Kuvatud on postitused sildiga Sofi Oksanen. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Sofi Oksanen. Kuva kõik postitused

02.04.20

Norma

"Emme, mitmes raamat see sul seeaasta omaks lõbuks läbi lugeda on?" küsis lapsuke. Arvasin, et umbes kolmas, aga lisasin, et küll ma kunagi sellelegi mingi rakenduse leian mõne artikli kirjutamisel.  Oksanen tuntud headuses, teemaks ikka naisekeha omamine selle erinevates raskusastmetes, alates juustest kuni (sunnitud) rendiemakaks olemiseni. Tuleb küll märkida, et miskit rõlget detailsust selles raamatus ei ole; beebifarmiorje näidatakse meile ainult telefoni vahendusel ja viljastamise kohta tehakse siin-seal läbi lillede vihjeid. Mõtlesin natuke, et kas ikka on varateismelisele neiukesele sobilik lugemisvara, aga tundus, et piisavalt, et end eluks ette valmistada, andsin tema kätte edasi. Krimikirjanduse element asja juures lisab rahvalikkust ja no lõpuks läheb ju üldse laav stooriks kätte ära.

12.09.12

Kun kyyhkyset katosivat

Ehh, nohh. Ma loeks Sofi O. sulest meelsasti veel söömishäiretega soomlastest või agorafoobia all kannatavatest lesbidest, aga Puhastuse läbimängu lahjemas ja skemaatilisemas vormis poleks tegelt kyll enam tarvis olnd. Mul on tunne, et kohusetundliku inimesena on kirjanik vist kogemata natuke liiga tõsiselt võtnud seda Puhastuse "ajaloolise romaani"-keskset retseptsiooni ja kogu seda juttu, et Eesti ajalugu ja selle esindamine maailmas ja kaiken takana oli pelko ja stalinistide kuritööd ja muu sihuke.
Kui Puhastus on selline geograafiast suhteliselt hõlpsasti lahti seotav viihdehistoria, mistõttu seda saab kergesti ka kõiksugu muudele tõlgendusplatvormidele upitada, siis Kaotsis tuvid kytab ikka täiega yhte auku ja mitte eriti mitmel tasandil. Lugu on väga täpselt konstrueeritud, aga see karjub kaugele, et ta on konstrueeritud, sestap on ka kõik käänud ja lahendused suhteliselt kergesti aimatavad. Distantsi ja irooniat aine suhtes ei ole. Kahtlustusi ses osas, et äkki tundis autor ikka ise ka end natuke ebakindlalt selle teose kontseptualiseerimisel, lisavad lõppu kleebitud metatekstid - "Teoses esinevate terminite leksikon" ja viimasele lehele lisatud "autori selgitus" kirjutamise algimpulsi kohta. No ma'i tia. Kas natuke hingamisruumi lugejale oleks palju palutud?
Või on see siiski kõik kokku yks väga peenikene eneseiroonia, sest raamatu peategelane tegeleb ajaloost oma versiooni kehtestamisega (paberil) ja Sofi O. teeb ju sedasama?
Noh, olgu muud mis tahes, aga ökofeministlikult annab siiski mõtestada sedagi teost: ka siin käivitavad konflikti naissolidaarsus ja lapsesaamise kysimus. Ydini negatiivse meespeategelase kõigile sigadustele pakutakse põhimõtteliselt ainult yks seletus - fyysiline ja psyyhiline soovimatus sugu jätkata.

09.05.11

Ökofeminism

Õnnekonverents oli ka tore. Mõningasest tagasisidest võib vist järeldada, et poetäie (pidu toimus endises Nooruse poes, praegu TKK galerii) rahva seas ikka paar tykki oli, kellele ökofeminismi teema hinge läks.
Kogu oma kymmet lehekylge kõnet blogisse yles panna oleks vist natuke kurnav, aga olgu siis emadepäeva puhul valitud katkendeid. Et pole siis päris ilmaasjata kirjutatud 8) Ja tervisi synnipäeva puhul Maile, kes emakohustuste tõttu Õnnekonverentsile ei jõudnudki.



