EW100

Nädalavahetus läks täitsa kultuurimaratoniks kätte. Reedel EW100 sarja "Kaarnakivi perenaine" Pärnus, pühapäeval "Ehmatusest sündinud rahvas" Estonias, vahele veel Filmimuuseum ja esmaspäeval ka putukasõbraliku planeerimise alase magistritöö kaitsmisele kaasa elamine TTÜs.
Väga lühidalt: "Kaarnakivi" oli Jaik & Kivirähk tuntud headuses, aus traditsiooniline teater; "Ehmatus" oli sihuke very nineties tehnoloogiline teater meets etnofutu. Ühisjooni:
* mõlemas etenduses kasutati videoprojektsiooni seal, kus hädasti poleks tarvis olnudki;
* mõlemas etenduses oli laval Stalini pilt;
* mõlemas etenduses olid laval tugevad naised, kes meestele ära tegid;
* mõlemal etendusel oli valdav osa publikust naissoost.
Noh ja see ühisjoon ka, et mõlemas lavastuses edastati sõnumit, et eesti asja juured on sügaval ürgmütoloogias, see EW100 on nagu pigem selline hea ettekääne aastatuhandete taha kaevumiseks.

non-stop SETO

Väga punk tykk. Sygavalt irooniline pilk identiteedimajandusele. Isiklikult läbi tunnetatud. Respect, mis muud ma oskan ytelda.

Draama. Kaks draamat.

Ehkki suveteater jäi mul sel aastal kõik puha nägemata, siis vähemalt kaks annust sygisteatrit õnnestus tänu tagavarapiletitega varustatud kolleegidele siiski sipsti ära noppida.

Ega ma NO teatri etendusi varem elusast peast näinud polnudki. Oli väga elus. Taaskord grotesk ja täiega panemine. Istekoht sattus kyll selline, kust eriti ei ulatunud nägema, mida Võigemast kraanikausis täpselt tegi, aga no mis tal seal ikka muud teha oli kui kuivalgi. Aga ikka - mihuke pedro! Mihuke miimika ja mihuke kehakultuur! Teistel muidugi ka, sporti said nad seal laval kõvasti teha, kehakeskne asi siiski suuresti. Kavalehel oli õrnalt välja toodud ka see kysimus, et kas kehale keskendumine ikka aitab sihelmist tyhjust korvata (õige vastus: ei aita); lõpuks jõuti ka selle juurde, kas inimene teab, mis Jumal tahab (või vastupidi).
Kogu selle kyllusesarves pyherdamise raamistamine David Bowie Space Oddity'ga kippus mu meelest kogu asja natuke lihtsustama, aga nii kompleksse kysimuseasetuse korral vbl peabki.
Ja Õnnepalu oma leebel moel otsib ajalooga lepitust. Eks lepliku mehena leiab ka. Ehkki autori lavaleilmumine päris lõpus mulle eriti ei meeldinud. Autor autoriks, aga õigel ajal võiks pidama ikka saada. Peale mõningast järelemõtlemist sain muidugi aru, et muidu poleks ju sadat aastat välja annud, aga noh, eks pealkirjaks oleks saand ju ka "Klaasveranda" panna.
Mõlemas loos tsiteeriti ka Piiblit; Sajandi tegelastel oli kyll Jumal igal pool kenasti kaasas, rongijaama-stseenis kohe puust ja punaselt, aga vbl jälle see pidigi nii olema, et inimesed aru saaks, sest - tsiteerides oma täditytart - ega paljud inimesed ei usu, et nii lihtsad lahendused toimivad.

