Uralistika keerdkäigud

Valmistan vaikselt ette loengut soomeugrilastest. Kuna Fenno-Ugric pidi olema keeleteaduslik määratlus, mis kõik potentsiaalsed huvilised juba enne mistahes järgmiste sõnade lugemist eemale peletab, siis pingutasin kõvasti, et välja mõtelda midagi pehmemat. Nagu näiteks Indigenous peoples of Northern Eurasia. 
Ja avan mina siis Orissaare raamatukogust maha kantud raamatu Põhja ja itta (mida ülikooli ajal kohe kindlasti sai samuti tudeeritud, nii et silmist sädemeid lõi) ja leian sealt järgmise teate Põhja-Euraasia põlisrahvaste kohta, keda tulevane fennougrist Toivo Lehtisalo 20. sajandi varastel aastatel Johannes Aaviku ja Villem Grünthal-Ridala kutsel uurimas käis: 

Oleksin suurima heameelega teinud kirjapanekuid Muhu talupoegade keelest, kuid mu kaaslane keelas selle rangelt ära, sest rahvas olevat väga ropp ja harimatu! Õppisin siiski eesti keelest aru saama ja seda ka üsna palju rääkima, millest mul oli hiljem ülikooliõpingute ajal kasu.

Tigu

 Et ka maikuust märk maha jääks, olgu siia postitatud pesamuna meeleolukaim loovtöö lõppevast õppeaastast: rallitigu rohelisel lehel. Omal on ka praegu täpselt sama kiire ja edenemise tempo klapib ka. 

 

Oscarid jagatud

 ...ja Muhu oabits sisse loetud. Siin. Aitaja asi oo soan. Soovitan. 

Ühtlasi leidsin noorteka ajalooliste videote seast ka omaenese seni kaalukaima filmirolli (alates 4.10). 

Meeldivaid multimeediaelamusi!

Maastikumäng

 

Asi algas sellest, et TammeJanno trimmerdas mul majataguse ära ja siis ma hakkasin seal koristama ja kangutasin ajaviiteks ühe kivi maast välja, mille alumisel küljel oli pildil näha olev imelik valge laik. Kivist jäänud augu põhjas oli laigu põhjustanud kilekott, seal sees omakorda kokkumurtud kiri (paremal) koos mõnede lehe vahele kinni kleepunud vaskkopikatega. 12. juulil 1978 on mehed seal kuurile nurgakivi pannud ja seda pidulikult tähistanud. Kuurilammutuspidu, millega tähistasime minu sünnipäeva, leidis aset detsembris 2020. Nii see ajaratas ringi käib, eksole.  

Loomad murdeaabitsates

 Megakiire on old, paremaks ei paista minevat. Sestap lühiteade, et käisin Eesti Lastekirjanduse Keskuse seminaril rääkimas (salvestusel u. 3.22-3.55) sellest, kuidas murdeaabitsad esitavad meile kadunud taluidülli - kui mitte otseselt teksti tasandil, siis esitletavate oleste valikul küll. Mida sellest järeldada? 

Sünnipäevad

Esmaspäeval oli mamma Liine sünnipäev. Täna on tädipoeg Margo sünnipäev. Homme on vennatütar Mona sünnipäev. Margo sünnipäevaks ilmus raamat, mammale kirjutasin kirja. 

Meite mamma,
kis sa oled taevas.
Kuidas sool sial läheb?
 
Meitel oo kenaste.
Vilseid sokka jägub.
So vardakott oo mo käe.
Koes teite kammitasku sialt
tua seena pialt jähi,
seda ma’p tia.
 
Aga mieles oo easte:
sügise, tuli piisi all,
ma jalgupidi oetel,
kõht remmis vastu so abusid,
suke sool piad.
Kellu köib.
 
Terissid papale koa.
Aamen.

