Kliimakriis ja klassivõitlus

Aeg-ajalt on inimesel siiski vaja ka meelelahutust ja vaatemänge. Seda pakkus kallil reedeõhtul siinses suurlinnas Andreas Malmi esinemine postituse pealkirjas näidatud teemal. Auditoorium oli täis, rohkem poleks mahtund. Ma isegi sain (tasuta) pileti alles ootejärjekorrast. Noh, eks sabasseismisel ja sotsialismil ole ka teatud kogemuspõhiseid kokkupuutepunkte. Jutuks oli peamiselt geoinseneeria ehk ilmastiku mõjutamine atmosfääri sekkumise abil (vt ka: haiguste ennetamine nende vältimise teel), mille puhul lõpuks siiski tuli välja, et ega pole kindel, kas maruparempoolsed vandenõuteoreetikud ikka laseksid oma valitsusel sellise asjaga pusida. Ma arvan, et hiinlased ei küsi, vaid teevad lihtsalt ära, kui neile tundub, et vaja on. Ja siis jah seda et saunaskäimisharjumusega inimesele on ikka suht raske noid Freudi muinasjutte maha müüa. Oli silmaringi avardav, kahtlemata. 

Tulilind

Vaatasime perekondlikult kodumaise filmitoodangu järjekordset vilja, osa vaatajaist küll pigem koduloolisest huvist, et kas Haapsalut ka näidatakse (ei näidatud; linn - see tähendab ikka Tallinna, ilmselt on ka rahvusvahelisele publikule / Briti poissmeestele äratuntavam koht).

Mis ma oskan öelda - Ristikivile oleks ilmselt meeldinud. Ilusad siredad meeslendurid, eks ta tahtis ise ka lenduriks saada, aga ei saanud. Ja teoses „Ei juhtunud midagi“ on tal meeslendurist tegelaskuju (kirikuõpetaja vend, muuseas), kes võtab küll positsiooni kindlustava naise, aga keeldub pulmaööl temaga samasse voodisse heitmast (ja hiljem ka). Samuti tekkis elav paralleel stseeniga, kus reamees läheb oma endise kallima perekonna juurde jõuluks noruliseks. Ristikivi käis Lembit Muda peres ka mõnda aega hoolega edasi, mingid pildid tulid täitsa sarnased ette.

Noh ja Ristikivi teenis ka aega Haapsalus, kui nüüd asjale veel üks vint peale keerata, lihtsalt mõnikümmend aastat enne, kui kaunid meeslendurid seal möllama hakkasid.

Suur hulk visuaalset kitši, aga see vist ongi selle sihtgrupi stiil, kui ma asjast õieti aru saan. No ma tean, et ei peaks võrdlema võrreldamatut, aga kogemata siiski kuidagi selline mõte tekkis, et kui Almodovar kõneleb oma filmides universaalsest armastusest, siis see teos kõneleb meile ühest kitsast spektrilõigust.

Mandala

Täiesti kogemata laenutasin "Mandala" ja eks siis lugesin ka läbi. Väga kena heietus on, nagu Õnnepalul ikka, selle (positiivse) vahega, et fookus on hetkeks minajutustaja hingeelult kasside omale nihutatud. Ehkki mina lugesin sealt lisaks kasside (ja lõpus siiski ka minajutustaja) loole ka yhte lugu lagunevast perekonnast ja yhte lugu sihitust uusvaimlemisest. Aga mõlemal juhul on ikka selles reaalsusega kontakti saavutamise intensiivsuses kysimus.
Teine kogemata juhtunud asi oli see, et võtsin raamatusse kirjaniku autogrammi, arvasin, et teen midagi toredat. Kui aga teose tagastamisel selle yles tunnistasin, muutus raamatukogutöötaja väga kurvaks ja ytles, et nyyd tuleb neil see raamat aktiivsest ringlusest eemaldada (tegu oli 7-päeva-laenutuse-trykisega), sest autogrammiga raamatud lähevad arhiivfondi kui eriti väärtuslikud ja neid enam igayhele kaltsutada ei anta. Et siis on oodata "Mandala"-järjekordade pikenemist. Ja olgu see lugu hoiatuseks kõigile, kes veel tunnevad kiusatust raamatukogu raamatusse autogrammi võtta.
Aga raamat ise võiks muidugi potentsiaalselt paljusid kassidega koos elavaid vanapoisse kõnetada (paar-kolm tykki tuleb endalegi kohe meelde; kindlasti on neid hulgem). Ikkagi sihuke kodumaine versioon Pettsonist ja Findusest.