Suvitajad

Tähelepanuväärsel kombel on pea kõik minu viimasel ajal väisatud rahvalikud kultuurisyndmused aset leidnud naabriperes. Eks neid muidugi toimub seal ka omajagu, aga no eks neid toimub ju omajagu ka Emajõe Ateenas, kui nii mõtlema hakata, aga seal ei satu ma neile pooltki nii tiheli kui vanas heas Sõgedate kylas.
Sedakordi olid siis Järva-Jaani harrastusnäitlejad tulnud muhulastele muhulasi mängima. Õigupoolest nad lihtsalt tegid 3D taasesituse filmist "Siin me oleme" - repliigid, intonatsioon, kehahoiakud, žestid, rekvisiidid - kõik, kõik oli pyytud nii täpselt kopeerida kui võimalik. Ma mõtlesin tykk aega, et mis kultuurinähtus see on või kuidas seda mõtestada. Sest yhest kyljest on see ju kindla peale minek - näitlejatel on hea lugu ja meisterlikud rollilahendused ees, ja eks algajad kunstnikud ju ka harjuta sedasi, et maalivad meistrite töödest koopiaid. Ja rahvas teab ka juba aegsasti, millal on õige koht naerma hakata. Mõned nyansikesed olid kyll ka lisatud, näiteks Ärni "Katsu olla!" nutvale Jannele või see, et välitingimuste tõttu tegeles Timmu oma pykste parandamise ajal lillede kastmise, mitte kärbsepiitsa viibutamisega. See oli väga armas. Teisalt sobis see asi kirjeldamatult hästi konkreetsesse ruumi (ait, saun, kelder, mõrramaja, kaev, majatagune tee) ja see, kuidas ruum oli mängima pandud, oli ikka viimasepeal äge. Mitte, et see igal juhul hirmus raske ylesanne oleks, aga selleks peavad olema head eeldused, kokkusattumused ja natuke õnne. Antud komponendid olid antud syndmuses olemas ja imiteerimise-imestus kadus selle varju. Kohviveski mäng käis kyll teistest ses mõttes yle, et temal oli ka seda algupärast isikupära ja tal oli väga äge kandev hääl. Eheduse kinnituseks võib pidada ka asjaolu, et ilmselt heinte seest oli talle selga karanud yks suur ja priske metsluts, kelle ma sealt vastupäeva välja keerata aitasin. Samas suvepäevi pidanud tervisekaitseameti töötajate tungiv soovitus oli veel hammustuskoht joodiga yle käia. Nii et lisaks meelelahutusele oli yritusel ka oma õpetlik osa. Päe kirjas igatahes.

Karin ja Pearu

Ilmselt võib varsti teatriblogiks ymber profileeruda (nagunii on "Naised valitsevad maailma" konkurentsitult kõige kylastatum siinne sissekanne oma saja vaatamiskorraga %).
Kivirähk, niisiis, mässab ikka Tammsaarega. Ehkki need kavalehel loetletud armastus, võimutung ja imetletud olemise iha on sihukesed yldinimlikud asjad (mulle tulid kyll tuttavad ette), eks nad on jah nii AHT kui AK tekstides suhteliselt täpselt väljendatud ja lahti kirjutatud. Lisaks tekstile oli ka lavastus veenev. Pearu jämekoomika, iseäranis alguses, tundus vähe kahtlane, aga asjad said loo käigus ikka põhjenduse. Sihuke puruvanakese-efekt - et kui ise oled pehmeke, siis tuleb endale võimalikult kõva koor ymber roobitseda.
Noneh, jäin rahule. 

O.T.M.A.

No mis ma oskan ytelda  - taaskord ei olnud Kuressaare Linnateater just kõige tugevamat teksti oma näitemängu aluseks valinud. Näitlejad olid tublid ja tegid, mis suutsid (eriti hästi mängis minu meelest Marika
Barabanštšikova kohtlasevõitu tsaaritytart Mašat), aga no ei veennud mind ameerika loovikirjutaja nägemus sedavõrd põhjatute nähtuste kohtumisest kui seda on tsaaritytred ja revolutsioon. Ilmselt ei veennud see ka lavastajat, miks muidu nad sinna noid ajaloolisi vahetekste olid sepitsenud. Ajaloolise Tõe lavaletoomine tšekisti kujul on muidugi ypris Smuuli-vääriline võte, aga lõpus läks ta siiski natuke yleliigseks. Vastus kysimusele 'kas nende eludel oli mõte?' oleks pidanud välja tulema etendusest enesest, mitte, et seda oleks pidanud tyki lõpus publikult kordamiskysimusena kysima.
Natuke häiris mind ka kogu see metameta "Kirsiaia" ymber - nojah, oli "tekst tekstis" võte ja lõi symboolse taustaplaani ja puha, aga paraku ei jätnud mind maha mõte, et äkki see on jälle yks neid "loovkirjutamise" võtteid, mille kasutamise abil inimesest kirjanikku loodetakse võrsuvat.
Aga ega ma kurda. Ega pealinnas teatris käia saa iga päev. Ja seal oli mitu prominenti ka, kes sel kombel arvatavasti aastapäeva afterparty't pidasid.

