Tundub, et ilmaasjata olen Bourdieu lugemisest väikestviisi kõrvale hoidnud. Kyll ta ikka räägib ilusasti sellest, kuidas symboolse domineerimise mustrid materiaalsusse ja kehadesse vajutatakse, nii et sa ise mõnikord sellest arugi ei saa, et allud (või domineerid). Antagu nyyd vanale feministile andeks, aga vaat et paremini kui nii mõnigi nais-feminismiteoreetik. Aga vbl on naistel selle teemaga lihtsalt rohkem emotsiooni seotud, tee või tina, ei tule nii tyyne tekst välja kui valgel õpetatud mehel.
Kindlasti on praktikasse rakendamist väärt mõte, et enesestmõisteatvusi
saab kysimärgi alla seada esteetiliste provokatsioonide abil.
Või milline kena päevakajaline yhelauseline mõttekäik lehekyljelt 72-73: See, mida nimetatakse "julguseks", ilmneb nõnda tegelikult teatava argusena: selles veendumiseks piisab, kui kui meenutada kõiki selliseid olukordi, kus kedagi tapma, piinama või vägistama sundimiseks toetub domineerimis-, ekspluateerimis- või rõhumistahe "mehelikule" hirmule saada välja arvatud tugevate "meeste" maailmast, niisuguste meeste hulgast, keda teinekord "kõvadeks" hüütakse, sest nad on hoolimatud nii enese kui ka eriti teiste kannatuste suhtes - nagu kõik mõrvarid, piinajad ja kõigi diktatuuride ning "totaalsete institutsioonide", isegi kõige tavalisemate, nagu vanglate, kasarmute või internaatide, isehakanud kamandajad -, kuid ka need uued buldooserdirektorid, keda ülistab neoliberaalne hagiograafia ja kes peavad end sageli ka ise kehaliselt proovile panema ning kes väljendavad oma üleolekut, heites üle parda oma firma üleliigsed töötajad.
Как жизнь, как сама жизнь!
1 kuu tagasi