Ökofeminism on feminismi marginaalne oksaharu, mida isegi paljud feministid heal meelel oma puu kyljes kuivamas näeksid. Ometi elab ta tasapisi edasi ja võtab aeg-ajalt erinevaid ja kummalisi vorme, nii et temast täit ylevaadet omada on suhteliselt raske. Ka ökofeministlik kirjandusuurimus on laias maailmas täiesti olemas olev valdkond, mille tarvitamisel kodumaises kontekstis võiks olla ka mõningane pedagoogiline ja pilti avardav mõju.

Keskseks ökofeminismi organiseerivaks kysimuseks võiks lihtsustavalt pidada kysimust naise ja looduse suhtest: kas selline spetsiifilist laadi suhe on olemas, ja kui jah, siis mis sellest järeldub? Kas naise seostamine loodusega on naisi pigem alavääristav või annab eeliseid, mida meestel ei ole? Kui me eeldame, et meestekeskne kultuur määratleb ja kasutab naisi ja loodust enda huvides ära sarnaste strateegiate abil, siis kuidas selliseid strateegiaid ära tunda ja peatada? Kas naise keha ja seekaudu ka kogemus on midagi põhimõtteliselt mehe omast erinevat, looduslähedasemat ja seeläbi paremat või tuleks looduse ja kultuuri vahelise stereotyypse lõhe yletamise huvides selline jutt hoopis jätta?

Ökofeministliku kirjandusuurimise yks olulisemaid eesmärke (P. Murphy järgi) peaks olema emantsipeerumise strateegiate loomine või neile osutamine, kui kirjanik on mõne sellise oma teoses juba konstrueerinud. Minu eesmärk on näidata, et Puhastuses just yks selline strateegia leidubki.

Juttu väga lyhidalt kokku võttes võib ytelda, et ökofeministlikult lugedes on Puhastus raamat, mis räägib naistevahelisest solidaarsusest ja hoidistamisest kui seda alal hoidvast mehhanismist. Hoidistamine on ökofeministlik tegevus sedavõrd, kui see aitab naistel tulla toime ellujäämiseks vajalike varude soetamisega ja samal ajal olla teadlikus, vahetus ja informeeritud kontaktis neid ymbritseva looduskeskkonnaga. Mehed ei ole selle asja juures yldse vajalikud. Kogu „Puhastust“ võib lugeda kui naissolidaarsuse lõhkumise ja taasloomise katsete lugu; seda ei pea ylepea ilmtingimata keskendama Hansule, traumale või rahvuslikule narratiivile. Naiste jaoks fundamentaalne kysimus, mis läbib kogu teksti, on minu meelest järgmine: kas olla mehe funktsioon või lyli naiste põlvkondlikus ahelas? Kumb jääb peale? Kas on võimalik leida tasakaal?

Naised tulevad ise toime, nagu ka tekstis korduvalt rõhutatakse. Toime tuleku juures on muidugi huvitav märkida, et algul räägivad õed sellest, kuidas nad koos toime tulevad. Mingist hetkest alates otsustab aga Aliide, et ta peab omaks võtma välise reaalsuse mehekesksed mängureeglid ja yksi naisena toime tulema. See ei õnnestu tal siiski eriti hästi; ta ei suuda luua sidet järgmise põlvkonna naisega ehk oma tytrega; naissolidaarsuse vältimatu idee saabub tema juurde tagasi hoopis Zara kujul.

Noh ja olekski nagu lyhidalt kõik.

