Saared

Seekordne saartelkäik oli vägev (selle sõna etymoloogilises tähenduses, < vägi). Oli väga tore olla road manageriks kaheksale "täies loomejõus" (kui nekroloogiterminoloogiat kasutada) Eesti meeskirjanikule ja lähedalt näha, kuidas synergia töötab. Tõe huvides ja uussiiruse vältimiseks tuleb veel märkida, et Kuressaares oli meie publikuks kaks inimest. Muhus oli kymme korda rohkem. Mu meelest näitab see kujukalt kummagi saare potentsiaali.
Ja nagu varemgi, käisime tagasiteel Lellest läbi ja saime jälle kõik Mathura käest raamatuid. Derek Walcotti luulevalimikku Saared on Mathura tõlkinud ka siin varem nähtud luuletuse

Kesksuvi, Tobago

Laiad, päikesest joobunud rannad -

valge kuumus,
roheline jõgi.

Sild,
kõrbenud kollased palmid

suveuima majas
unelemas läbi augustikuu.

Päevi olen hoidnud,
päevi olen kaotanud,

päevad kasvavad kui tütred
välja minu kaitsvate käte vahelt.


[Mina oleks tõlkinud viimase rea: "...üle mu kaitsvate käte", aga vbl oleks selle fraseologismi kasutamise tulemuseks olnud sihtkultuuri tähenduse domineerimine lähtekultuuri oma yle, vat ei tea.]

Kodune raamat

Vahelduseks on ikka päris tore Rapla kaudu Tartusse sõita, eriti, kui tee peal ujuda saab ja raamatuid kingitakse. Mathura "Guatemala, maa hing" on kena raamat, yhtlasi jah reis nii välises kui sisemises reaalsuses, nagu autor oma mystifitseeritud (?) kaaslasele seletada pyyab. Kui kõik inimesed võtaksid võõrasse kohta sattudes sissejuhatuseks vaevaks natuke aega lihtsalt puu all istuda ja passida, oleks maailm kindlasti palju parem paik.
Kaanepilt on ka yks paremaid osi raamatust. Ma ei ytle seda irooniliselt. Yldiselt ma taunin igasugust pärismaalaste pildistamist ja eksponeerimist (ega ole turistid mu oma lapsigi just vähe ilma luba kysimata pildistanud), aga sellel kaanel on nad täitsa õiges kohas. Noorem ja kelmim tydruk nagu ytleks õhinal: "Meie kodu!" ja vanem ja tõsisem kinnitab: "Meie kodu jah!" Sihuke kodune raamat.