Ehitussemiootika

Katusetegu käib. Puidust tellingute eest pidavat tööinspektsiooni esindajate näpud hirmsasti kibelema ettekirjutusi tegema, ma ei tea, kas nad pärandtehnoloogia ja väikese ökoloogilise jalajäljega põhjendatavate erisuste juttu on kunagi kuulnud või kas nad üldse tahaksid seda kuulda. 

Minul igatahes läks täitsa tükk aega, et need naelaga plangu külge löödud töökindad (kaadris ülal vasakul) lahti hammustada. Et kas töömehed mõtlevad, et need siis nagu igal hommikul paitavad perenaise pead ja tuletavad talle meelde, mis teoksil? Ei, nii sentimentaalsed mehed need ka ei ole. Kuni viimaks saabus valgustuse hetk. Enamus inimesi on minust vähemalt peajagu pikemad, see on selline 3D hoiatava käesirutuse märk, et tõmba oma pea tagasi. Ei ehita sulle siin keegi mingit Goldbergi peasilitusmasinat.  

Poola poisid

Auhinnatud teos siis ka viimati eelloo laiendusena loetud, kena lobe jutt ja paljutki tuli tõepoolest Za/Umi blogist juba tuttavat ette; näiteks Sulislawi ja pani Ada vinjetike ilmus seal minu mäletamist mööda enam-vähem samasugusena, v.a see blogi matuseid puudutav afterparty muidugi, ja mitmed muud jutud kandvate tegelaste elukäigust ka. 

Natuke meenutas "Alice B. Toklase autobiograafiat", just võtte poolest - et kui tegelikult tahaks hirmsasti iseendast kirjutada, aga kultuurne inimene ikka püüab ainesest kuidagi distantsi võtta -, Gertrude Stein laenas selleks oma sõbranna vaatepunkti, Mudlum aga vahetab lihtsalt päritolule viitavad pärisnimed poolapäraste vastu (ehkki initsiaalid, kui ma õieti aru saan, on mõnelgi juhul siiski paika jäänud).

Natuke ma ikka imestasin noorte anarhistide ja vabamõtlejate elukauget arusaama, nagu peaks olema võimalik blogipidamisest kuidagi elatuda, niipaljukest võiks ikka ju seda süsteemi tunda, mille vastu võitlemas ollakse, aga vbl oli see just loo arengu loogika seisukohast vajalik - et ka siis, kui tuli rahapakiga onu ja ütles, et poisid, ma nüüd hakkan teile raha andma selle eest, mida te seni tasuta olete teinud, ei tekkinud poistel hetkekski kahtlust, et kas need asjad nii siis käivadki. 

Ses suhtes ma tõepoolest pooldan kõvasti ülikooliharidust, mis annab poolharitlaste ees selle eelise, et mõtlemine muutub kriitilisemaks (süstemaatilisemaks ei pruugi muutuda) - iga asi, mis nina ette laotakse, ei pruugi olla see ainus tõde. 

Surnuaialuule

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis tähistas 'surnuaialuule' algselt Briti (eel)romantiliste poeetide kabeliaias ümberhulkumise tagajärjel sündinud kaduvikuaimdust sisaldavaid poeese. Aga saab ka palju elujaatavamalt. Näiteks nii: 

Sind oleme siin armastan

So surm on meid kõik kurwastan

Ei mõteln keegi et nii pea

Sa pidid meitest lahkuma 

Kirjas Jaen Wassiksaadi hauaristil kohe luteruse aia alguses vassakut kätt, kus need Abru hauad on. 

Võrratu üritus

"Võrratu üritus!" ütles Veiu Külli reedeõhtuse plaadiesitluskontserdi ametliku osa lõpus. Ses mõttes oli tõesti, et kodanikualgatuse korras korraldatud ülekülapeo tarvis oli kokku pandud täiesti arvestataval tasemel ja eri osapooli hõlmav muusikakollektiiv (ehkki mis teab mulk merest või muhulane muusikakriitikast, nagu ütles Juhan Smuul), jagati lahkesti veini, performant ulatas teda inspireerinud daamidele iga laulu järel lilleõie ja usinamad panid isegi tantsujalad alla.
Illustratsioonina olgu siinkohal ära toodud siinkirjutaja ja assistendi vabapintslipatsutamistehnikas valminud guašš "Punased nelgid".

