Võtsin julguse kokku ja käisin lihavõtte aegu USAs, seal laulis Nick Cave and the Bad Seeds poole odavama hinna eest kui siin Torontos. Jutud piiriületustel tekkivatest tõrgetest olid küll suhteliselt hirmutavad, aga ma tahtsin isiklikult omal nahal näha, kui hull siis ikka on. Kõik võimalikud ja võimatud dokumendid trükkisin välja ja võtsin kaasa, neid läks vaja ka. Telefoni tegin puhtaks, ei mingeid suhtlusäppe ega mineva-aastasi Maroko-pilte enam. Deklareerisin välisministeeriumi lehel reisi ohtlikku sihtkohta.
Detroit ise on muidugi chill, tavalised inimesed elavad ikka edasi oma harjumuspärast elu, poliitikast ei kõnelenud kellegagi. Kui välja arvata see, et Molly mainis, et Fulbrighti rahade külmutamise tõttu on raske stipendiaatidele tagasilennupileteid hankida.
Paiskan siia peotäie pilte suvalises järjekorras. Kui jumal lubab, lähen teinekord veel.
Michigani suurim kasutatud raamatute pood. Näeb välja nagu tapamaja, aga välimus on petlik.
Sees on neli korrust nagisevaid puupõrandaid, kusagilt kokku kraabitud ja improviseeritud riiuleid ja juhatussilte, meeletutes kogustes kirjavara maeiteakust (eestikeelse ilukirjanduse sektsioonis oli paarkend köidet, peamiselt Orto kirjastatud asju ja mõned Tammsaare teosed Geislingeni päevilt). Lolliks võib seal minna. Õnneks mul oli ainult pool päeva aega ja lihavõtte puhul oli pood pühapäeval kinni.
See on mu ainus pilt kontserdipaigast, vabamüürlaste templi suurest saalist. Lapsel on õigus, mulle ei tohiks anda telefoni mitte mingil muul otstarbel kui ainult kõnede tegemiseks, aga eks ma pean selle nagunii minema viskama varsti, sest ta ei toeta 5G-d. No natuke laenikerdusi on siiski näha.
Kasutatud plaatide pood. Rõõmus DIY-vaib siingi.
Stevie Wonder...
...ja katke Detroidi muusikaskeene tänapäevast.
Detroidi Tiigrite koduväljak, seal mängitakse pesapalli.
Noh ja ongi vist põgus tiir peal kah.
