Kadunud mets

Kuna noorim järeltulija ei olnudki veel oma kolme ja poole eluaasta jooksul teatris käinud, parandasime selle haridusliku puudujäägi (eks oli kreisilinna muudki asja, nt vedasin seljakotis panka täitsa mitu tuhat raamatute müügi raha, mis pole ka kehval ajal sugugi tähtsusetu seik). 

Järeltulijale meeldis, nagu arvata oligi, sest rahvast oli vähe, istumine kohe lava peal näitlejate ümber, liikumine ilusti seatud,  näitlejatööd väga veenvad (koguni sellevõrra, et kui koer väga ligidale tuli, oli noor teatrikülastaja vilksti emme süles). Mille kohta aga paraku ühtegi head sõna ütelda ei ole, on kogu visuaal. Räägitakse metsast, aga maas on vahtralehed (ok, need on äratuntavalt puulehed, aga vahtraid sisaldavaid laialehiseid metsi leidub meil ainult Abrukal), seinale projitseeritakse ka mingi täpsustamata lehtpuu ja hiljem veel mingit imelikku Ameerika plaatanisalu; lõpetuseks rõõmustavad tegelased "tagasi tulnud" metsa üle igerikus männi-istandikus, kus isegi istutusvagude vallid on veel maapinnal selgesti näha. Ei sisendanud täiskasvanud vaatajale erilist ökoloogilist entusiasmi ega lootust, et see mets tegelt ka tagasi tuli. 

Liiga palju armastust

"Sai nutta ja naerda," nagu ütleb vilunud teatriarmastajast tegelane Kiviräha teoses "Maailma lõpus".
Minul seekordsele teatrielamusele küll midagi ette heita ei ole; näitlejatööd olid igatahes paremad kui eelmisel tudengitööl. Teatrikülastaja M. minu kõrval igatahes kihistas vahetpidamata ja kinnitas muudkui, et "no täpselt nagu muhulased!" ja lõpuks oli ikka liigutatud ka. Mina mõtlesin selle viimase etüüdikese puhul, et see on ikka huvitav, et kultuuriliselt korrektne on kannatada mitte nälja ja janu, vaid armastusepuuduse käes (ja seda ka vestluspartnerilt eeldada) - või oli see ikka juba vanal Tšehhovil sellise topeltmänguna algusest peale plaanitudki? Ja kui jah, siis mitmekordne vale see narratiivitehniliselt võttes ikkagi on? Kahe-, kolme- või enamakordne? Aga arvutamises ma siiski väga kaugele ei jõudnud, enne lõppes teater otsa.

