Maailma avastamine

Suurepärane emadusluulekogu Eda Ahi sulest. Kaanepilt on konkurentsitult kole, aga no ega see emaduse argipäev ka teab mis nonstop kaunis ole. Sisus minnakse liikvele Jaan Krossi samanimelisest luuletusest ja pöördutakse selle juurde kogu edenedes siin-seal veel tagasi, aga nii riim kui üldine vorm on (tõenäoliselt kaalutletud valikuna) selles kogus märkimisväärselt karvasemad ja laperdavamad kui varasemates. Tervistavat iroonilist distantsi toimuvasse suudetakse siiski säilitada. 

Lõpetuseks tahaks aga väga tsiteerida. 

ära mine ära, Jorupill Jonn.
tule tagasi, Jorupill Jonn. 
me aktsepteerime igaüht
sellisena nagu ta on.  

Koduilu vol 2

Kineskooptelekas aastast 2001 hakkab hingusele minema. Viimane selle ekraani vahendusel enam-vähem näha olnud asi oli muidugi "Tiiger ja draakon", väärikas lõpp teleka kohta päris soliidsele elule (lameekraan pidas vastu napi aasta, aga eks see oli pandeemia-aeg ka, haigused tabasid valimatult igaüht). Lisaks kadusid autol kõik tagatuled ära, pimedas suurel maanteel oli päris, hm, adrenaliinirikas sõita. Aga mis eluetapp nüüd siis koos kodumajapidamistarvikutega läbi hakkab saama, seda nagu kohe ei oskakski pakkuda. 

Isamaaline tegu

    

            Nõelusin riigipühade puhul laste sokke.  

Kui issa arm peaks pöörduma

 Kui inimesel on tuline kiire mitu aastat tegemata tööde lõpetamisega, siis mida inimene teeb - võtab muidugi kätte ja tõlgib jupikese tuntud iiri poeedi Shane MacGowani loomingut. Tegelikult oleks ikka väga tore, kui keegi katsetaks, kas seda päriselt ka laulda kannatab. 

Kui issa arm peaks pöörduma
Ja arstist pole abi
Läen mätta alla magama
Ei ingel lase läbi
Las ma läen siis
Las ma läen siis
Las ma vajun mudasse
Kuhu lõppevad kõik jõed
See maa on meie oma
Ja meie isade
See maa on meie oma
Ei anna teistele
Las ma läen siis
Las ma läen siis
Las ma vajun mudasse
Kuhu lõppevad kõik jõed
Matke merre mind
Kus kummitusi pole
Kui mind lained lükkavad
Ei maeta teisi peale
Kolmekaupa,
Kolmekaupa
Las nad vajuda mudasse
Kuhu lõppevad kõik jõed.
Kui issa arm peaks pöörduma
Ja arstist pole abi
Läen mätta alla magama
Ei ingel lase läbi
Las ma läen siis
Las ma läen siis
Las ma vajun mudasse
Kuhu lõppevad kõik jõed

 

Ookean

Selle suve konkurentsitult kõige veidram kultuurielamus käes, selle poolest võib küll rahule jääda.

Rahaga pold koonerdatud, kogu etenduse ala oli nii massiivselt kehtestatud ja ümbritsevast eraldatud, kui veel vähe andis. Mere pool muusikutele selline rock-kontserdi mõõtu ja paarkend meetrit kõrge välilava, et publik mitte mingil juhul etenduse teemaks olevat merekeskkonda (ega taamal kai ääres vaikselt juba aastapäevad nonstop fossiilkütust põletavaid kruiisilaevu) ei näeks, maa pool meeletu hulk heinapalle pluss mingid krüptilised telgid.

Muusikateos iseenesest kindlasti oli kaasaegne ja tasemel (ehkki mis tal merega pistmist oli, seda mina oma napi muusikalise hariduse pealt välja ei mõelnud), sellele ümber heegeldatud tuukrid ja tuleneelajad aga siiski sisule ega sõnumile midagi juurde ei andnud. Tekkis hoopis hulgaliselt kõrvalisi küsimusi, nagu näiteks: miks oli vaja veekeskkonnale hääle andmiseks Hispaaniast kohale lennutada barbie-meigiga tuuker-hiigelnukk koos teda manipuleeriva meeskonnaga? Kõrvalekraanidel veigelnud videotes ilmnes veel üks huvitav sooküsimus: pahad ülikondades mehed põlvesügavuses vees kaklemas vs merre püstitatud tellingutel võimlevad vesineitsikud. Millist sõnumit see ookean küll sellega soovis edastada?

Abiks algajale semiootikule leidsin etenduse (!) kodulehelt (!) rubriigist „Kontakt“ sõnumi: Ühine meie projektiga ja saavuta rohepioneeri staatus!

6mpf. Ju vist.

Heeringas regilaulus

 Kuidas tõlkida inglise keelde "heering hakkas hilberdama"? Filoloogid kuuma ilmaga arutavad. 

