Eesti raamatute seiklused

Mida päev edasi, seda paremad raamatud mulle kätte satuvad. Gennadi Muravin, "Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega nõukogude ajal"[käsikirjalise algupärandi pealkiri on parem: Prikljutšenija estonskih knig. Zametki neokkupanta]. Tallinn: Tammerraamat, 2016. Õpetlik lugemine. Natuke nagu Aksel Tamme mälestused, aga ikka kraad kangemad, sest kui Tamm räägib sellest, kuidas siin provintsis pusserdati, siis Muravin edastab meile teateid sellest, kuidas miskid asjad metropoli poolt vaadates paistsid. No võtkem näiteks Juhan Smuuli surm:
Konsultantide toas polnud kedagi peale Vera Ruberi, kes istus oma laua taga, silmitses mingit paberit ja oli näost ära. 
"Mis on juhtunud?"
Ta ulatas paberi mulle. "Telegramm Tallinnast. Juhan Smuul on surnud. Surma põhjust pole öeldud. Ei tea, kas tegi suitsiidi või juhtus mõni õnnetus. Ma helistasin Tallinna, aga selget vastust ei saanud. Või ei tahetud seda anda." 
Ja järgneb kiire käik lähedalasuvasse restorani, kus parasjagu istub Eesti KGB-ülem August Pork, kes olla Smuuliga suur sõber olnud ja kes laseb Pagari tänava kaudu järele pärida, et mis värk oli.
Ja lisaks saame veel kinnitust, et Lilli Promet oli ikka üsna kompulsiivne enesepromoja ja et Lennart Meril oli see lärtsumise komme juba algaja aimekirjanikuna küljes. Ja üks oluline seik veel - ka Muravin käis Smuuli jälgedes heeringapüügilaeval, töötas seal kokana ja avaldas selle kohta "Nooruses" otšerki koos omajoonistatud piltidega!

Heeringate auks

Kuna allpool järgneb tõenäoliselt yks vähem tuntud tekste eesti luuleloos, lubatagu väike saatesõna. 1932. aastal moodustati OÜ Kalandus, mis sõitis viikingite eeskujul viiel laeval Maailma Otsa, Islandi põhjarannikule heeringaid pyydma, pardal teiste hulgas kaks tolli-inspektorit, kes pidid valvama selle yle, et heeringad saavutatakse Eesti territooriumiks loetavatele laevadele pyydmise, mitte ostu teel. Ilmselt tekkisid Eesti ametnikel mingil hetkel siiski sihelmised kõhkuseld selles osas, kust jookseb Eesti piir, ja kodusadamasse tagasipöördumisel ei oodanud kangeid merehulguste isandaid mitte aupaugud (nagu tervitati oma heeringapyydjaid Soomes), vaid tollimaksunõue.

Heeringate auks.

Ma tunnen, nüüd vist teisiti ei lähe,
kui seekord keegi peab kandma hoolt
ja looma tuju, mida on nii vähe:
aupaugud olgu siis ka minu poolt.

Kui veider, piduliku pilgu ajal
võib siiski juhtuda nii kurba tõtt,
et kuningheeringale meie rajal
sai osaks hoopis leige vastuvõtt.

Ei kõmakaid, ei tervituste vilet,
just nagu poleks meie asi see.
Kui tahad maale, näita tollipilet;
või mere poole ette võta tee.

Kas pole sellest unistatud ammu,
kuis ise heeringa saaks võrgusse.
Eks nõndapea, kui keegi astub sammu,
ta saadetakse soojalt põrgusse.

Näib nii, et kroonule teeb viha juba
üks kaugemere kalapüügi sõit,
seepärast oma õnnistust ei luba
ta ettevõttele, kust paistab võit.

Näib nii, et sügavamast veest ei tohi
me miskit laevalaele vinnata.
Ja selle vastu tolli peal on rohi;
niisugust tegevust ei hinnata.

Peaks kihutama heeringate parved
eel püüki Telliskopli lahte vist.
Siis selged oleksid ka tolliarved,
ei tuleks saagi pärast vaidlemist.

On maksustuses uhke nimi süüdi,
võiks heering kanda tiitlit – vana silk.
Meil soome räimi tollivabalt müüdi;
nii muutuks lugu selgeks silmapilk.

Eks jäägu kõik, mis juhtus sellel alal!
Ma kahurid nüüd pidulikult laen
ja saluteerin meestele, kes kalal,
et jahtuks kibedus ning vajuks vaen.

Sainto di Mare

Vaikelu silguga

Selle kuumaga ja sellises keskkonnas ei olegi nagu suurt midagi ytelda. Laskem töökeskkonnal ise enese eest kõneleda.