29.12.10

Puhastus

Äkilist vabadusehetke kasutades lugesin „Puhastuse“ sipsti nelja tunniga läbi. Valel teel on need, kes väiklaselt vinguvad, et Eesti Rahva Kannatused on peenrahaks vahetatud. Vastupidi, Teise ilmasõja järgse Euroopa ajaloo peenraha on visatud hoopis suuremate ja olemuslikumate kysimuste kaalukausile. Kysimused vabadusest ja omamisest. Kust võtavad osad inimesed õiguse teisi enda omadeks pidada? Või vastupidi, kust võtavad mõned inimesed jõu seda mitte teha? Omada saab objekte. Inimeste objektistamise mehhanismid on seal kenasti ilmarahva rõõmuks yksipulgi lahti võetud ja imetlemiseks laiali laotatud. Maitse asi, kui seda lugedes okse peale kipub.
Naistevastane vägivald. Vägistamine kui iidne sõjapidamisvahend. Vägivald synnitab vägivalda. Tegelikult ei ole vägivallal sugu. Aliide ju omab vägivaldselt Hansu. Omatavate mõistus tuhmub soole vaatamata (Hans, Zara). Ja mulle tundub, et ka lõpplahenduse ajendiks ja argumendiks ei ole mitte vabadus, vaid omamise uuele ringile minek. Kui tähele panna, siis Aliide hindab Zaras ikka eeskätt utilitaarseid väärtusi: oskab hästi valetada ja kiiresti vaarikaid puhastada. Ja mõlemad tapavad ka päris hästi.
Jah, aga ajalugu ikkagi ka. Lugeja tõmmatakse siuhti läbi ajaloo sita ja spermaga segamini torude nigu nuustik. Ei saa muidugi kindel olla, et mida rohkem lugejaid läbi tõmmatakse, seda puhtamaks torud saavad, aga mingitest asjadest võivad arusaamad yldiselt klaarimaks saada kyll. Eks ju tegelikult Ene Mihkelson ajab sama asja oma romaanides, aga väga palju nurgatagusemaid teid kaudu. Oksanen sõidab ikka sirgelt ja otsekoheselt pasunasse ja sõnum jõuab pärale. Ei mingit esimese ja kolmanda isiku vahetamist ega nime vaevas vaevlemist. Julgus ja vabadus.
Ainus teema, mille käsitlemine minu meelest teosest tuntavalt puudu jäi, on religioossus. Ingli nimigi viitab sellele. Ehk on Oksasel omad põhjused seda teemat vältida, aga implitsiitselt on see mu meelest vägagi kohal.
No vaat kui pikk post tuli. Vaat kui palju mõtteid neli väikest vaikset tundi ikka võivad synnitada. Korra hakkasid näpud kangesti sygelema, et elamusest mingi artiklilaadne toode valmistada, et vähemalt kodumaist retseptsiooni õigematele rööbastele juhtida, aga tegelt on ju retseptsioon juba ammu ära lörtsitud, mis seal ikka. Ega yks artikkel eestlasi oma ajaloo omamise kirest ikka võõruta.

05.02.10

Sofi Oksanen

Mõnesuguse hilinemisega jõudis minuni rõõmustav teadmine, et Vabariigi President annab teiste kenade inimeste hulgas sel aastal aumärgi ka Sofi Oksanenile. Vaat selle teo ma kiidan heaks. Lisan siia sel puhul yhe luuletise, mille meisterdasin Kultuuriteooria tippkeskuse sygiskonverentsil "Stalini lehmade" mõju all olles. "Kultuur on kõrgel tasemel / kits lautas lehma asemel", nagu kõlab yks kolhoosialgusaegne jorutus (aga see võib vabalt ka Olaf Kopvillemi salm olla). Ma ei tea, et selle teose pealkirja yle kuskil väga arutletud oleks. Raamatus viidatakse ainult yhel korral proosavormis sellele, et Stalini aeg vahetas lehmad kitsede vastu vms. Pisenemise motiiv klapib muidgi hästi ka söömishäire teemaga.

***
Sisemine ruum tõmbub kokku
aheneb pitsitab
väline on võõrik
aga kaduda pole võimalik
ja ega ei taha ka
see on ainult puhas uudishimu
mis hoiab sind alles
pysti
kuhu ma kuhu ma
mahun