Tasa, vaikselt sõudvad pilved

Vana arm ei roosteta. Smuuli "Lasud Kuivastus" ja Vaarandi "Alla Mari" on olnud mulle tuttavad teosed juba varasest lapsepõlvest. Nüüd siis ka Lennuki/Kaldi "Tasa, vaikselt sõudvad pilved". Üldiselt oli kõik kena: mees- ja naistegelaste sisuline osakaal üsna võrdne, asjakohased laulud, oluline sisu. Saal oli täis, sh Saaremaa kohta märkimisväärset hulka koolinoori.
Mõlemi naistegelase juures oli küll paar möödapanekut. Iseäranis häiris mind see, et positiivne naiskangelane kasutas vale kudumisvõtet (koolihariduse mõjulist, mis levis saartel alles 20. sajandi lõpupoole; varem kooti algupäraselt paremalt nimetissõrmelt üle visates) ja tal oli rätik valesti pähe seotud (sihuke dajarka-stiil tuli alles kolhooside ajal; traditsiooniliselt mõistlik on ikka rätik lõua alt kinni siduda. Aga see viga tehti juba "Kirjades emale", ju see on kuidagi süstemaatiline). Samuti pole ajastuomaselt usutav krellrohelise sooniku kudumine, ikka valget otsevarrast oleks võind.
Negatiivse (et mitte ütelda saatanliku) naistegelase puhul oli teksti autoril segi läind, kumb on naisterahva vernakulaarne ja kumb ametlik-revolutsiooniline nimi (Alla Mari vs sm. Ellam), seega kaotas osa oma usustavusest ka tüüpstseen sama naisterahva poolehoiu pärast võitlevast vastandlikust meestegelaspaarist (vrd Tulivesi, Jäine lagendik, Randlased).
Ja lõpus jäi kogu vastutus kuidagi nagu just selle üheainsa deemonliku meestegelase õlule; Alla Marile anti vähemalt veel võimalus postuumselt ütelda, et ta ei kahetse midagi (mis vastab üldjoontes minugi ettekujutusele sellest, kuidas see asi olla võiski). Ehkki ässitamise sisu nagu ei läinud üldse kokku sellega, mille üle mehed ise tegelikult kurtsid - aga vbl see asi ei olnudki nii koherentne, et piisaski lihtsalt ässitamisest; nagu lastakse leebelt öelda ühel jää alla aetud mõisnikul, et neil meestel käisid tunded sedakorda paar sammu mõistusest ees.
Lõpetusega oli ka muidugi see asi, et minu maitsele oleks piisanud, kui olekski lauluga lõppenud, mitte sealt veel edasi mingeid tagantjäreletarkusi esitatud, aga kuna tegu on ikkagi osaliselt rahvavalgustusliku projektiga, siis ju võib sedasi ka olla.
Eelpoolmainitud puudusi kõrvale jättes oleksid minu kaks tagasihoidlikku soovitust
1) Kuressaare Linnateatrile mängida seda tükki ka suvelavastusena ja
2) igasuguste teatriauhindade žüriide liikmetele see tingimata ära vaadata.
*
Väga pikk postitus tuli, aga eks mul oli võimalus tagasiteel tund aega omaette vaikselt mõtiskleda kah.

Madu oma rinnal

Njah, eks vist on mul jah teatud "statistiline huvi" K. linnateatri suvelavastuste vastu, nagu vilunud statistik Triin märkis, jagades mulle vihjeid, et ka välja müüdud saali viimasesse ritta saab tund enne etenduse algust pileteid soetada. Esimest korda elus tekkis tunne, et äkki piirdukski esimese vaatusega ja asi mutt.
Nõrk tekst ja deklameerimine. Teine vaatus õnneks oli lühem. Isegi "Testamenditäitjad" oli parem. Arumaisaa, mis takistab emand Pautsi lokaalkoloriitseid krimkasid ära dramatiseerimast?

Paljasjalgne Debora

Ei noh, meeldis, muidugi. Ainult kahte asja oleksin väheke toimetanud: algul vähendanud pisut Debora vaimustust Smuuli "Pingviinide elu" üle, sest tegelikult kirjutas Smuul selle siis, kui nad juba lahus olid ja ühe sümpaatse pingviini prototüübina kasutas ta oma uut kallimat Ellenit;  lõpus aga oleksin selle Alo üle lava jooksmise ära jätnud. Las ta jäänud selliseks kahemõõtmeliseks hõllanduseks, oleks eristunud teistest kui ainus tõeline mees Debora elus.
Aga muidu, tundus, Ajaloolise Tõe vastu, niipalju, kui mina teda tunnen, eksitud ei olnud. Vahepeal jäi mulje, et Deborad saavad natuke liiga vähe sõna, aga siis sain aru, et mehed räägivad proosas, aga Deborad loevad luuletusi, sealt see vahe. Tugev tükk kultuuriloolist materjali, seda võiks suvel ka mängida. Ja koolidele. Lavakujundus oli ka hea.

