Merekirjandus

Ou jee. Saadet yle kuulates jäi muidugi kõrva, et ega ma saatejuhi kysimustele vastamisega eriti vaeva ei näinud, seletasin ikka seda, mis omale meeldis, aga mumst täitsa nitševoo vestlus kukkus välja.

Kuidas karastus teras

Sissejuhatuseks, et kellelgi ei tekiks kahtlust minu isamaalises meelestatuses, väike sinimustvalge kodupildike, mille esitasin muuhulgas ka Muhu Noortekeskuse vastavasisulisele fotoaktsioonile.



Mis raamatuid aga selle kauni katuse all loetakse… „Tulemees“ on veel yks syita asi. Ja ega ta eriti hea raamat ikka ei olnud ka. Mis siis, et see polnud Hindil esimene raamat kirjutada, aga ei näita ta selle kunsti valdamist veel selles teoses sugugi ylesse. Tegelaskujud on välja arendamata, syžee logiseb ja katkeb suvalistes kohtades, peategelase suhteliselt kohtlast Venemaa-ihalust ja katlakytja-oskussõnavara on isegi minusuguse tolerantse lugeja jaoks natuke liiga palju.
Järgmise öökapiprojekti algus läheb aga ajas tagasi nii kolme kuu võrra, kui meil siin Muhus olid sihukesed natuke yle keskmise keerulised ajad. No ja siis ma kuulasin autoga sõites vene punki, et end vormis hoida. Гражданская Оборона nimelisel ansamblil on laul Как закалялась сталь. Ja kui ikka seda kysimust endale päevas kordade viisi taasesitada lasta, tekib viimaks paratamatult soov teada saada, kuidas see teras siis ikka õige tõesti karastus. Ämmal oli teos riiulis olemas, õigemini ootas kyll alles riiulisse panekut, nii oli mul mugav seda sealt ära näpsata. Jutt jookseb Ostrovskil igatahes ladusamalt kui Hindil.
Sellega seoses ka yks etymoloogiline tähelepanek – Felix Oinas kirjutab „Kalevipoja“ nime algupära taga ajades, et see tuleb sõnast „kale“, mis tähendab kõva, kondist, tugevat. No ja mis see за-кал-ять muud on kui kalestamine. Nii et tegelikult on see ikka puhta isamaaline lugemisvara, kasutab soome-ugri sõnatyvesid ja puha.

Hint

Mõnel vahepealsel mandril viibitud päeval ei olnud mõistagi võimalik kirjutada Kirju Sõgedate kylast. Kuulasin, mida targad inimesed räägivad kommunikatsiooniteooriatest, väisasin armsat ristipoega (kes on ka yks tark noor inimene), nuuskisin tuult tulevaste rakendumisvõimaluste osas. Aga enne seda jõudsin läbi lugeda Toomas Haugi kirjutise Aadu Hindist jaanuarikuu Loomingus, mida tahaks siinkohal samuti heaks kiita. Kõik tema kirjutised mulle tõtt-ytelda muljet pole avaldanud, seekord aga oli Aadu fenoomen väga selgelt tabatud ja naelutatud: hirm ja reetmine kui kaks juhtlõnga nii elus kui loomingus. Osalt selle artikli ärgitusel hakkasin yle lugema Hindi 1939. aastal esmakordselt ilmunud lyhiromaani "Tulemees", mis räägib kommunismikalduvustega meremeestest. Kui loetud saan, ju siis ytlen.