, teisel päeval, kui hängisime õues ümber kanaaia, lipsas katus pealt kahel kanal, kes samamoodi kaelasuled turri ajasid ja rinnaga üksteisele peale hüppasid. Eks nad maandasid inimeste arusaamatust kohalolust põhjustatud ärevust. Andsid nad seda signaali nüüd meelega või kogemata, aga igal juhul tuli sõnum kohale ja me läksime ära. 

---
Pildi joonistas Regina, kes on tegelikult hoopis fotograaf. 
Jutt tuli nii pikk sellepärast, et vahepeal jäi kuu aega vahele. 

24.01.22

Kadunud mets

Kuna noorim järeltulija ei olnudki veel oma kolme ja poole eluaasta jooksul teatris käinud, parandasime selle haridusliku puudujäägi (eks oli kreisilinna muudki asja, nt vedasin seljakotis panka täitsa mitu tuhat raamatute müügi raha, mis pole ka kehval ajal sugugi tähtsusetu seik). 

Järeltulijale meeldis, nagu arvata oligi, sest rahvast oli vähe, istumine kohe lava peal näitlejate ümber, liikumine ilusti seatud,  näitlejatööd väga veenvad (koguni sellevõrra, et kui koer väga ligidale tuli, oli noor teatrikülastaja vilksti emme süles). Mille kohta aga paraku ühtegi head sõna ütelda ei ole, on kogu visuaal. Räägitakse metsast, aga maas on vahtralehed (ok, need on äratuntavalt puulehed, aga vahtraid sisaldavaid laialehiseid metsi leidub meil ainult Abrukal), seinale projitseeritakse ka mingi täpsustamata lehtpuu ja hiljem veel mingit imelikku Ameerika plaatanisalu; lõpetuseks rõõmustavad tegelased "tagasi tulnud" metsa üle igerikus männi-istandikus, kus isegi istutusvagude vallid on veel maapinnal selgesti näha. Ei sisendanud täiskasvanud vaatajale erilist ökoloogilist entusiasmi ega lootust, et see mets tegelt ka tagasi tuli. 

16.01.22

Logistiline fiasko

 Uus aasta algab hoogsalt. Kirjutasin selle kohta lausa lühijutu. 


Logistiline fiasko. Lühike ja õpetlik lugu ühistranspordisõpradele

 

Neljapäeva õhtu kell 22 Lihulas. Sõiduplaneerijas, aga ka posti otsas rippuvas kirjas lubatud Tallinn-Kuressaare bussi, millega jõuaks selle päeva viimasele praamile, ei tule. Ettevõtja on otsustanud neljapäevasest väljumisest koroonaolukorrale viidates loobuda; minuni jõuab see info kahjuks alles Lihulast bussifirmasse helistades (suur tänu hilisõhtul võõrale numbrile vastamast).

Peale ligi kaht aastat pandeemiat, isolatsiooni ja autoga mandri vahet seerimist otsustasin nimelt kergemeelselt, et teeks oma töise Muhu-Tallinn-Viljandi-Muhu turnee seekord taas ühistranspordiga, sest ega see pimedatel ja libedatel teedel autoga aja peale ühest punktist teise liikumine ka teab mis meelakkumine ole. Vahepeal on aga õhtune Tartu-Kuressaare buss (v.a. R ja P) käigust maha võetud. Viljandist saab õhtul ekspressiga Pärnusse, sealt külavahebussiga Lihulasse, ja nagu selgub, siis sellega kogu lõbu ka piirdub. 

Kõnnin suure vihaga sissejuhatuseks Lihula bensukasse - see on ööpäev läbi lahti ja latern põleb tee ääres, saab näiteks proovida häälega Virtsu jõuda. Hääletajaid pole küll teede ääres juba viimased kümmekond aastat; sõidujagamine on kolinud Facebooki, aga ega sinna postitamisestki hetkel midagi kasu oleks. „Hei, keegi lähema veerandtunni jooksul Lihulast Virtsu poole ei lähe vä?“ Vahepeal mõtlen küll, et ehk oleks lihtsam Lihula jäistel kõnniteedel mõni kont katki kukkuda ja lasta kiirabil ennast Pärnu haiglasse ööbima sõidutada, aga pikas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik mõte. Eesmärk on siiski koju laste juurde jõuda.

Õnneks on mul, nagu korralikul muhulasel kunagi, Virtsu kandis terve hulk sugulasi ja sõpru. Enamusele neist oleks hilisõhtune telefonikõne „Ae, olete kodus või?“ natuke liiga ekstreemne elamus. Vanadel tuttavatel (suur tänu hilisõhtul võõrale numbrile vastamast) siiski polnud probleemi - „Jaa, saad ööbida, tuleme järele!“.

