Eriti kirjanduse uurimise ja selle tulemuste esitlemise puhul tuleb see küsimus muudkui pähe. See on muidugi tore, et on taas selline konverents, kus inimesed tulevadki reaalselt ühte ruumi kokku, jagunevad temaatilistesse plokkidesse, kogunevad plenaarettekandeks (ja proovivad palehigis sellest midagigi aru saada) ja enamasti tekib neist kooslustest küll midagi uut ja huvitavat, aga kui tuleks seletada, milleks seda vaja on või mis mõttes see töö on...
12.05.22
Cees
Eriti kirjanduse uurimise ja selle tulemuste esitlemise puhul tuleb see küsimus muudkui pähe. See on muidugi tore, et on taas selline konverents, kus inimesed tulevadki reaalselt ühte ruumi kokku, jagunevad temaatilistesse plokkidesse, kogunevad plenaarettekandeks (ja proovivad palehigis sellest midagigi aru saada) ja enamasti tekib neist kooslustest küll midagi uut ja huvitavat, aga kui tuleks seletada, milleks seda vaja on või mis mõttes see töö on...
08.04.22
Mongolite unenäoline invasioon
Üritasin lugeda Lev Gumiljovi „Etnogenees ja Maa biosfäär“, mida võiks pidada üheks kaasaegse putinismi tüvitekstiks. Täielik haige hülge unenägu. Ilma igasuguse meetodita on sinna kokku visatud mingeid katkeid rändrahvaste ajaloost, mingeid kõlavaid sõnu ökoloogiast ja geograafiast, juurde leiutatud passionaarsus, Vernadskilt pealkirja kaunistuseks sisse vehitud biosfäär (kasutatud on ainult tema kõige esimest, keemiast lähtuvat raamatut, arvesse võtmata selle kõiki hilisemaid edasiarendusi, aga näed mõiste kõlbas varastada küll). Kasutatud on ainult kirillitsas ligipääsetavaid teoseid. Absoluutne ignorantsus kombineerituna ladusa jutuveeretamisoskusega, interdisciplinarity gone horribly wrong.
Et aga Gumiljov tugineb suure vene rahva
etnogeneesi visandades oma varasematele uurimustele Aasia rändrahvaste
ajaloost, pakub siinkohal mõningast leevendust Nikolai Baturini viimane raamat
- „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“. Minu jaoks oli see 2016. aasta
parim raamat, mis aga kirjandusadministratiivsetel põhjustel ei saanud auhinda
saada. Või noh, eks ta on üks parimaid raamatuid siiamaani. Lakooniline,
poeetiline, universaalne ja samas väga täpne.
Kurjal ei ole tulevikku. Õelate lamp kustub.
28.03.22
Kaks päeva kanavaatluspraktikumi
Jah, miks me seda tegime? Üks võimalik
põhjendus, et see on märksa parem tähelepanu- ja kohaloluharjutus kui
igasugused abstraktsed mõtlused või tantramantrad. Mina tahtsin testida
praktikas zoosemiootika kuut analüüsipunkti ja kui pisike rahvusvaheline naistepunt
pakub selleks platvormi ja seltskonda, siis oleks ju rumal see kasutamata
jätta.
Niisiis, liikidevahelise suhtluse kolm mõõdet
- pragmaatika, süntaktika, semantika - ja selle kokku kuus alapunkti. Katsun
siinkohal hoiduda kommentaaridest liigisisese kommunikatsiooni suunal ja
keskenduda sellele, kuidas inimene võiks kanale paista.
1. Kana
kommunikatsiooniorganid ja üldine habitus: kõnnib kahel jalal nagu inimenegi.
Aga saba on enamasti püsti ja pea maas (vt joonist); kael on üldse palju
liikuvam kui inimesel. Nokk väga osav, haistmine, kui ma nüüd õieti mäletan,
terav, vähemalt mis lähemaid lõhnu puudutab. Kuidagi ta ju need ussid sealt maa
seest lokaliseerib ja kätte saab. Teeb häält ja kuuleb samamoodi kui inimene,
mõlemat arvatavasti mõnevõrra paremini.
