Tehisaru ristiisa

Nii. Täna räägime suurlinnas elamise võludest. Näiteks, et jalutad teisipäeval peale tööd 10 minuti kaugusele külakinno (no ok, see on pigem nagu Elektriteater kui Piiri kultuurimaja), kus toimub vestlusõhtu pealkirjas mainitud Nobeli preemia laureaadiga. Maja puupüsti rahvast täis, kõik sumisevad sõbralikult, mõni on võtnud omale einelauast popkorni või topsikese õlut. 

Sissejuhatuseks antakse taadile Õpetatud Kanada Seltsi aumedal ja kuberner räägib sellest, et teadusega tegelemine teeb meid tugevamaks riigiks. Järgnenud vestluses vastab taat väga selgelt ja lühidalt mitmesugustele ärevusttekitavatele küsimustele, näiteks: Kas tehisaru võtab inimestelt töö ära? - Jah. Kas andmekeskused kulutavad liiga palju magevett? - Jah, meie head naabrid hakkavad seda küllap varsti meilt varastama. Kas tehisaru tegevus vajab regulatsioone? - Jah, ja ses suhtes on kommunistlik Hiina paraku toimetanud targemini kui liberaalne Lääs. Ja nii edasi. 

Kas on midagi, milles tehisaru ei ole veel inimesest parem? - Käelised oskused, ja need tööd ei kao ilmselt veel niipea, erinevalt arvutitöökohtadest. Aga on juba olemas veebilehed, kus AI-agendid (s.t autonoomsed juturobotid) saavad endile palgata pärisinimesi, et need nende eest pärismaailmas mingeid asju teeksid. (Ehkki ma arvaks, et need tegevused võivad pigem olla seotud lõhkumise kui meisterdamisega.)

Ja muidugi oh, kuidas minu väikene eestlasesüda paisus uhkusest, kui üks vähestest lavalt kõlanud nimedest oli Jaan Tallinna oma, ja seda korduvalt, nii seoses Anthropicuga kui tema ettepanekuga, et edaspidi tuleks hakata märgistama mitte tehisaru loodud digiobjekte, vaid inimese enda tehtuid (vrd "Eheda Eesti käsitöö" märgis). Ühesõnaga, ma arvan, et kui teda Eestisse kutsuda, küll ta tuleks. 

Ulgueestlaste luulet

Valik teoseid n2ha lisatud pildil. Tunnen ennast rikkana nagu troll, sest kui paljudel inimestel maailmas veel k6ik need raamatud olemas on? No ok, ma v2hemalt kahte tean, kellel tns on. Siit hargneb juba edasi igasuguseid m6tteid paralleelselt mitmes keeles m6tlemise ja kirjutamise kohta, keel kui eksiili s6iduvahend, kommunikatsioonivajadus ja sihtgrupp jne. Just yhest teisest blogist lugesin, et ekraanip6hine suhtlus kustutab 2ra inimese h22le tajumise. Kyllap nii on jah. 

Pikad paberid

V2isasin v2liseesti noorteyritust, mille raames vaadati filmi "Pikad paberid". Mis ma oskan ytelda. Kena pretensioonitu noortefilm, orgaaniline dialoog (autor m2rkis, et paljud neist ongi oma algup2ralt teloga lindistatud t6sieluvestlused). Silo ilmub nagu klassikaline trikster, aga tema potentsiaal j22b l6puni realiseerimata. 30 aastaga pole midagi muutunud,  nagu oleks oma elust filmi vaadanud. Muidugi ka 70+ filmivaataja m2rkis, et miskit uudist selles filmis tema jaoks kyll ei olnud.

V2ike metalevel siiski on ka - umbes poole filmi peal toimub peategelaste vahel vestlus sel teemal, et filmide esimesed pooled on alati huvitavamad, sest teises pooles hakkavad tegelased k2ituma vastavalt sellele skriptile, kuhu film peab l6puks v2lja j6udma. Ja siis teevad nad ise t2pselt sedasama. 

Pidu läbi

Tööd on palju, aga tolku vähe.

Tekkis tunne nagu sitikas Peetril karu puuris: salmid on selged, ilusad riided on seljas, aga keegi ei kuula ega pane tähele, kõik vahivad karu, kes lihtsalt puuris tukub, aga on suur.

Kiviräha jutus läheb sitikas Peeter peale paari päeva asjatut puuris etlemist tagasi koju, kus õed-vennad teda juba ootavad, et koos toredasti aega veeta.

Aga kui sitikarahvas on otsustanud, et vaat nüüd just sina oled see, kes seal karu juures meid esindama peab, ja just nimelt karu juures, mitte näiteks rebase, keda sitikad huvitavad toiduobjektina, nii et seal on vähemasti teoreetiline võimalus, et kui rebane hakkab sitikat püüdma, siis saavad tema olemasolust teadlikuks ka loomaaiakülastajad. Karul on sitikatest siiski sügavalt savi.

Siis on sitikal kaks võimalust: otsida spetsiifiliselt entomoloogide tähelepanu või minna lihtsalt kuhugi mujale, mida on muidugi lihtsam öelda kui teha.

*

Tegelikult on üks võimalus veel: koguda oma juurde puuri kokku selline kogus omasuguseid, et see sagimine hakkab silma paistma. 