Teatrisuvi

Kuressaare Linnateatri suvelavastuste suhtes on mul vist mingi kogumiskirg tekkinud, ei suuda enam yhtegi vahele jätta. Seekordne oli jälle täitsa tore, igatahes toredam kui paar eelmist. Iseäranis muidugi lavakujundus ja kostyymid (kui juba õppind moekunstnik kiidab, siis nii on), aga kogu lavastus ja näitlejad ka. Toimetaja pilguga vaadates oleks võind mõned lavavõitlusstseenid lyhemaks või välja kärpida ja võtmestseenis oleks tulnud välja vahetada nii lapi nõia osatäitja kui ka tema peakate, et poleks kätte nii kooliteatriks kiskunud. Arutasime, et keda seal oleks võinud rakendada ja ega midagi targemat välja ei mõelnud kui seesama saarlane, kes Ekke ema mängis (vanaeite markeerivate rippuvate tisside eest ka 10 punkti kostyymikunstnikule!). See oleks sisuliselt ka loo kokku linkinud, eks see mõistuse hääl tule ikka yldjoontes yhest allikast.
Aga võitlusstseenide jaoks võiks lavakunstikool teinekord endale mõne vanatantsuprofi palgata. See, mida pyhapäeval Toomel vanas kirikus näha sai, oli ikka viimasepeal äge.
Tõstamaal käisime ka teatris, aga selle võib, jumal paraku, kokku võtta kolme k-ga: keskpärane keskklassi kitš. Ajalooliselt on suveteater Eestis välja kujunenud uue iseseisvusaja algul, kui näitlejate puhkused läksid sama lyhidaks kui muudel inimestel ja siis oli vaja neile vegetatsioonihooajaks ka mingit mõtestatud tööd välja mõtelda. Nyyd, kus enamusel näitlejatel nagunii mingeid pysilepinguid ei ole, on vist tõesti õigustatud teatrikylastaja U. imestus, et ei tea mida need eestlased sealt suveteatrist ikka nii hoolsasti otsimas käivad.

O.T.M.A.

No mis ma oskan ytelda  - taaskord ei olnud Kuressaare Linnateater just kõige tugevamat teksti oma näitemängu aluseks valinud. Näitlejad olid tublid ja tegid, mis suutsid (eriti hästi mängis minu meelest Marika
Barabanštšikova kohtlasevõitu tsaaritytart Mašat), aga no ei veennud mind ameerika loovikirjutaja nägemus sedavõrd põhjatute nähtuste kohtumisest kui seda on tsaaritytred ja revolutsioon. Ilmselt ei veennud see ka lavastajat, miks muidu nad sinna noid ajaloolisi vahetekste olid sepitsenud. Ajaloolise Tõe lavaletoomine tšekisti kujul on muidugi ypris Smuuli-vääriline võte, aga lõpus läks ta siiski natuke yleliigseks. Vastus kysimusele 'kas nende eludel oli mõte?' oleks pidanud välja tulema etendusest enesest, mitte, et seda oleks pidanud tyki lõpus publikult kordamiskysimusena kysima.
Natuke häiris mind ka kogu see metameta "Kirsiaia" ymber - nojah, oli "tekst tekstis" võte ja lõi symboolse taustaplaani ja puha, aga paraku ei jätnud mind maha mõte, et äkki see on jälle yks neid "loovkirjutamise" võtteid, mille kasutamise abil inimesest kirjanikku loodetakse võrsuvat.
Aga ega ma kurda. Ega pealinnas teatris käia saa iga päev. Ja seal oli mitu prominenti ka, kes sel kombel arvatavasti aastapäeva afterparty't pidasid.

Tugev tykk

Kreisilinna teater pakkus sel suvel naistemaatikat ja naisdessant naabersaarelt käis seda muidugi katsumas. Sedakorda, tuleb tunnistada, et oli tugev tykk: hea tekst, head näitlejad, hea lavastaja, täitsa ok seinale projitseeritud pildirida. Esimene vaatus natuke venis, aga teine seevastu läks kuidagi tuulekiirul. Kaks naist pusserdavad yksikul saarel (vana teema, Robinson Crusoe, Kärbeste jumal, Imede saar jms utoopiad), aga peale mõnda päeva teineteisega tutvumist, peksu ja paastu toimub vaimne kirgastumine ja objektikeskne mõtlemine asendub mõlemal protsessikesksega. Kena.
Sellist vaimset kirgastumist oleks vaja mh ka nt EW muinsuskaitse- ja riigihanke-systeemidele (kui nimetada vaid mõnda), mingid kollektiivsed survival-retked Loonalaidu võiks siin täitsa abiks olla.

-----------------
Joonealune märkus: 'tugev tykk' tähendab saarelises kõnepruugis ka jõulist (või niisama suurt) naisterahvast.



Pildil: fragment Paltaniemen kuvakirkko peasissekäigu kohal olevast viimsepäevamaalist, kus naiskurat rapib patuseid. Maali alumine, Põrgu diibimaid kihte kujutav osa eemaldati, kuna rahvas ei saand peale jutlusi enam minestamata kirikust välja.