...mida koi ei söö

Installatsioon "Kis teitele siis kujub, kui mind änam põle". Pilt on kehva, aga ega see tunne ka parem pole, kui kudujat enam pole, aga koid on.

Tasa, vaikselt sõudvad pilved

Vana arm ei roosteta. Smuuli "Lasud Kuivastus" ja Vaarandi "Alla Mari" on olnud mulle tuttavad teosed juba varasest lapsepõlvest. Nüüd siis ka Lennuki/Kaldi "Tasa, vaikselt sõudvad pilved". Üldiselt oli kõik kena: mees- ja naistegelaste sisuline osakaal üsna võrdne, asjakohased laulud, oluline sisu. Saal oli täis, sh Saaremaa kohta märkimisväärset hulka koolinoori.
Mõlemi naistegelase juures oli küll paar möödapanekut. Iseäranis häiris mind see, et positiivne naiskangelane kasutas vale kudumisvõtet (koolihariduse mõjulist, mis levis saartel alles 20. sajandi lõpupoole; varem kooti algupäraselt paremalt nimetissõrmelt üle visates) ja tal oli rätik valesti pähe seotud (sihuke dajarka-stiil tuli alles kolhooside ajal; traditsiooniliselt mõistlik on ikka rätik lõua alt kinni siduda. Aga see viga tehti juba "Kirjades emale", ju see on kuidagi süstemaatiline). Samuti pole ajastuomaselt usutav krellrohelise sooniku kudumine, ikka valget otsevarrast oleks võind.
Negatiivse (et mitte ütelda saatanliku) naistegelase puhul oli teksti autoril segi läind, kumb on naisterahva vernakulaarne ja kumb ametlik-revolutsiooniline nimi (Alla Mari vs sm. Ellam), seega kaotas osa oma usustavusest ka tüüpstseen sama naisterahva poolehoiu pärast võitlevast vastandlikust meestegelaspaarist (vrd Tulivesi, Jäine lagendik, Randlased).
Ja lõpus jäi kogu vastutus kuidagi nagu just selle üheainsa deemonliku meestegelase õlule; Alla Marile anti vähemalt veel võimalus postuumselt ütelda, et ta ei kahetse midagi (mis vastab üldjoontes minugi ettekujutusele sellest, kuidas see asi olla võiski). Ehkki ässitamise sisu nagu ei läinud üldse kokku sellega, mille üle mehed ise tegelikult kurtsid - aga vbl see asi ei olnudki nii koherentne, et piisaski lihtsalt ässitamisest; nagu lastakse leebelt öelda ühel jää alla aetud mõisnikul, et neil meestel käisid tunded sedakorda paar sammu mõistusest ees.
Lõpetusega oli ka muidugi see asi, et minu maitsele oleks piisanud, kui olekski lauluga lõppenud, mitte sealt veel edasi mingeid tagantjäreletarkusi esitatud, aga kuna tegu on ikkagi osaliselt rahvavalgustusliku projektiga, siis ju võib sedasi ka olla.
Eelpoolmainitud puudusi kõrvale jättes oleksid minu kaks tagasihoidlikku soovitust
1) Kuressaare Linnateatrile mängida seda tükki ka suvelavastusena ja
2) igasuguste teatriauhindade žüriide liikmetele see tingimata ära vaadata.
*
Väga pikk postitus tuli, aga eks mul oli võimalus tagasiteel tund aega omaette vaikselt mõtiskleda kah.

Pühapäeva pärastlõuna kolmes pildis

Foto 1. Altrannarästaste atakk Sepa astelpajudele.

Foto 2. Vennad tutvuvad hällilapse kohta käiva memuaristikaga.

Foto 3. Juutuubivideo ümberjutustuse põhjal valminud haugifilee. See rahvaluule on üks võimas asi. Ehkki ka terav nuga on teinekord ikka abiks.