*

Oleksin hiigla rahul, kui ma olekski seiklemise peal väljas olnud: sain sõita eri transpordivahenditega, natuke matkata, sõpru näha ja nende juures toredasti aega veeta. Aga ma ei olnud seekord seiklemise peal väljas. Ma tahtsin lihtsalt peale tööd koju laste juurde jõuda, et oma vanemlikke kohustusi täita. See kahjuks ei õnnestunud, mis omakorda ei rõõmustanud ka lapsi ega vanavanemaid. (Kas ma pean üle kordama, et koju jõudsin alles järgmisel päeval?)

Mis on loo moraal? Loobuda lünklikust ühistranspordist üldse? Ma ka ei tea.

30.12.21

Ilmapuu

Peenem rahvas pealinnas ja mujal progressiivses maailmas kuulukse kõik seda lugevat. Otsustasin ka üritada sammu pidada. Kui raamatukogutädi selle leti alt esile tõi, tundus küll, et jeerum, miks nii paks, aga kolm tihedat õhtut lugemist ja läbi ta sai.

Rõõm tõdeda, et karismaatilise megafauna kõrvale hakkab siis viimaks astuma ka karismaatiline megafloora, viimasel on veel seegi eelis, et lisaks looväärilistele embleemliikidele saab kaudu minnes täitsa viisakalt rääkida ka kogu sellest mikrofloorast ja parasiitide hordidest, kes neil seljas ja jalus elavad ja ka väärivad oma kohta päikese all.

Kahju, et autor ilmselt ei ole kursis Jakob von Uexkülli töödega, mis muuhulgas räägivad ka ajahetke eri pikkusest eri elusolendite omailmas - nii kulub tal puude ja inimeste ajamõõtme erinevuste selgitamiseks hulk lehekülgi ja retoorilist tulevärki. Aga ega ma kurda, jõuab samadele järeldustele.

Inimtegelaste käitumise osas jäetakse mõned asjad lõppeks siiski segaseks, aga tundub, et kriisihetk, kus endistel headel asjad üle võlli lähevad, on üsna sama, mis Star Warsis, ema hukkumine. Ökosüsteem, ükskõik, kas lokaalsel, globaalsel või planetaarsel skaalal, sobib ka kenasti selle ema-metafoori sisse. Aga vaenlase defineerimisega läheb muidugi raskeks kõigil juhtudel ja sealt tulevad ka vead sisse. Elu (väga laialt mõistetuna) kindlasti jätkub, aga arvatavasti üsna teistsugusel moel.

13.12.21

Tulilind

Vaatasime perekondlikult kodumaise filmitoodangu järjekordset vilja, osa vaatajaist küll pigem koduloolisest huvist, et kas Haapsalut ka näidatakse (ei näidatud; linn - see tähendab ikka Tallinna, ilmselt on ka rahvusvahelisele publikule / Briti poissmeestele äratuntavam koht).

Mis ma oskan öelda - Ristikivile oleks ilmselt meeldinud. Ilusad siredad meeslendurid, eks ta tahtis ise ka lenduriks saada, aga ei saanud. Ja teoses „Ei juhtunud midagi“ on tal meeslendurist tegelaskuju (kirikuõpetaja vend, muuseas), kes võtab küll positsiooni kindlustava naise, aga keeldub pulmaööl temaga samasse voodisse heitmast (ja hiljem ka). Samuti tekkis elav paralleel stseeniga, kus reamees läheb oma endise kallima perekonna juurde jõuluks noruliseks. Ristikivi käis Lembit Muda peres ka mõnda aega hoolega edasi, mingid pildid tulid täitsa sarnased ette.

Noh ja Ristikivi teenis ka aega Haapsalus, kui nüüd asjale veel üks vint peale keerata, lihtsalt mõnikümmend aastat enne, kui kaunid meeslendurid seal möllama hakkasid.

Suur hulk visuaalset kitši, aga see vist ongi selle sihtgrupi stiil, kui ma asjast õieti aru saan. No ma tean, et ei peaks võrdlema võrreldamatut, aga kogemata siiski kuidagi selline mõte tekkis, et kui Almodovar kõneleb oma filmides universaalsest armastusest, siis see teos kõneleb meile ühest kitsast spektrilõigust.

22.11.21

Rändjutlustaja

 Ega jah kirjutada enam midagi ei jõua. Samas ei valmista vilunud rändjutlustajale raskusi rääkida ühel päeval ajakirja toimetamisest (u al 4:00) ja juba järgmisel päeval esineda katusekatte-eksperdina (u al 4:30) - nagu näha, paigutatakse mind siiski enamasti ettevaatlikult päeva lõppu, kus kuulajatel tähelepanu juba nagunii natukene hajub. Ei mis, mina olen rahul. Aga teaduse tegemise pähe seda siiski paraku kellelegi maha müüa ei õnnestu, puhas 6.7 tegevus.