Vana jõgi

Iga päev
kõnnin mööda 

surnud jõge
ta on maha maetud
aga mitte päriselt surnud
siin-seal reetlikult
sopased servad
siin-seal reetlikult
jahe õhk
Ühel päeval
tõuseb ta üles
ja oi seda
Gogoli diskot siis

Sellest kohast käib jutt.

Maailma lõpus

Jõudsin välja maailma lõppu. 
Seal on suur ja külm ja
helehall meri. 
Õhtuti tulevad viimased inimesed,
istuvad ta juures
ja teevad tuld. 
Edasi polegi midagi. 

suure maailma päikese käes

a relatively old she-spider
kissitab silmi suure maailma 
päikese käes
testing out the web chords
created some three decades ago 
do they sill hold
yes they do

Cees

Jah - jälle pean ma küsma, miks me seda teeme?
Eriti kirjanduse uurimise ja selle tulemuste esitlemise puhul tuleb see küsimus muudkui pähe. See on muidugi tore, et on taas selline konverents, kus inimesed tulevadki reaalselt ühte ruumi kokku, jagunevad temaatilistesse plokkidesse, kogunevad plenaarettekandeks (ja proovivad palehigis sellest midagigi aru saada) ja enamasti tekib neist kooslustest küll midagi uut ja huvitavat, aga kui tuleks seletada, milleks seda vaja on või mis mõttes see töö on... 

Etnoh, ühest küljest muidugi jah humanitaarteadusnohikute pidu, jagatakse tasuta kohvi ja küpsiseid, tunned, et oled omasuguste seas, mõtled kaasa, avardad silmaringi. Ja teisest küljest - väljas käib sõda, meie siin arutame intertekstuaalsuse narratiivsete strateegiate üle (näiteks). Kolmandast küljest - kuni lastakse teha seda, mida oled eluaeg harjutanud ja natuke nagu oskad ka, siis vist on mõtet selle juurde jääda. Stick to it.

...konvekal

Joonis 7. Kuidas mahutada slaidile meeletu kogus infot ja tappa kuulajate kaasamõtlemisvõime juba eos.

Multilingual practices.
Olen tagasi Turus.
Varem nimetati seda
makarooniliseks luuleks.
Ja võõritus oli võimalik
ka yhekeelses tekstis.

Olen väike pahur konservatiiv
ja eriti kurvastab mind,
et kirjanduse osakond
on nii kaugele kolinud
ja Jusleniassa, siellä on
nykyään vain homeetta.

Päritolu jälitab kirjandusteadlast

See ruuduline särk.

Mul oli selline. 

Mateolümpiaadile minnes 

sai selga panna - 

muul ajal oli ju koolivorm. 

Usina näoga tudengipoiss,

samaruuduline särk seljas,

esimeses reas,

kirjanduse, keskkonnaõigluse 

ja maailmapäästmise

mõtted peas. 

Idaeuroopa öko. 

Vedelen taaskord peremeheta poissmehekorteris sohval ja väga õdus on olla. Seekord Poolas.

Meri tuleb

Meri tuleb ja neelab maa,

mida inimesed on pilastanud.

Siis nad nutavad

ja kahetsevad oma tegu,

aga teha pole enam midagi.

Ja meri puhastab kõik ära

ja kunagi ehk tuleb maa

tagasi. 

***

Ocean would come and gulp down the land

that has been molested by people.

Then they cry

and regret

but there’s nothing more to be done.

And the ocean cleanses it all

and perhaps some day the land

will return.

Hybriidsete objektide metodoloogia

Sest kui palju on maailmas
korduvaid syndmusi?
Semiootilist vabadust?
Vabadust teha asju teisiti,
ilma teisi kahjustamata?
Kuidas kirjeldada objekti,
mis keerab sulle uue kylje
iga kord, kui teda vaatad?
Lihtsalt segaseid kohti
sirgemaks rääkides?
(Kohalikud on muuseas veendunud,
et šaakalid söövad
lesivate loomade kõrvu.)
Kui palju on maailmas
korduvaid syndmusi?


Kuulukse, et Norras olevat ajakiri nimega Journal of Academic Prose. Võiks ju olla ka Journal of Academic Poetry. Miks mitte.

Toibumisvõime

Mida sa teed,
kui vesi tõuseb
ja katab kinni selle,
millega sa oled harjunud?

Mida sa teed,
kui tuul tõuseb
ja lõhub ära selle,
mida sa oled nii kaua ehitanud?

Kust tuleb see jõud,
et asjad uuesti joonde seada?
Häda on see, mis
edasi elama sunnib.


