Hasartmängud

Sattusin saskuturniirile. Ja sugugi mitte pealtvaatajana (ehkki, tõsi küll, seitsme vooru seas oli mul kaks vabavahti) ja isegi mitte paaris-, vaid üksikmängijana. See küll andis mulle võimaluse viis korda uuesti seletada, et minu mängupraktikas on olnud veerandsaja aasta pikkune paus ja muidu olen ka pikkade juhtmetega, aga üldiselt oli õhkkond väga tšill ja sõbralik. Peale iga raundi seletasid kaasmängijad mulle lahkelt, milliseid lolle vigu tuleks edaspidi vältida. Sain ühe õhtuga väga palju targemaks (ja ühed prillid ka). Ja no lihtsalt see oli nii tore vaadata, kuidas viiskend inimest ühes rütmis samas ruumis koos askeldavad, ega seda olukorda ka pole ju tükk aega kogeda saanud. Mulle tundus, et ma pold ainuke, kellele meeldis.  

Pühapäeva pärastlõuna kolmes pildis

Foto 1. Altrannarästaste atakk Sepa astelpajudele.

Foto 2. Vennad tutvuvad hällilapse kohta käiva memuaristikaga.

Foto 3. Juutuubivideo ümberjutustuse põhjal valminud haugifilee. See rahvaluule on üks võimas asi. Ehkki ka terav nuga on teinekord ikka abiks.

Sepa Maie

Yks täpse sõnaga naine on meil nyyd vähem. Viimati nägime suvel, juulis, kui kirjandusmuuseumi tiim Muhus literaate fotojäädvustamas käis. Maie seostub mul ikka Tamse bussipeatusega, selle teerajaga, mis Sepa maja juurest läbi kadakate bussiputka taha läheb. Tema käis selle bussiga linna, millega meie kevadel kooli või suvisel ajal kooli juurde aiatööle sõitsime. Ta oli Muhus ikka suplushooaegadel, ja tema puhul kestsid need umbes aprillist oktoobrini. Ei ma jõudnud siis ära imestada tema ykskord pillatud repliiki, et ta sõidab vahest lihtsalt selle pärast linna, et Kuressaare bussijaama puhvetis myyakse nii rustikaalse maitsega kohvi. Aga eks maitse ja stiil olidki Maie valdkond.  

Pole vist Eestis kanoniseeritud proosakirjanikku, kellest Maie poleks midagi olulist kirjutanud. „Muuseumiga“ kirjanikest Smuul, Luts, Tuglas, Tammsaare, Ristikivi, Vilde, Kreutzwald. Muuseumita (nais)kirjanikest Vaarandi, Mihkelson. Ise ta muidugi sihukest meesteks ja naisteks jaotamist kirjanduses ega elus väga ei pooldanud. Eks muidugi, intelligentsed inimesed võiksid sellest yle olla.

Oh, muidugi ma tahtsin Maie käest veel igasuguseid asju kysida, aga nyyd ei saa enam. Nyyd tuleb lugeda seda, mis kirjas on. Sedakaudu saab temaga edasi kõneleda. Kõige olulisem asi, mida Maielt kõrva taha panin, on tema nõue tunda sõna suhtes respekti. Ma katsun.