Lasteaed

Alates septembrist on siinmail taas avatud lasteaed "Kuldne lapsepõli". Ehkki selle peakasutaja on siiski juba sellevõrra nupukas mees, et saab aru küll, et teise nurga alt vaadates on tegemist pigem kuldse puuriga.
Ese ise on oma 70 aastat vana, valmistanud minu vanaisa ja tema äiapapa Sarapuu vana Tõnu, kes olnud ka väga osav klaasikilluga reha- ja vikativarsi siledaks lihvima. Need aiapulgad on tõesti väga siledad, sobib nii käega katsuda kui keelega lakkuda.

Vanaema juures

pärastlõunakuumuses
istume koeraga kõrvuti
tema kuudi taga varjus
ootame
vanaema
on juba teele läinud
õue kohal
ripub vaibana vaikus

Uus poiss

Sulandun massi... Sa ei nä-ee mind... Olen mõtlikult tuules lipendav lehee-kee...
Mul on tunne, et peale uue elaniku majja tulekut on kasside patrullid maja ümber intensiivistunud. Neid kohutavalt huvitab, kes see on. Aga no ei saa ju otse küsima tulla.

Minu tulevane elukutse

Vanaema lapsepõlvekodust tuli välja kastitäis tema ja ta õe-venna sõjaeelseid koolitöid, peamiselt joonistusi, kõik väga ilusad. Üks kirjand on ka, selle on vend kirjutanud. See vend.

Minu tulevane elukutse

Igal inimesel on oma elukutse noorel on see ees aga vanematel inimestel on see juba käes. Mõned lapsed ei tee algkooli kuute klassi läbi ja kes seda ei tee, need on nagu jalust kinni seodud sest nemad ei saa kusagile kooli edasi õppima minna. Aga kes on algkooli kuus klassi läbi teinud see saab minna igasse kooli, kus tema ise soovib.
Mina soovin edasi õppima minna rauatöö osakonda. Sest siis on ka sõjaväes parem olla, saab siis ehk mõne laeva peale meistriks. Võib olla, et lähen ka vedurijuhi kooli, kuidas mõte mõtleb ja. Ennemini mina lähen laeva, sest siis saab ka välismaa eluviisisid ja rahvast tundma õppida.
Kui mina olen juba niikaugele jõudnud, siis olen ka parasas meheeas. Praegu mina olen mõelnud, et seda va naisereod ei maksa mitte endale võtta, siis on kõik su vabadus ära riisutud. Aga kui niikaugele on saanud, tea kuidas siis meel-mõte mõtlevad. Ja siis olengi elukutselised laevamees, vanapoiss.

Korstnajalg

Istume, seljad vastakuti.

Mina ja korstnajalg.

Mina ei lähe siit kuhugi,

kinnitab korstnajalg.

Ma tahaks minna,

jalad ees, mõmisen vastu.

Õhtune tuul kogub hoogu,

üritab katuse vahele pugeda.

Ei see enam kaua vastu pea.

Korstnajalg püsib meist kindlasti

kõige kauem.

Vaatasin (ise olin loll, kesse käskis) Muhus müügis olevate majade kinnisvarakuulutusi ja kole hale hakkas. Näe, vanainimene suri seest ära ja siis sai minust mõttetu suvila. Või alles saab, vahet pole. Elu on siin läbi. Mis sulgi siin vahtida on.

Sünnipäevasalmid

Laekunud on sünnipäevasalme. Nagu näiteks:

PALJU ÕNNE Kallis sõber

Sinu juurde lendab põder

Sinu aias vana kana

Kaasas väike jõuluvana. 

ja

Mõttemöllus mässamist
see ju sulle sula lust
füüsikat ja keemiat
saatuse käest preemiat

Tervitades Külaselts
kes, teadagi, kui igikelts

Töövari

Täitsa nitševoo saade jälle välja kukkund, mis ma oskan öelda.