Naised valitsevad maailma

Pöörane teatrisuvi ei taha veel sugugi lõppeda. Justkui mingi kõvem magnet kiskus mind kottu kiviaidade vahelt Kilulinna kaudu Raadile tutka-aukude peale, kus hulk hakkajaid inimesi olid võtnud teatrikeeles ökofeminismi teha. See oli kyll väga hea. Selle kohta ma ytleks, et täiega keskkonnateater. Sest vaevalt, et neil konn, ritsikad ja jaaniuss kuidagi käsu peale osalema õnnestusid saada. Kõik amfiteatri kausiservad olid väga efektselt ära kasutatud ja isegi pealtvaatajaid ei jäetud maastiku osana kehtestamata. Sisu oli muidugi irooniline stereotyypide tulevärk. Aga mitte siiski stiilipuhtalt võrdõiguslik, sest nalja heideti ikka isaste yle, naisterahva seas ei olnud tegelikult kedagi, kes oleks otseselt naeruväärne olnud. Ehkki kui on võrdsus, siis peaksid ikka mõlemad osapooled samas mahus ja sama pika puuga saama.
Seoseid tekkis mh ka kultuslinateosega Malev, iseäranis sissejuhatuseks saabuva juppideks raiutud ryytli tõttu (iroonilise feminismi reeglitega kooskõlas ilmus kyll publiku vaatevälja esmalt ryytli otsast raiutud jalg, s.t mees objektina par excellence), aga ka lõpus, kus sarnaselt Maleva lõpu-puändile, et kättemaksu ja vastupanu korras teeb maarahvas kõik töö sakste eest ise ära, selgus, et kui mees naisele tite treib ja ise jalga laseb, siis on see tegelikult naiste poolt niimoodi sihilikult korraldatud, "sest meil siin on lihtsalt selline komme". Ja siinkohal tekkiski mul see mure, et ei tea, kas vaatajad pigem tundsid stereotyybid ära, naersid natuke (mees)näitlejate ja iseeneste yle ja läksid siis koju omaette häbi tundma, või pigem noogutasid rahulolevalt kaasa: jah, just nii see on ja nii see jääb. Ehkki ilmselt täidab lavastus oma eesmärgi ka siis, kui ta vaataja tähelepanu lihtsalt korraks nendele stereotyypidele juhib. Ikka kuplisse korraks törts värsket õhku sisse puhutud.
Jah, ja siis ma tahaks veel endale ka sihukest kleiti, mis maani lohiseks ja märja sees pläterdades alt äärest lillaks läheks.

Tugev tykk

Kreisilinna teater pakkus sel suvel naistemaatikat ja naisdessant naabersaarelt käis seda muidugi katsumas. Sedakorda, tuleb tunnistada, et oli tugev tykk: hea tekst, head näitlejad, hea lavastaja, täitsa ok seinale projitseeritud pildirida. Esimene vaatus natuke venis, aga teine seevastu läks kuidagi tuulekiirul. Kaks naist pusserdavad yksikul saarel (vana teema, Robinson Crusoe, Kärbeste jumal, Imede saar jms utoopiad), aga peale mõnda päeva teineteisega tutvumist, peksu ja paastu toimub vaimne kirgastumine ja objektikeskne mõtlemine asendub mõlemal protsessikesksega. Kena.
Sellist vaimset kirgastumist oleks vaja mh ka nt EW muinsuskaitse- ja riigihanke-systeemidele (kui nimetada vaid mõnda), mingid kollektiivsed survival-retked Loonalaidu võiks siin täitsa abiks olla.

-----------------
Joonealune märkus: 'tugev tykk' tähendab saarelises kõnepruugis ka jõulist (või niisama suurt) naisterahvast.



Pildil: fragment Paltaniemen kuvakirkko peasissekäigu kohal olevast viimsepäevamaalist, kus naiskurat rapib patuseid. Maali alumine, Põrgu diibimaid kihte kujutav osa eemaldati, kuna rahvas ei saand peale jutlusi enam minestamata kirikust välja.