Jäälind

Lugesin ka lõpuks läbi, sest kuidagi tekkis sihuke aja-auk. Sõnum lühidalt selline, et Trump on kagebešnikute käpiknukk. Võib olla küll, miks mitte. Jutustamistehniliselt oli sellevõrra huvitav, et jälgitav naisajakirjanik ise ei tea siiski pooligi neist asjust, mida lugejale teada antakse lähiminevikku kujutavate vahele pistetud tagasivaateliste peatükkide kaudu, ja ikka haarab teda hirm ja nii edasi.

Hoopis huvitavam on pealkiri, sest ingliskeelse 'kingfisher'i etümoloogia on küll väidetavalt hämar, aga viitab ikkagi kellelegi, kes kuninga jaoks kala veest välja toob. Tšehhi keeles on ta küll jäälind, nagu eesti keeleski, aga vene keeles hoopis зимородок, mis ei tähenda siiski talvesünnitajat, vaid seda, kes maa sees pesitseb (e>i) ja lisaks on jäälind ka mütoloogiline naisepea ja ülakehaga rõõmulaulu-lind Алконост (nimi tuleb omakorda Kreeka mütoloogiast), kes käib paaris halalinnu Сирин'iga, koos nad ilmuvad slaavlaste lõikuspühal õunapuude otsa laulma. Noh ja siis seltsib nendega veel Гамаюн (algselt iraani päritolu võlulind), kelle põhitegevuseks on riigitegelastele surma tuua, kui ma nüüd asjast õieti aru saan.

Hasartmängud

Sattusin saskuturniirile. Ja sugugi mitte pealtvaatajana (ehkki, tõsi küll, seitsme vooru seas oli mul kaks vabavahti) ja isegi mitte paaris-, vaid üksikmängijana. See küll andis mulle võimaluse viis korda uuesti seletada, et minu mängupraktikas on olnud veerandsaja aasta pikkune paus ja muidu olen ka pikkade juhtmetega, aga üldiselt oli õhkkond väga tšill ja sõbralik. Peale iga raundi seletasid kaasmängijad mulle lahkelt, milliseid lolle vigu tuleks edaspidi vältida. Sain ühe õhtuga väga palju targemaks (ja ühed prillid ka). Ja no lihtsalt see oli nii tore vaadata, kuidas viiskend inimest ühes rütmis samas ruumis koos askeldavad, ega seda olukorda ka pole ju tükk aega kogeda saanud. Mulle tundus, et ma pold ainuke, kellele meeldis.  

Muhumaa kuumad naised

Issa... seesamune... ristike. Annan endale aru, et sellistele tegudele saab inimest sundida ainult perversne kirg kodumaise kirjanduse vastu, aga nüüdsest olen siis ilmselt teine inimene maailmas, kes pealkirjas nimetatud teose läbi on lugenud (üks saarlane on ka). 

Algab nagu vaese mehe Baturin (viidetest teistele klassikutele ma ei hakka rääkimagi): "See kõle ja tuuline rand asus külma [mis küll sundis autorit hoiduma epiteedist "karge" - kas tõesti tagasihoidlikkus? -K.T.] mere kaldal. Kaks kuud aastas ei tõusnud siin päike. Ei puid ega põõsaid, ainult tundra ja igikelts." 

Siiski pole see veel Muhu rand, millest siin räägitakse, vaid mereäär kusagil Koola poolsaare kandis kõnnumail, kuhu robinsonielu harrastama siirdunud meespeategelasele uhutakse merest peatselt välja spordirõivastuses muhulanna Aino.  Ja siis läheb alles andmiseks ja seejärel siirdutakse Muhumaale.

Peategelane on laiahaardeline varakapitalist, kes hoolimata poolikuks jäänud haridusteest ja karmist laagrikogemusest retsidivistide hulgas valdab ühtviisi hästi nii lehmalüpsi kui relvakaubandust, paistab silma kõva kultuuritahtelisusega, õpib käigu pealt ära inglise ja rootsi keele, kalal käies loeb ajaviiteks saksa keele sõnaraamatut jne; vasaku käega remondib traktoreid ja külvab porgandiseemet, teose lõpupoole tehakse väike ekskurss ka etnograafilise nahaparkimise valda. Seda küll kurdetakse läbivalt, et muhulased teda lõpuni omaks ei võta (v.a. poolkorrumpeerunud vallaametnik Kadakas - kas tõesti hommage Smuulile tegelaskuju nimevalikul?), aga Pädaste küla mikrogeograafiat on raamatus kirjeldatud siiski üpris tõetruult.

Teistest kodumaistest autoritest tekkisid seosed veel Erik Tohvriga ("Kaldaliiva" karakteriloome sisaldab mh nikunäljas naisi Võikülast) ja Maarja Kangroga (sadoseks mõisakeldris). 

Harmoonilised intervallid

 No mis teha, kui ikka ei oska korralikult ehitada.