Rääkivad kivid

Juhtus nii, et saatuse tahtel sai koguni kaks päeva järjest kreisilinnas kultuurat ammutamas käidud. Saatuse osa mängis siin taaskord Triin, kes kontserdil juhtus kysima, et kas ma muhulastest kõnelevat teatritykki ikka olen vaatamas käinud. Ei olnud muidugi. No paar kiiremat liigutust ja piletid viimasele etendusele olidki käes.
Kolmest Kuressaare Linnateatri suvelavastusest, mida ma Sadamaaidas vaatamas olen käinud, oli see kõige lahjem. "Reigi õpetaja" oli päris hea, "Igavesel kaptenil" oli ka mingi väike paralleelreaalsus sees, aga käesolev oli ikka suhteliselt sirgjooneline nali ilma suurema allteksti või katarsise võimaldamiseta. Ma arvan, et nad võiks edaspidi pigem ikka klassikaliste draamatekstidega õnne & jõudu katsuda. Aga või see minu ytelda.
Triinu reklaam, et on väga rahvaehtne, pidas muidugi paika. Ehkki, kui juba muhulastega tegu, siis võiks ju ka teadmiseks võtta, et Riste nime tuleb hääldada kolmandas vältes. Noh, mina muidugi ka yleinterpreteerisin ilmselt väga mitmeidki episoode oma volikoguliikme ja kylaeluaktivisti teadmistepagasi otsast. Tuli tuttav ette kyll. Yhesõnaga, ikooniline referents oli olemas, aga symboli aspekt domineerima ei hakanud.


See kivi ei kõnele miskit. On hoopis vagusi Suures väinas. Nimi on Odrakivi, sest sinna otsa oli yks odralastiga laev ennast puruks sõitnud kunagi.

Vares

Kuressaare Linnateatri „Varest“ käisin Orissaare kultuurimajas vaatamas. Mineva aasta lõpul tahtsin Kuressaarde minna, ostsin kaks piletitki ära, aga poliitilistel põhjustel jäi minemata. Seekord lendasin madalalt ja ostsin pileti alles samal päeval, kui oli silmaga näha, et lapsed õhtuks eriti haigeks ikka ei jõua jääda. Poliitika on ka nyyd möödas, nii et sealt takistusi ette näha ei olnud. Ja ostsin yhe pileti, ainult enda jaoks, ehkki alati olen varem ostnud kaks, et huvitavam oleks. Ja alati on olnud lõpuks ilge häda selle teise pileti mehelepanekuga.
Orissaare kultuurimaja on sihuke stalinistlik ehitis ja lavaeesriiet seal ka ei ole, aga mo meelest pole see kunagi teatrielamuse saamist seganud. Näiteks Kiviräha „Aabitsa kukke“ käisin ka Orissaares vaatamas, ja väga hea oli. „Vares“ nii hea ei olnud. Pigem ikka rahvateater kui teater. Niikaua kui nalja tehti, oli kõik tore, aga nendes kohtades, kus oleks pidanud hinge kinni hoidma, läks deklameerimiseks. Eriti ma mõtlen neid lindude tapmisega seotud monolooge. Ja tegelikult see kõige esimene luigetapmise seletus oleks võinud yldse ära jääda – sellist asja ei seletata mitu korda ja valju häälega, eriti mingile suvalisele varesele. Väike umbusk ja distants nonni suhtes võiks ju sissejuhatuseks ikka olla! Selle asemel oleks võinud hoopis „poiste elu“ kohta paar lauset ytelda või midagi.
Nojah, kyll ma juba teaks, kuidas õigesti tuleks teha! Aga seda tunnet olen ma Kuressaare Linnateatri etenduste puhul paraku varemgi tundnud.
Lilli sai etenduse lõpus ainult Piret Rauk, sest ta on Orissaarest pärit, aga mo meelest oleks vähemalt Mardu osatäitjale kah ikka paar lilleoksa ära kulunud.



Pildil on peale varese (raamatu sees) veel yksik lind mere kohal ja kollektiiv tuhkapäevakärbseid.