Ristikivi lipp

Just sellise kirjaga tuletõrje veevõtukoha tyypi sildi disainiga noolekesed juhatavad suveteatrihuvilisi siis Pivarootsi Juurikale. Ristikivi-ainelise poolmonograafia (khm-khm) autorina äi saand ju neid tähelepanuta jätta.
No'i old see vabaõhu-teatri tekst. Kõik need punased ja valged roosid ja ristid ja lipud ja sinised kangad ja paksud symbolid ja intertekstuaalsed vihjed ja operett ja melodraama kuidagi ei kõland selles konkreetses ruraalses keskkonnas ja eeldaks materjali tundmist umbes Ristikivi päevaraamatu tasemel, mida yhekordse projektina tehtava suveetenduse publikult ei saaks mu meelest ästi eeldada. Juurde kohatine eksalteeritud esitus, maitseks näpuotsaga natuke koolikiusamist ja seksuaalset vägivalda. Kõik "Põleva lipu" alapeatykkide pealkirjad nt olid ilusti teksti või rekvisiitidesse ära embeeditud, aga käigu pealt oli sellest siiski suht raske aru saada. Mängukoht talu tagaõues oli kyll ka suht läbi töötatud; ehkki põhiline madin käis ikka selle spetsiaalse suure kivi ja ristikujuliselt seatud platvormide ymber (mille, nagu ka pealtvaatajate istumise ehitamisse oli ilmselt märkimisväärne hulk aega, raha ja energiat pandud), kargasid kylapoisid nii kadakate vahel, kiigel kui katuseharjal (ja see oma kamba teema oligi tegelt vist kõige sydamlikum ja õnnestunum asi kogu loos), aga miski _koha_seos jäi mo meelest ikka puudu. Vbl aitas sellele muidugi kaasa ka hra abikaasa, kes vana bongari kombel sealsamas etenduse liigilisti tegi: 20 hallhane, need lähvad Nehatu järvedele ööbima, piiritajad, rukkirääk; tekstis mainiti ka peoleod (< "Rõõmulaul") ja kägu.
Etenduse vaheajal vaatasin, kuidas näitleja tegi yhele isale märkuse, et lapsed segavad etendust. Mind nad ei segand, aga eks ma pooldan muidugi ka demonstratiivselt seisukohta, et lapsed on samuti kultuuri osa ja kui see mingis situatsioonis kedagi segab, siis ongi kahtlane asi, mida aetakse. Lapsed koos vanematega igatahes lahkusid.
Hobusele sai pärast kyll ka plaksutada, see oli tore. Loomade suhtes vähemalt valitses niisiis tolerants.

----------------
Joonealune märkus: minuga tõenäoliselt samal etendusel viibinud arvustaja kiitis jälle Sirbis taevani, kui hästi kõik kohaga kokku kõlas. Võta's'nd kinni...

Mary Poppins ja hakklihamasin

Yheteise järge viimaks käidud ja nähtud Puhastus ja Mary Poppins. Mõlemate puhul on raamatud mulle kohutavalt meeldinud ja - ilmselt selle tagajärjel - lavastused sama suurt muljet ei avaldanud. Mitte, et miskit otse pahasti oleks old, aga yllatusmomente ka ette ei tulnud.

Mary Poppinsi yle ma kaebleks rohkem, täpsemini kyll kavalehe yle. Aga võib-olla on kavaleht ka ainult lihtne tööriist ja kurja juur asub hoopis kaugemal (vrd pereisa Banksi probleemide juurega). Minu meelest on pehmelt öeldes kurb, kui mingi MTI laseb endale lahkesti palju raha maksta ja siis pakub eksklusiivse kokkuleppe alusel autoriseeritud materjale, mille alusel aborigeenid peavad töötama, sest mina sa tea, äkki muidu muudavad veel lavastuse sõnumi või mõne selle elemendi ebastandardseks ja mõnel meelelahutusasutuse kliendil jääb viimati garanteeritud elamus saamata.
Yks väheseid asju, mida ma etenduse jooksul huviga ootasin, oli, kas Karol Kuntsel ehk mõne repliigi oma rollis ka eht saarlase intonatsiooniga ytleb (sest muarust roll seda pmõtselt võimaldaks), aga ei ytelnud. Võib-olla on sedalaadi eksperimentide keeld lavastusjuhistega reglementeeritud (kavalehel on öeldud, et kokni aktsendiga Bert olnud filmis väga kole). Ja kavaleht yleyldse. Esimeses pooles on suht ylejala visatud tõlked mingist anonyymsest blabinast, mis ei räägi meile niivõrd Mary Poppinsist kui teos(t)est ja karakterist, vaid keskendub tema autori eraelule ja Hollywoody filmidele. Kavalehe tagumises otsas on aga lihtsalt laval toimuva ingliskeelne synopsis, mille funktsioon eesti keeles eesti lastele suunatud etenduse juures jääb mulle hämaraks. Hiiglam hulk inimesi on yles loetud, kes kõik lavastuse juures tööd on teinud (ja seda on tõesti palju tehtud ja uhke on), aga kavalehele keeletoimetajat ja korrektorit siiski pole jagunud (“ning vihkas animatsioone”, “võttis teise poole auhindadest”, “andis vanaproua talle 1993 loa”, “vanemad eirasid teda”; “soome keel / Finnich”). Eks muidugi on väiklane nii suure töö juures nii pisikeste asjade kallal närida, aga ikka on kahju, et kapitalistlik masinavärk käsitöönduslikest nyansikestest eriti ei hooli.

