Veel kaks raamatut

 Nojah, vbl oli see overkill, et kallil esimesel jõulupühal koguni kaks kosmoseteemalist teost läbi lugesin, Kiviräha "Lend Kuule" ja Asimovi "Asum", aga nagu ütleb kivipallur Jürto, et "üks asi sünnitab teise, teine jälle kolmanda..." ja kui kosmonaudi sõprade armetud elud juba läbi olid võetud, siis oli sealt ainult lühike samm jõuluvana kotist gümnasisti harimiseks välja lupsanud ulmeklassikani. Küllap ma teda oma pika ja seiklusrikka elu jooksul näppinud olen ju ennegi (kauges nooruses igasugu ulmesõprade mõju all viibides näiteks "Düüni" lugesin kindlasti, möönan tõika), aga sedasi sauhti läbi lugenud ilmselt mitte. Igavesti tüütu, midagi pole ütelda. Mehed peavad plaani ja madistavad võimu pärast, nagu see oleks mingi mailmatähtis asi. Okei, ressursse mainitakse ka ja eks teos pärine ju ikkagi sci-fi aoaegadest ja nii, aga no ei midagi huvitavat. Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa" oli ikka etem.

Karin ja Pearu

Ilmselt võib varsti teatriblogiks ymber profileeruda (nagunii on "Naised valitsevad maailma" konkurentsitult kõige kylastatum siinne sissekanne oma saja vaatamiskorraga %).
Kivirähk, niisiis, mässab ikka Tammsaarega. Ehkki need kavalehel loetletud armastus, võimutung ja imetletud olemise iha on sihukesed yldinimlikud asjad (mulle tulid kyll tuttavad ette), eks nad on jah nii AHT kui AK tekstides suhteliselt täpselt väljendatud ja lahti kirjutatud. Lisaks tekstile oli ka lavastus veenev. Pearu jämekoomika, iseäranis alguses, tundus vähe kahtlane, aga asjad said loo käigus ikka põhjenduse. Sihuke puruvanakese-efekt - et kui ise oled pehmeke, siis tuleb endale võimalikult kõva koor ymber roobitseda.
Noneh, jäin rahule. 

Võitmatu padi. [Pillow the Invincible.]

Taas on sygis ja sekt peab oma aastasabatit. Mingil määral on nõme, et eestlased yksteisele puuinglise keeli esinevad ja vastastikku diskussiooni peavad (OK, umbes kolmandik osalejatest ei ole eestikeelsed, aga ikkagi on sihuke enesekolonisatsiooni maik man), aga eks muidugi alati on võimalus vigisemise asemel iva leidmisele keskenduda.
Tänase päeva ivaks oli padi. Vilunud kodukultuuri-uurija rääkis sellest, kuidas 1930., 1960. ja 1990. aastatel (miskipärast nimetas ta neid „murranguaegadeks“, eh?) on eestlastesse järjekindlalt yritatud modernismust istutada, aga võitlus patjade ja kitšiga ei ole ikka vilja kannud.
Tuli tuttav ette. Võitlus agraarse padjaga (või mistahes pehme esemega) on Kiviräha loomingu yks leitmotiive. „Limpa ja mereröövlite“ alguses on syndmusi käivitav padi puhta kurjuse kehastus. Samas on ta ema lõhnaõli abil hästi kamuflaažitud. See lõhnab modernse dekadentsi järele.
Patjade rutiinne kasvatamine on eksplitsiitselt seotud patriarhaalse talueluga: Unemaa padjakasvandust peab Une-Mati, mõnus joviaalne meesfarmer. Lahkelt seletab ta lastele, et isased padjad lähevad myyki ja avalikkusse, emaste osaks on reproduktsioon.
Peategelasest padi rikneb ja läheb kurjaks seetõttu, et kass on talle peale pissinud (tõe avaldab yks vanadest naissoost linadest) – seos talupojatarkusega on ilmne: sihandese looma koht ei ole toas! Ainult modernist ja vurle laseb kassi tuppa patjadele aelema.
Padja maandamiseks tuleb tema sees olevad naturaalsed suled vahetada synteetilise porolooni vastu; magamisfunktsioon istumisfunktsiooni vastu (varem on tekstis korduvalt rõhutatud, et padi on magamiseks, mitte peal persetamiseks). Padjale osaks saav karistus seisneb selles, et ta tuuakse intiimsfäärist välja kööki, degradeeritakse abivahendi rolli, muudetakse modernistlikult instrumentaalseks. Aga ta jääb siiski padjaks! Mingid modernismi trikid teda ei murra!