Pidustused

Pidustused möödusid edukalt ja inimohvriteta. Siin ka paar jäädvustust. 

Ja nüüd vaadakem ka uude aastasse. Hea vend päästis mind kimbatusest ja tõi sünnipäevakingiks Mangi horoskoobi (sest lugeda ju väga tahaks, aga Liiva poest ise osta on ikka natuke piinlik). Seal on muuhulgas öeldud, et "Oktoobris, kui ühiskond valgub tänavatele ja nõuab toiduainete hindade alandamist, on Ambur selles üks aktiivsemaid osalejaid" ja "Kuu teisel poolel kasvab Amburi magnetism ja naised vaatamata vanusele tunnevad tugevat tõmmet välismaa meeste poole." Lubatakse veel kirjanduslikku edu, probleeme lastega, ägedaid reise ja liidripositsiooni. Elu on hele nagu haldja hame, ma ütlen! 

Näputöö

Eakamaks saades hakkavad inimesed tavaliselt ikka tegelema mingit sorti näputööga. Ei ole siin erandiks minagi. Tegelt enamus kive on täitsa pehmed ja alluvad korraldustele üle keskmise hästi. 

Nii et rõõmusta, Rebane! Streng ja Sarabuvana võivad ka rõõmustada, kui tahavad. Ja ma tahaks näha, kui need ei rõõmusta, kes peatselt neid kive ise kandma peavad hakkama. 

Kohalikud puud

Peale oma raamatuga ühele poole saamist tegelesin jälle teiste kirjutatud teostega, lugedes valimatult läbi keldrist leitud varandust - kunstvõimlemise ajaloost ja Liivimaa noorema riimkroonika ümberjutustustest Eesti pungi ja Ameerika esseistikani. Lugemissööstulemmikuks osutus aga siiski ülikooli raamatupoest leitud pilt-essee (üks võrgust leitud žanrimääratlus ütles küll 'graphic novel', aga selle vormi jaoks ei ole tegelastevahelised suhted minu hinnangul siiski piisavalt välja arendatud) kohalikest puudest. Jah, silm ei peta: see on lihtsalt raamatutäis puulehtede (ja mõningatel üksikjuhtudel ka viljade) pilte. Vahi või söömata, nii toredad. Ja ka tänavail lebavaid puulehti vaatan sestpeale palju lahkema pilguga. 

Moonipäev

Kuivõrd I Maailmasõda oli viimane, milles kanadalased aktiivselt osalesid, siis on selle lõppu tähistav Remembrance Day (või ka Poppy Day) siin suur püha. 11.11 kl 11.11 leiab aset kaheminutiline leinaseisak, enne seda lastakse kesklinnas kahurit. Ilmasõjaaegsed kahurid teevad päris tüsedaid põmakaid, maapind vibreerib mitmekümne meetri ulatuses (noh, eks ta on suuresti alt tühi ka, pargi alt läheb metroo läbi), lähedusse pargitud autode signad igatahes käivitusid kui kellavärk peale igat pauku, andes oma panuse helimaastiku elavdamisse. 

Aga mis Eestis samal ajal toimus? Täpselt samal päeval loodi Kaitseliit ja üsna varsti läks Vabadussõjaks lahti ka. "Ärkamisaeg alles algab," nagu laulab Kurjam.

Älloviinid, ilmariinid

Roomas roomlase kombel, või kuidas see antiikne tarkusetera ütlebki. Halloween on selline tore kultuurineutraalne tähtpäev, mida Põhja-Ameerikas on üsna turvaline juurutada, kedagi ei saa sellega otseselt ära solvata (erinevalt meie mardipäevast, mis mõned aastad tagasi välistudengeid ikka kuuldavasti solvas). 

Valmistume meiegi. Tervitusleht (vaher? kas tõesti?) läheb hommikul naaberpargi vanameestele, jutumulliga tont jääb ukse peale lahkeid portugali koristajatädisid ootama, kes olid meile juba täna ja küsimata ukse külge kommikoti riputanud.  

Kliimakriis ja klassivõitlus

Aeg-ajalt on inimesel siiski vaja ka meelelahutust ja vaatemänge. Seda pakkus kallil reedeõhtul siinses suurlinnas Andreas Malmi esinemine postituse pealkirjas näidatud teemal. Auditoorium oli täis, rohkem poleks mahtund. Ma isegi sain (tasuta) pileti alles ootejärjekorrast. Noh, eks sabasseismisel ja sotsialismil ole ka teatud kogemuspõhiseid kokkupuutepunkte. Jutuks oli peamiselt geoinseneeria ehk ilmastiku mõjutamine atmosfääri sekkumise abil (vt ka: haiguste ennetamine nende vältimise teel), mille puhul lõpuks siiski tuli välja, et ega pole kindel, kas maruparempoolsed vandenõuteoreetikud ikka laseksid oma valitsusel sellise asjaga pusida. Ma arvan, et hiinlased ei küsi, vaid teevad lihtsalt ära, kui neile tundub, et vaja on. Ja siis jah seda et saunaskäimisharjumusega inimesele on ikka suht raske noid Freudi muinasjutte maha müüa. Oli silmaringi avardav, kahtlemata.