Käkkidele kyll meldis, langesid kella viiest päevaunele ega pidanud vajalikuks õhtusöögi pärast yles tõusta.
P.S.
Hakklihamasin oli postituse pealkirjas sellepärast, et ma tahtsin teemat Karol K. kaudu veel Hans Peki ja Õige eestlase vaheklippideni arendada, aga hetkel ei tundu see enam otstarbekas. Vaheklippidest siiski nii palju, et Saare naise (ja mehe) kujutus vastas sajaprotsendiliselt käesolevale etnograafilisele reaalsusele ja semiootik oma isaga pakkusid ka päris kõva samastumisainest.

Ivanovite jõulupuu

Kuna käkid on Muhus nuuma peal, kasutasin ootamatult sylle sadanud vabadust mitte kohe peale tööpäeva lõppu nagu tulejutt kojupoole kaapida ja käisin hoopis Tartu Yliõpilasteatri "Ivanovite jõulupuud" vaatamas. Kavaleht ytleb, et "Vene avangard Ajast, Surmast ja Jumalast". Jumalat oli seal mu meelest ikka minimaalselt kohal, isegi jõuludega seoses ei tuletatud teda kordagi hea sõnaga meelde. Ainult yks fraas oli kohe algul, kus yks laps ytleb teisele: "Karda Jumalat!". No selle peale tuli, Jumal paraku, ju kohe Õnne 13 Ahven meelde.
Lapsed, nagu kavalehelt lugeda saab, on ette nähtud olema vanustes 1 kuni 82, mis nagu viitaks sellele, et pigem on jutt lastest kui oma vanemate lastest, mitte kui teatavate ealiste iseärasustega grupist. Mulle tundus, et surmaga toime tuleku teema oli seal (no kui mõtelda kirjutamise kontekstile 1930. aastate Venemaal) päris oluline. Igayks, kes sureb, on kellegi laps. See on muidugi tõsi, et ega surm yldiselt kysi, kas on sobilik aeg sisse astuda. Yhesõnaga, sisu ja sõnumit ikka oli.
Piinlik ei hakanud, aga siiski oli kostyymi- ja lavakujundus teatrisyndmuse kõige parem osa. Mitte, et teised osad oleks kuidagi halvad olnud, aga see oli kohe ikka hea. Tänks Martiini. Tervisi Aarele.

Ird, K.

Katkestan pikaleveninud vaikuse karjega "Ird, K!" Kevadel jäi minemata, mõtlesin, et jääbki Smuuli kompanjon ja võitluskaaslane teatripeeglist piilumata, aga nyyd ilmnesid sellised lisavõimalused. Ja hea on. Ilmselgelt oli lavastus parem kui Smuuli esseekene "Kaarel Ird, nagu ma teda tundsin". Nyansse oli ikka palju. Näiteks või see koristajate kaudu visualiseeritud kontrolli-fenomen: noor Ird tahtis ja suutis kontrollida ilmselt kõike oma haldusalas, koristajate harjaliigutusi sealhugas. Stseen, kus koristajad juba niisama jolberdavad ja nalja teevad, viitab mh ka sellele, et Ird ei jaksa enam kõike kontrollida. Kuni selleni välja, et ta viimaks ei kontrolli enam ka iseennast. Näitlikustati mu meelest ka seda, et ainult autokommunikatsiooniga piirdumine ei ole mingil moel tervislik. Ja Irdi haiglasse/taevassesõit oli sihuke terviklik 3D elamus. Mina kaasasõitjana jäin igati rahule.
Samuti taipasin ma viimaks, miks yks emme sealt Roosikese mänguryhmast mulle nii tuttav ette tuleb. Ei, ta ei ole ylikoolis eesti filoloogiat õppinud, nagu ma kahtlustasin...

