Sulev Mets, vana Saare ajakirjandushunt, teiste legendaarsete meeste, nagu Pao Bruno, Tasa Ants, Auväärt Vassa, kolleeg ja lähem võitluskaaslane. Noppisin ta mälestused raamatukoguriiulilt suhteliselt suvaliselt; tegelt otsisin yhte teist M-tähega autorit, aga kuna enne oli just Rutiga juttu olnud, et keegi saare päritolu ajakirjanik, kelle nimi tal parasjagu meelde ei tulnud, oli oma mälestustes Smuulist miskit poetanud, siis nabisin raamatu muidugi kainlu. Pold seal Smuuli, aga nalja sai kyll ja sõda ja ellujäämisstrateegiad pealeselle. Meenusid ka onu M. jutud, kes on Metsast aasta varasem väljalase ja kah sõrulane, sellest, kuidas nemad paari klassivennaga enestele ise keset sõjasegadusi kohaliku kooli lõputunnistused välja kirjutasid, et asjaga efektiivselt yhele poole saada (pärast oli mul seetõttu muuseumi kodulehele töötajate hariduse ylestähendamisel mõnevõrra nuputamist). Aga sörulaste elu on ikka väga seiklusrikas olnud, ymber-Sõrve-purjetamised, reheahjuparandamised ja peadpidi peldikuaknasse kinni jäämised. Ja Sulev Metsa vanaonu oli Varjaagi peal madruseks ja ta vanaisa oli kauboi!
Eks ma vist nooruses endamisi imestasin ka, et kuidas Meie Maa ajalehe taaskäivitanud suhteliselt konservatiivne väliseesti vanamees Arne Pagil selle lehe etteotsa just Sulev Metsa leidis, kes eluaeg siin punaste leiba oli söönd. Aga mõlemad ju Sörve mihed, see yhekandimeelsus seletab Eesti elus nii mõndagi.
2 nädalat tagasi