Vene meri

Mereteema jätkub. Hankisin enestele GO reisiraamatute sarjas välja antud imelikus formaadis yllitise "Vene meri", autor sõrulane Heino Kermik. Peaks Jurna Mattilt (või miks mitte ka Eintsult) kysima, kas tunnevad sihukest.
Puhtalt jutu põhjal otsustades tuleb siiski tõdeda, et partorgi parandab valetamise kombest ilmselt ainult yks asi. Või need on „originaalsed päevikumärkmed“, kus tekstis kasutatakse 60. aastate kontekstis väljendeid nagu „Hruštšovi sula“ (ju seda ikka väikeselt ajaliselt distantsilt nii hakati kutsuma) ja „ärikas“ ja joonealustes märkustes on seletatud, kes oli Carl Linné ja et „matt“ on osa venekeelsest „tõlkimatust sõnademängust“. Joonealuste viidete jooksmine on ka nagunii sassis, nii et „teaduslikkuse“ imitatsioonina igati hale igatahes.
Aga muidu väga hea taustamaterjal Ülo Tuuliku merekirjadega paralleelselt lugemiseks. Nii seletuskiri Jeerumei yle parda hyppamise asjus kui motorist Korhoneni lood kui deliiriumis madrus kui muud laevalood saavad „Vene merest“ mitte-nii-ilukirjandusliku taustaversiooni, millega võrreldes joonistub Tuuliku kunstiline panus ikka märksa paremini välja kui et tema lugusid lihtsalt iseseisvalt, ilma mingi taustsysteemita lugeda. Jaa jaa, tarbiline raamat, mis seal ytelda. Lähen viin kingiks vanale heeringalaeva radistile Tüürile, kui jälle mere taha pääsen. Tema isiklikust fotokogust ka ylalesitatud pilt laevakoera ujutamisest SRT parda ääres.

Muhu luule lood

Salvestasime Muhu noorteka stuudios mineval pyhapäeval peale koguduse arengukava teemalist koosolekut Irena ja Ahtiga esimese katse sarjast "Muhu luule lood", mis, kui jumal ja kohaliku raadio juhid lubavad, hakkab igas kuus korra laiendama muhukeelseid uudiseid Kadi raadio eetris. Noh ja kui kohalikule raadiole miskipärast ei peaks kõlbama, siis on ta vähemalt kultuuriloolise salvestisena olemas.
Lisan siia yhe Irena luuletuse, mis hakkas mulle eriti meeldima kohe peale seda, kui Irena ytles, et see on kirjutatud Suuremõisa kyla silmas pidades. Kujund ja kõik läks kohe kuidagi väga kenasti paika.

Lihtsad, kodused, madalad majad,
oma kätega rajatud aed,
väravateni paekivirajad,
õues kilked ja laste naer.

Taamal viljapõld loomas on pead,
niidab peremees ädalaheina,
tõstab memm ahjust sepikut head,
pätside rivi käib seinast seina.

Paljad tallad on puutumas muru...
Uhkusevärin poeb arglikult põue.
Hellusepisaraid tagasi surun
kui astun hommikul OMA õue!


Siin on näha valik riiulisse tagasi panemist ja läbi lugemist ootavaid raamatuid. Väikesed usinad abilised ikka vahest hoolitsevad, nagu Lotte multikas õpetatakse, et raamatud vahepeal värsket õhku ka saaksid.
Lugemisest veel niipalju, et avastasin, et kindlasti tuleks algupärase heeringapyygikirjanduse-projekti raames läbi lugeda ka Lembit Uustulndi vastavasisuline raamat. Ja Triin, kellel on doktorikraad loodusteaduste vallas, soovitas mul tõsimeeli läbi lugeda "Da Vinci koodi". Eelarvamused, teadagi, on saatanast ja minu eas peaks inimene seda juba hoolikalt meeles pidama. Eks ma kunagi vigisesin pisiõe kallal ka, et mis ta loeb neist lollakatest Potteritest, lugegu parem midagi olulist. Hea muidugi, et see ämbrikolistamine juhtus vanematekodu saunalaudul, mitte mõnes avalikumas kohas. Nyyd on juba nii palju aega möödas, et võib välja lobiseda...

Merendus

Merenduse teema murrab vägisi sisse, nagu pildiltki näha. Poeg ja pärija avaldas täna soovi plastiliinist purjekat voolida, sattus hoogu ja meisterdas valmis terve installatsiooni, kus on näha kaks sadamasilla ääres seisvat purjekat ja kadakate vahel kulgev tee, mida mööda on randa sõitnud roosa maanteemuhk. (Viimane oli tõepoolest minu esimene auto, millega ma kyll lubade puudumisel ise ei olegi sõitnud. Ostsime selle yhe mu kooliõe käest peale seda, kui ta sellega linnas vastu politseimaja seina oli sõitnud.)
Ise aga, arvates, et Smuulist on nyyd mõneks ajaks piisavalt öeldud, olen asjaolude tagantsundimise tõttu sukeldunud Ülo Tuuliku merekirjadesse, et neist mingit laiemat yldistust yritada välja pigistada. Kaks tyyrimeest Tüüri ja yks endine heeringalaeva radist Tüür, kellega nädalavahetusel sel teemal põgusa vestluse pidasin, olid kyll äärmiselt skeptilised nii ses osas, kas elust laeval on võimalik lugemiskõlblikku teksti toota, veel enam aga, kas selliste ponnistuste kohta on võimalik midagi kirjandusteaduslikku ytelda. Minule muidugi andis selline skeptilisus ainult täiendavat tahtmist tõestada, et kyll ma juba suudan kivist vee välja pigistada...!
Elame, näeme.