Issa... seesamune... ristike. Annan endale aru, et sellistele tegudele saab inimest sundida ainult perversne kirg kodumaise kirjanduse vastu, aga nüüdsest olen siis ilmselt teine inimene maailmas, kes pealkirjas nimetatud teose läbi on lugenud (üks saarlane on ka).
Algab nagu vaese mehe Baturin (viidetest teistele klassikutele ma ei hakka rääkimagi): "See kõle ja tuuline rand asus külma [mis küll sundis autorit hoiduma epiteedist "karge" - kas tõesti tagasihoidlikkus? -K.T.] mere kaldal. Kaks kuud aastas ei tõusnud siin päike. Ei puid ega põõsaid, ainult tundra ja igikelts."
Siiski pole see veel Muhu rand, millest siin räägitakse, vaid mereäär kusagil Koola poolsaare kandis kõnnumail, kuhu robinsonielu harrastama siirdunud meespeategelasele uhutakse merest peatselt välja spordirõivastuses muhulanna Aino. Ja siis läheb alles andmiseks ja seejärel siirdutakse Muhumaale.
Peategelane on laiahaardeline varakapitalist, kes hoolimata poolikuks jäänud haridusteest ja karmist laagrikogemusest retsidivistide hulgas valdab ühtviisi hästi nii lehmalüpsi kui relvakaubandust, paistab silma kõva kultuuritahtelisusega, õpib käigu pealt ära inglise ja rootsi keele, kalal käies loeb ajaviiteks saksa keele sõnaraamatut jne; vasaku käega remondib traktoreid ja külvab porgandiseemet, teose lõpupoole tehakse väike ekskurss ka etnograafilise nahaparkimise valda. Seda küll kurdetakse läbivalt, et muhulased teda lõpuni omaks ei võta (v.a. poolkorrumpeerunud vallaametnik Kadakas - kas tõesti hommage Smuulile tegelaskuju nimevalikul?), aga Pädaste küla mikrogeograafiat on raamatus kirjeldatud siiski üpris tõetruult.
Teistest kodumaistest autoritest tekkisid seosed veel Erik Tohvriga ("Kaldaliiva" karakteriloome sisaldab mh nikunäljas naisi Võikülast) ja Maarja Kangroga (sadoseks mõisakeldris).
