Reisid, lühemad ja pikemad

Ees seisab taaskord üks pikem reis. Et keerukat pakkimist edasi lükata, kasutan juhust ja meenutan siinkohal veel üht äsjast lühemat reisi, mis viis kõigest kaardil suurema rohelise rõngaga näidatud piirkonda. 

St. Jacobsi linnas ja selle lähistel elavad mennoniidid, kelle jaoks on linnakeses eraldi parkimisplats varjualusega hobuste ja kaarikute jaoks. Mõned neist pargivad muidugi ka lähedalasuvatel haljasaladel. Ülesanne: leia pildilt parkiv hobune. 

Külastasime lahingukuulsuse paiku. Pildil Kalevipoja mõõk Seedriorus.

 

Sainte Marie among the Hurons on iseenesest väga lahe vabaõhumuuseum, mis taasloob 1639-1649 külakese, kus jesuiidid ja kohalikud koos elasid ja üritasid üksteist mõista (mis aga mõistagi väga kaua ei kestnud). Esialgu mind hämmastas, et tipide ja pikkmaja katteks oli kasutatud plastmassist saarekooreimitatsiooni, aga äikesevihma ajal pikkmajas tule ääres istudes ja muuseumitöötajatega juttu vestes selgus, et kohalikud saared surevad ära Hiinast sisse toodud kahjurputuka tõttu ja neilt ei saa enam koort võtta - niisiis tuuakse selle asemel Hiinast sisse plastmass-saarekoort....

Ühtlasi sai mitmeid loodusväärsusi ja matkaradu külastades selgeks, et Kanada kujutab endast suuresti hiiglaslikku graniidilahmakat, mida jää on kõvasti hööveldanud ja mõnes kohas on siis lihtsalt natuke vett jäänud kivilohkudesse kinni - kus on suurem veekogus, see pole veel soostuda jõudnud, mujal on soo ja lodu ja kurjad sääsed. 

Sellised jääjäljed. Aga kurjade sääskede vastu õmblevad virgad naised Powassanis selliseid hõlste, millel saab kapuutsile võrgu lukuga ette tõmmata. Ja keelduvad oma töökoda hiinlastele müümast. Kui poes parasjagu kedagi ei ole, saab omaniku kohale kutsuda allpool näha olevat lehmakella helistades. 

Kihlapink

Meil oli täna Sõgedate kylas pidu, sest lapsed läksid kooli. Ajasime nad vahelduseks teispoole suurt teed, Pärdi naiste vanale tuhlimaale, kus on nyyd võrkpalliplats. Nad mängisid seal jalgpalli, nagu tavaliselt. Kui pidu läbi sai, hakkasin pinke kokku tõstma. Avanes selline pilt:

Algul tundus mulle, et värv on selle kuupäeva jaoks liiga värske, aga jumala eest, nimetähed on ehtsad, iseloomuliku käekirjaga, pintslitõmbed reedavad nende autorite loomuomadusi (või vähemalt nii ma arvan). Mis kuupäev see 15.08.68 Juhan Smuuli ja Ellen Nooda jaoks oli? Kirjavahetusest (Looming 2/12) see ei selgu, sest avaldatud dateeritud kirjad lõpevad 4. juuniga 1968. Noh, koos nad igal juhul olid ja selle pingi pidulikult ää värvisid. Debora Vaarandi meenutab: "See [1967] oligi mu viimane suvi Koguvas olla. 1968. elasime juba lahus. Ametlik lahutus oli sügisel 1970. /---/ Mina ei aimanudki, et tal on teine." (M. Kalda, "Debora ja vennad", 99-100).
Järeleuurimisel selgus, et pink oli varem kogu aeg olnud Smuuli paadikuuris. Ei tea kas ma olin tõesti esimene, kes talle põhja alla vaatas. Kultuurilugu hammustab tagumikust.