2. Tagasiside ja
ajaraamid. Vehkimine ja äkilised liigutused mõjuvad mõlemale kommunikatsiooni
osapoolele ja üldiselt ei teki kana-inimese suhtluses ka mingeid tuntavaid
ajanihkeid, ehkki lindudel mahub sama pikka ajamomenti ilmselt rohkem infot kui
inimesele. Kui inimene teeb häält, siis kana kuulab ja võib ka vastu
häälitseda. Kui kukk nokaga lööb, siis inimene vist pigem läheb eest ära kui et
vastu lööb. Kas kukk oskab seda rünnates eeldada, vat ei tea. Aga ründab
peamiselt siis, kui mune ära korjama tullakse. Munadel on kuke ja inimese
omailmas niisiis täitsa erinev tähendus (see käib tegelt juba p.6 alla).
3. Tõlgendamata jääv
info ja taustateadmised. Ega inimene ikka kõiki kanakeele nüansse ei adu. Kana jälle
tõenäoliselt ei mõika suuremat inimese miimikast. Kanade liikumine, kui nad
pundis olid, oli vaatluste põhjal üldiselt kaootiline, s.t raske tõlgendada.
Inimestest hoiavad siiski üsna ühemõtteliselt ohutusse kaugusse. Kui korralik
kanapidamisõpik läbi lugeda, oleks taustateadmisi omalgi rohkem. Kanadel neid
taustateadmisi inimeste kohta napib.
4. Signaalide
repertuaar ja agentsus. Kanadel on erinevaid kaagatusi, kõõrutusi ja kähinaid.
Neid hääli suudab inimene keskpärasel tasemel imiteerida. Tiibade saputamine,
saba lehvi löömine, jalaga siblimine, kerged üleshüpped ja loomulikult ka võimekus
koordinaatteljestiku kolmandal teljel opereerida jäävad inimesele paraku
suuresti kättesaamatuks. Inimesel on ikka väga vähe võimalusi kanaga suhtlust
alustada, kui nii mõtlema hakata. Tundub, et kanad ise ka eelistavad üks ühele
vestlusse laskumist vältida. Eemaldumise agentsus on kanadel samuti parem:
inimene juba naljalt pead tiiva alla ei pane.
5. Mõtestatud suhtluse
alused: teravili. Kui inimene tuleb ilma teraviljata, siis ega ikka seda
mõtestatud kontakti ei teki. Samuti on tähtis, et inimene ilmuks õigel ajal.
Peale seitset pole mõtet, siis nad magavad. Teisalt loob suhtluse süntaktilist
rütmi muidugi munemine, mis juhatabki meid p.6 juurde.
6. Suhtluse tähendus kummagi
osapoole jaoks. Inimesele on kana juures kõige tähenduslikumaks punktiks
ilmselt munad; kanale inimese juures jälle toit; vastastikku huvitab neid
sekkumine ohu korral (igatahes sõidab peremees kukkede hoiatushüüdu kuuldes
alati rattaga teiselt poolt teed kohale). Võimalik, et kukkede juhiambitsioonid
laienevad ka inimestele, igatahes tegi üks kukk ühe vaatleva inimese paigalt
liikudes žesti, nagu tahaks teda ilusti omasuguste juurde tagasi juhatada. Aga
see muidugi võib olla ka üleinterpretatsioon.
24.01.22
Kadunud mets
Kuna noorim järeltulija ei olnudki veel oma kolme ja poole eluaasta jooksul teatris käinud, parandasime selle haridusliku puudujäägi (eks oli kreisilinna muudki asja, nt vedasin seljakotis panka täitsa mitu tuhat raamatute müügi raha, mis pole ka kehval ajal sugugi tähtsusetu seik).
Järeltulijale meeldis, nagu arvata oligi, sest rahvast oli vähe, istumine kohe lava peal näitlejate ümber, liikumine ilusti seatud, näitlejatööd väga veenvad (koguni sellevõrra, et kui koer väga ligidale tuli, oli noor teatrikülastaja vilksti emme süles). Mille kohta aga paraku ühtegi head sõna ütelda ei ole, on kogu visuaal. Räägitakse metsast, aga maas on vahtralehed (ok, need on äratuntavalt puulehed, aga vahtraid sisaldavaid laialehiseid metsi leidub meil ainult Abrukal), seinale projitseeritakse ka mingi täpsustamata lehtpuu ja hiljem veel mingit imelikku Ameerika plaatanisalu; lõpetuseks rõõmustavad tegelased "tagasi tulnud" metsa üle igerikus männi-istandikus, kus isegi istutusvagude vallid on veel maapinnal selgesti näha. Ei sisendanud täiskasvanud vaatajale erilist ökoloogilist entusiasmi ega lootust, et see mets tegelt ka tagasi tuli.