Resilience on yks uuema aja keskkonnahumanitaaria teoreetikute moesõna. Ma ei teagi, mis ta õieti eesti keeli peaks olema, aga pakun siinkohal, et toibumisvõime. Kasutusele võetud seoses keskkonnakatastroofidega - et kui pääsu pole, aga kuidagi peab pärast edasi elama. 

Oh, mu syda

Oh, mu syda
ei jäta mind maha
isegi keset surmigavat teadust
põleb ja valutab
kui räägitakse kaevandus-
tehnoloogiatest Ungaris
põleb ja valutab
kui räägitakse
metsanduse ajaloost muldadest
tuumaenergiast
põleb ja valutab
ma ei lase tast lahti

Järjekordsel konverentsil kodust kaugel, kus mõte ka pisut pikema paela otsas jalutama lastakse.

Ristikivi 100

Jumala abiga on see konverents siis nyyd peetud.
Selles esinenud helgemate hetkede ajel tekkis leheservale taas murtud ridu (ehkki, eks ole, enamuse neist on tegelikult kirja pannud Ristikivi; minu panuseks on siis pigem koostamine ja toimetamine, nagu viimasel ajal enamasti). Või siis võib kasutada ka peenikest terminit pastišš. Selliseid armastasid nad seal väliseestis kangesti kirjutada, kui omal miskit head mõtet parasjagu pähe ei tulnud.


Kui ma suudaksin haarata õhust
Sinu pilgu siniseid liblikaid
suve laineid
ja sydame väravaid
Sigtuna väravaid, mida
kunagi polegi olnud
sest mere värav on rand
kevade rand
oodates suve laineid
oodates, oodates
ikka

Teateid Tenerifelt

***
Haigla juures tuli peale
näomaskiga mees.
Tundus, et muheles.
Mask nagu oligi muheluse
varjamiseks.
Ehk pani haiglast ajama.
Tundus olema ysna hea tervise
juures,
roosatriibuline särk
kenasti yle uljalt kummis kõhu.

***
Ylikooli peahoonesse, otse
Aula Magna ette
on tudengid telgid pannud.
Lapsekäega maalitud loosungid
räägivad revolutsioonist.
Iga telgi ees
kaks paari plätusid.

Maja ees oli ka yks telk,
see võeti täna maha.

***
Vastastikust tänu & rahulolu
väljendatakse kella
poole yheteistmeni öösel.
Tänulikkus ei lõpe.
Rahulolu reservuaarid ajavad
yle.
Yleujutuse retoorika
on kahtlemata põnev
uurimisteema.

Rein Langi kõne teaduskollektsioonide eksponeerimise konverentsil*

Unusta ära! Unusta ära! Unusta ära!
Unusta ära oma minevik ja traumad!
Ära unusta, et need on riigile koormaks!
Ära ahnitse enesele tarbetuid mälestusi!
Tarbetut kila-kola, mis takistab arengut!
See ei ole sinu oma!
See kuulub riigile!
Anna siia!
_________
* Tegemist on luuletusega, mis peegeldab autori isiklikke seisukohti. Luuletus on autorikaitse objekt ka oma elektroonilisel kujul.

Sekt

Osalesin, näh, jälle, sekti (CECT) yritusel ja jälle võttis selle käigus luuletus kuju. Plenaarettekanne oli genealoogilisest maailma organiseerimise ja mõtlemise viisist. Alljärgnevat võiks siis ehk nimetada lookeseks realiseerumata genealoogiast. Ja krt, kui tööelus on yks su vaevaga pysti pandud money talk just äsja yhe lollaka ilulausega põhja lastud, no siis on luule poole pöördumine ilmselt ainus väljapääs.

näeme yksteist juba kaugelt
naeratame endamisi
lumehelbed õhus meie vahel
seni kuni hingeõhupilved
viimaks korraks
kokku puutuvad
kerge sydamega astun Sinust mööda
ma pole Sind kordagi armastanud
ma ei tunne end syydi

Digitaalne kultuuripärand

Veel pool aastat tagasi olin kindel, et minul ja digitaalsel kultuuripärandil ei ole yksteisele midagi ytelda. Tänane reaalsus on see, et ma esinen blogieksperdina, valutan sydant e-kirjade edasise saatuse pärast, vilgun kaudu digitaalse säilitamise koolitusi ja peale kolmandat klaasi veini suudan sundimatult kõneleda emuleerimisest ja XML-kapslitest. Ja kirjutan digitaalse kultuuripärandi pikaajalise säilitamise teemalisi luuletusi.

Ootame kymme aastat.
Siis on näha, mis saab.
Kas meil on failid alles.
Kas neid ka lahti saab.

Ootame kymme aastat.
Siis on meil uuem aeg.
Kellel on silmad, see vaatab.
Kellel on keel, see loeb.