Tõde ja õigus

Mul on ikkagi tunne, et kui teha raamatust tekstitruu film, siis sellele, kes teksti tunneb, jääb hõredaks, ja sellele, kes konteksti ei tunne, jääb obskuurseks. Ses suhtes oli November ikka hoopis teistmoodi; võeti tekstist inspiratsioon ja valmis iseseisev kunstiline tekst kinokeeles.
Filmivaataja P. kurtis, et kõrtsistseenid olid steriilsed. Kitkutud kulmud, raseeritud sääred, selili sünnitamine valgete linade vahel, töövõtted ja kehahoid niitmisel, riisumisel ja kündmisel, koorilaul kõrtsis - noh, ega need detailid ka olustikuliselt veenvad olnud, pigem ikka andsid signaali näitlemisest. Aga eks fiktsionaalne maailm olegi ju tinglik, keskendu suurele ideele (naabritevaheline võitlus), mitte ära noki detailides, kus peitub saatan, eksole.
[Järelmärkus. Ja ikka need dajarka-stiilis pähe seotud lumivalged rätikud. No ei seotud sedasi!]

Palimpsest

Istun mina bussis ja loen "Tõe ja õiguse" 3. osa (ärdagu kysitagu, miks, mul ei ole sellele head vastust), kus muudkui hoogsalt koosolekuid korraldatakse ja neid väisatakse, teinekord ka elu hinnaga - näiteks:
Et vabadusest arusaamist ühtlustada - sest kõik arvasid, et õigest vabadusest peab kõigil olema ühesugune arusaamine -, siis peeti vabaduse esimesest päevast alates koosolek koosoleku peale. Nõnda kestis see päevade ja ööde kaupa ning aina seletati vabadust, milline ta olema peaks ja milline ta olla ei tohi. See oli suur saun niihästi vabaduse seletajaile kui ka vabadusele endale. (XV ptk algus.)
Ja siis jõuab buss Valjalga ja mina heidan pilgu bussiaknast välja, kus on bussipeatuse pingi seljatoele kinnitatud kuulutus, mis ytleb, et tule EKRE koosolekule Sakla seltsimajja "plaani pidama ja infot kuulama". Kas annab olla veel konspiratiivselt revolutsioonilisem. Eks Valjala kandis ole varemgi plaani peetud - 1905, 1919, 1944...

Ajaloo ilu

Nagu siin blogis varemgi märgitud, tuleb raamatuid nende heaolu nimel vahetevahel luhvtitada. Kuna seekordne ettevõtmine oli varasematest komplekssem (hõlmates viie toa ja kahe geograafilise asukoha raamaturiiuleid), läksin ka ilukirjanduse kallale ja otsustasin selle systematiseerida kronoloogiliselt. Ei noh, tulemus võttis omalgi jala nõrgaks. Pildil näha (suunaga paremalt vasakule) lõiguke 1930. aastate lõpust kuni 1960. aastate alguseni. Möönan, et pilt pole täielik, sest luule jäi kogemata ikkagi eraldi riiulile, aga eks see veelgi diibimale synteesitasemele jõudmine siis lihtsalt juhtub yks teine kord.

Karin ja Pearu

Ilmselt võib varsti teatriblogiks ymber profileeruda (nagunii on "Naised valitsevad maailma" konkurentsitult kõige kylastatum siinne sissekanne oma saja vaatamiskorraga %).
Kivirähk, niisiis, mässab ikka Tammsaarega. Ehkki need kavalehel loetletud armastus, võimutung ja imetletud olemise iha on sihukesed yldinimlikud asjad (mulle tulid kyll tuttavad ette), eks nad on jah nii AHT kui AK tekstides suhteliselt täpselt väljendatud ja lahti kirjutatud. Lisaks tekstile oli ka lavastus veenev. Pearu jämekoomika, iseäranis alguses, tundus vähe kahtlane, aga asjad said loo käigus ikka põhjenduse. Sihuke puruvanakese-efekt - et kui ise oled pehmeke, siis tuleb endale võimalikult kõva koor ymber roobitseda.
Noneh, jäin rahule.