16.01.22
Logistiline fiasko
Uus aasta algab hoogsalt. Kirjutasin selle kohta lausa lühijutu.
Logistiline fiasko. Lühike ja õpetlik lugu
ühistranspordisõpradele
Neljapäeva õhtu kell 22 Lihulas. Sõiduplaneerijas,
aga ka posti otsas rippuvas kirjas lubatud Tallinn-Kuressaare bussi, millega
jõuaks selle päeva viimasele praamile, ei tule. Ettevõtja on otsustanud
neljapäevasest väljumisest koroonaolukorrale viidates loobuda; minuni jõuab see
info kahjuks alles Lihulast bussifirmasse helistades (suur tänu hilisõhtul
võõrale numbrile vastamast).
Peale ligi kaht aastat pandeemiat, isolatsiooni
ja autoga mandri vahet seerimist otsustasin nimelt kergemeelselt, et teeks oma
töise Muhu-Tallinn-Viljandi-Muhu turnee seekord taas ühistranspordiga, sest ega
see pimedatel ja libedatel teedel autoga aja peale ühest punktist teise liikumine
ka teab mis meelakkumine ole. Vahepeal on aga õhtune Tartu-Kuressaare buss
(v.a. R ja P) käigust maha võetud. Viljandist saab õhtul ekspressiga Pärnusse,
sealt külavahebussiga Lihulasse, ja nagu selgub, siis sellega kogu lõbu ka
piirdub.
Kõnnin suure vihaga sissejuhatuseks Lihula
bensukasse - see on ööpäev läbi lahti ja latern põleb tee ääres, saab näiteks
proovida häälega Virtsu jõuda. Hääletajaid pole küll teede ääres juba viimased
kümmekond aastat; sõidujagamine on kolinud Facebooki, aga ega sinna
postitamisestki hetkel midagi kasu oleks. „Hei, keegi lähema veerandtunni
jooksul Lihulast Virtsu poole ei lähe vä?“ Vahepeal mõtlen küll, et ehk oleks
lihtsam Lihula jäistel kõnniteedel mõni kont katki kukkuda ja lasta kiirabil
ennast Pärnu haiglasse ööbima sõidutada, aga pikas perspektiivis ei ole see
jätkusuutlik mõte. Eesmärk on siiski koju laste juurde jõuda.
Õnneks on mul, nagu korralikul muhulasel
kunagi, Virtsu kandis terve hulk sugulasi ja sõpru. Enamusele neist oleks hilisõhtune
telefonikõne „Ae, olete kodus või?“ natuke liiga ekstreemne elamus. Vanadel tuttavatel
(suur tänu hilisõhtul võõrale numbrile vastamast) siiski polnud probleemi -
„Jaa, saad ööbida, tuleme järele!“.
*
Oleksin hiigla rahul, kui ma olekski
seiklemise peal väljas olnud: sain sõita eri transpordivahenditega, natuke
matkata, sõpru näha ja nende juures toredasti aega veeta. Aga ma ei olnud seekord
seiklemise peal väljas. Ma tahtsin lihtsalt peale tööd koju laste juurde jõuda,
et oma vanemlikke kohustusi täita. See kahjuks ei õnnestunud, mis omakorda ei
rõõmustanud ka lapsi ega vanavanemaid. (Kas ma pean üle kordama, et koju jõudsin alles järgmisel päeval?)
Mis on loo moraal? Loobuda lünklikust ühistranspordist üldse? Ma ka ei tea.
30.12.21
Ilmapuu
Peenem rahvas pealinnas ja mujal progressiivses maailmas kuulukse kõik seda lugevat. Otsustasin ka üritada sammu pidada. Kui raamatukogutädi selle leti alt esile tõi, tundus küll, et jeerum, miks nii paks, aga kolm tihedat õhtut lugemist ja läbi ta sai.