Rääkivad kivid

Juhtus nii, et saatuse tahtel sai koguni kaks päeva järjest kreisilinnas kultuurat ammutamas käidud. Saatuse osa mängis siin taaskord Triin, kes kontserdil juhtus kysima, et kas ma muhulastest kõnelevat teatritykki ikka olen vaatamas käinud. Ei olnud muidugi. No paar kiiremat liigutust ja piletid viimasele etendusele olidki käes.
Kolmest Kuressaare Linnateatri suvelavastusest, mida ma Sadamaaidas vaatamas olen käinud, oli see kõige lahjem. "Reigi õpetaja" oli päris hea, "Igavesel kaptenil" oli ka mingi väike paralleelreaalsus sees, aga käesolev oli ikka suhteliselt sirgjooneline nali ilma suurema allteksti või katarsise võimaldamiseta. Ma arvan, et nad võiks edaspidi pigem ikka klassikaliste draamatekstidega õnne & jõudu katsuda. Aga või see minu ytelda.
Triinu reklaam, et on väga rahvaehtne, pidas muidugi paika. Ehkki, kui juba muhulastega tegu, siis võiks ju ka teadmiseks võtta, et Riste nime tuleb hääldada kolmandas vältes. Noh, mina muidugi ka yleinterpreteerisin ilmselt väga mitmeidki episoode oma volikoguliikme ja kylaeluaktivisti teadmistepagasi otsast. Tuli tuttav ette kyll. Yhesõnaga, ikooniline referents oli olemas, aga symboli aspekt domineerima ei hakanud.


See kivi ei kõnele miskit. On hoopis vagusi Suures väinas. Nimi on Odrakivi, sest sinna otsa oli yks odralastiga laev ennast puruks sõitnud kunagi.

Vares

Kuressaare Linnateatri „Varest“ käisin Orissaare kultuurimajas vaatamas. Mineva aasta lõpul tahtsin Kuressaarde minna, ostsin kaks piletitki ära, aga poliitilistel põhjustel jäi minemata. Seekord lendasin madalalt ja ostsin pileti alles samal päeval, kui oli silmaga näha, et lapsed õhtuks eriti haigeks ikka ei jõua jääda. Poliitika on ka nyyd möödas, nii et sealt takistusi ette näha ei olnud. Ja ostsin yhe pileti, ainult enda jaoks, ehkki alati olen varem ostnud kaks, et huvitavam oleks. Ja alati on olnud lõpuks ilge häda selle teise pileti mehelepanekuga.
Orissaare kultuurimaja on sihuke stalinistlik ehitis ja lavaeesriiet seal ka ei ole, aga mo meelest pole see kunagi teatrielamuse saamist seganud. Näiteks Kiviräha „Aabitsa kukke“ käisin ka Orissaares vaatamas, ja väga hea oli. „Vares“ nii hea ei olnud. Pigem ikka rahvateater kui teater. Niikaua kui nalja tehti, oli kõik tore, aga nendes kohtades, kus oleks pidanud hinge kinni hoidma, läks deklameerimiseks. Eriti ma mõtlen neid lindude tapmisega seotud monolooge. Ja tegelikult see kõige esimene luigetapmise seletus oleks võinud yldse ära jääda – sellist asja ei seletata mitu korda ja valju häälega, eriti mingile suvalisele varesele. Väike umbusk ja distants nonni suhtes võiks ju sissejuhatuseks ikka olla! Selle asemel oleks võinud hoopis „poiste elu“ kohta paar lauset ytelda või midagi.
Nojah, kyll ma juba teaks, kuidas õigesti tuleks teha! Aga seda tunnet olen ma Kuressaare Linnateatri etenduste puhul paraku varemgi tundnud.
Lilli sai etenduse lõpus ainult Piret Rauk, sest ta on Orissaarest pärit, aga mo meelest oleks vähemalt Mardu osatäitjale kah ikka paar lilleoksa ära kulunud.



Pildil on peale varese (raamatu sees) veel yksik lind mere kohal ja kollektiiv tuhkapäevakärbseid.