Meeskysimus

Tutvusime siin syvitsi II klassi kohustusliku kirjanduse hulka kuuluva raamatuga "Vanaema õunapuu otsas". Hommikusöögilauas tõstatas noorema põlve lugejaskond yhtäkki kysimuse, et kas vanaisasid võib ka endale ette kujutada.
Kontrollisin - "Vanaema õunapuu otsas" raamatus ei mainita kusagil kordagi yhtegi vanaisa. Isegi pildil, mida Andi enne vanaema ilmumist vaatab, on vanaema yksinda. Ja kõrvalmajja ilmuval memmel on kyll lapselapsed, kes on läinud Kanadasse, aga kas tal ka kunagi meest või poega on olnud, sellest meile ei räägita. Teose algupärand on ilmunud 1965. aastal Austrias.
Ja kes pole veel põhjusest aru saanud, siis siia kõrvale katkend Ülo Tuuliku samal aastal ilmunud merereisiraamatust "Aafrika kuum meri":
Või nooruke kursant Viktor Pavlov, pärit Velikije Lukist, kellelt ma täna roolivahis pärisin: "Ema elab sul ikka Lukis?" Ta vaatas mulle mõistvalt otsa ning ütles tagasi mõtte, millest oli alguse saanud see arglik lähenemine: 
"Isa tõesti ei ela. Minuvanustel Luki poistel on vähestel isad."

Vene meri

Mereteema jätkub. Hankisin enestele GO reisiraamatute sarjas välja antud imelikus formaadis yllitise "Vene meri", autor sõrulane Heino Kermik. Peaks Jurna Mattilt (või miks mitte ka Eintsult) kysima, kas tunnevad sihukest.
Puhtalt jutu põhjal otsustades tuleb siiski tõdeda, et partorgi parandab valetamise kombest ilmselt ainult yks asi. Või need on „originaalsed päevikumärkmed“, kus tekstis kasutatakse 60. aastate kontekstis väljendeid nagu „Hruštšovi sula“ (ju seda ikka väikeselt ajaliselt distantsilt nii hakati kutsuma) ja „ärikas“ ja joonealustes märkustes on seletatud, kes oli Carl Linné ja et „matt“ on osa venekeelsest „tõlkimatust sõnademängust“. Joonealuste viidete jooksmine on ka nagunii sassis, nii et „teaduslikkuse“ imitatsioonina igati hale igatahes.
Aga muidu väga hea taustamaterjal Ülo Tuuliku merekirjadega paralleelselt lugemiseks. Nii seletuskiri Jeerumei yle parda hyppamise asjus kui motorist Korhoneni lood kui deliiriumis madrus kui muud laevalood saavad „Vene merest“ mitte-nii-ilukirjandusliku taustaversiooni, millega võrreldes joonistub Tuuliku kunstiline panus ikka märksa paremini välja kui et tema lugusid lihtsalt iseseisvalt, ilma mingi taustsysteemita lugeda. Jaa jaa, tarbiline raamat, mis seal ytelda. Lähen viin kingiks vanale heeringalaeva radistile Tüürile, kui jälle mere taha pääsen. Tema isiklikust fotokogust ka ylalesitatud pilt laevakoera ujutamisest SRT parda ääres.

Merendus

Merenduse teema murrab vägisi sisse, nagu pildiltki näha. Poeg ja pärija avaldas täna soovi plastiliinist purjekat voolida, sattus hoogu ja meisterdas valmis terve installatsiooni, kus on näha kaks sadamasilla ääres seisvat purjekat ja kadakate vahel kulgev tee, mida mööda on randa sõitnud roosa maanteemuhk. (Viimane oli tõepoolest minu esimene auto, millega ma kyll lubade puudumisel ise ei olegi sõitnud. Ostsime selle yhe mu kooliõe käest peale seda, kui ta sellega linnas vastu politseimaja seina oli sõitnud.)
Ise aga, arvates, et Smuulist on nyyd mõneks ajaks piisavalt öeldud, olen asjaolude tagantsundimise tõttu sukeldunud Ülo Tuuliku merekirjadesse, et neist mingit laiemat yldistust yritada välja pigistada. Kaks tyyrimeest Tüüri ja yks endine heeringalaeva radist Tüür, kellega nädalavahetusel sel teemal põgusa vestluse pidasin, olid kyll äärmiselt skeptilised nii ses osas, kas elust laeval on võimalik lugemiskõlblikku teksti toota, veel enam aga, kas selliste ponnistuste kohta on võimalik midagi kirjandusteaduslikku ytelda. Minule muidugi andis selline skeptilisus ainult täiendavat tahtmist tõestada, et kyll ma juba suudan kivist vee välja pigistada...!
Elame, näeme.