Rõõm tõdeda, et karismaatilise megafauna
kõrvale hakkab siis viimaks astuma ka karismaatiline megafloora, viimasel on veel
seegi eelis, et lisaks looväärilistele embleemliikidele saab kaudu minnes täitsa
viisakalt rääkida ka kogu sellest mikrofloorast ja parasiitide hordidest, kes neil
seljas ja jalus elavad ja ka väärivad oma kohta päikese all.
Kahju, et autor ilmselt ei ole kursis Jakob
von Uexkülli töödega, mis muuhulgas räägivad ka ajahetke eri pikkusest eri elusolendite
omailmas - nii kulub tal puude ja inimeste ajamõõtme erinevuste selgitamiseks
hulk lehekülgi ja retoorilist tulevärki. Aga ega ma kurda, jõuab samadele
järeldustele.
Inimtegelaste käitumise osas jäetakse mõned
asjad lõppeks siiski segaseks, aga tundub, et kriisihetk, kus endistel headel
asjad üle võlli lähevad, on üsna sama, mis Star Warsis, ema hukkumine.
Ökosüsteem, ükskõik, kas lokaalsel, globaalsel või planetaarsel skaalal, sobib
ka kenasti selle ema-metafoori sisse. Aga vaenlase defineerimisega läheb
muidugi raskeks kõigil juhtudel ja sealt tulevad ka vead sisse. Elu (väga
laialt mõistetuna) kindlasti jätkub, aga arvatavasti üsna teistsugusel moel.
13.12.21
Tulilind
Vaatasime perekondlikult kodumaise filmitoodangu järjekordset vilja, osa vaatajaist küll pigem koduloolisest huvist, et kas Haapsalut ka näidatakse (ei näidatud; linn - see tähendab ikka Tallinna, ilmselt on ka rahvusvahelisele publikule / Briti poissmeestele äratuntavam koht).
Mis ma oskan öelda - Ristikivile oleks ilmselt
meeldinud. Ilusad siredad meeslendurid, eks ta tahtis ise ka lenduriks saada,
aga ei saanud. Ja teoses „Ei juhtunud midagi“ on tal meeslendurist tegelaskuju
(kirikuõpetaja vend, muuseas), kes võtab küll positsiooni kindlustava naise,
aga keeldub pulmaööl temaga samasse voodisse heitmast (ja hiljem ka). Samuti tekkis
elav paralleel stseeniga, kus reamees läheb oma endise kallima perekonna juurde
jõuluks noruliseks. Ristikivi käis Lembit Muda peres ka mõnda aega hoolega
edasi, mingid pildid tulid täitsa sarnased ette.
Noh ja Ristikivi teenis ka aega Haapsalus, kui
nüüd asjale veel üks vint peale keerata, lihtsalt mõnikümmend aastat enne, kui
kaunid meeslendurid seal möllama hakkasid.
Suur hulk visuaalset kitši, aga see vist ongi
selle sihtgrupi stiil, kui ma asjast õieti aru saan. No ma tean, et ei peaks
võrdlema võrreldamatut, aga kogemata siiski kuidagi selline mõte tekkis, et kui
Almodovar kõneleb oma filmides universaalsest armastusest, siis see teos
kõneleb meile ühest kitsast spektrilõigust.
22.11.21
Rändjutlustaja
Ega jah kirjutada enam midagi ei jõua. Samas ei valmista vilunud rändjutlustajale raskusi rääkida ühel päeval ajakirja toimetamisest (u al 4:00) ja juba järgmisel päeval esineda katusekatte-eksperdina (u al 4:30) - nagu näha, paigutatakse mind siiski enamasti ettevaatlikult päeva lõppu, kus kuulajatel tähelepanu juba nagunii natukene hajub. Ei mis, mina olen rahul. Aga teaduse tegemise pähe seda siiski paraku kellelegi maha müüa ei õnnestu, puhas 6.7 tegevus.
12.11.21
30.10.21
Loomad murdeaabitsates
Megakiire on old, paremaks ei paista minevat. Sestap lühiteade, et käisin Eesti Lastekirjanduse Keskuse seminaril rääkimas (salvestusel u. 3.22-3.55) sellest, kuidas murdeaabitsad esitavad meile kadunud taluidülli - kui mitte otseselt teksti tasandil, siis esitletavate oleste valikul küll. Mida sellest järeldada?