Virtuaalloodus

Suurlinnaelu juurde kuulub teatavasti vilgas näituste külastamine. Vana aasta sisse jäi Pahade kingituste muuseumi väisamine, mis lõppkokkuvõttes oli väga lahe. Aga uuel aastal läks halvemini. Suurejooneline virtuaalnäitus ArcadiaEarth on püsivalt ülesse pandud all-linna Kaevu nimelisse kaubanduskeskusse. Erialane kretinism sundis mind minema seda vaatama. Ökosemiootiku juhtme jooksutas see küll kärinal kokku. Inimestele tutvustatakse loodust ja keskkonnaprobleeme ning ärgitatakse oma meelt & elu parandama. Mõjutatava külastaja ja reaalse keskkonna vahel loendasin umbes kümme vahenduskihti: 1) isikliku või laenatud nutiseadme ekraan; 2) seadmes jooksev spetsiaalne äpp; 3) interaktiivset sisu käivitavad rõngaspildid kaubanduskeskuse põrandal; 4) AI-animatsiooniga ekraanidele (nii käes kui ruumis olevatele) manatavad eluslooduse ilmingud; 5) animatsioonide aluseks on ilmselt olnud loodusfotod, mis omakorda on tehniliselt vahendatud ja kadreeringuga kujundatud tükikesed ümbritsevast keskkonnast); 6) esitatavad liigid (karismaatiline megafauna) ja nende käitumine (kohmakas liikumine paradiislikult haljendavas igaveses suves) esindavad kultuurilist arusaama sellest, mis on "loodus", või 7) spetsiifilisemalt sellest, mis on "wilderness"; 8) see omakorda implitseerib looduse ekstrapoleerimist näitusekülastajast väljapoole; meile räägitakse patroneerivalt eskimotest ja jääkarudest, kes enam kunagi üksteist ei näe (ega ära süüa ei saa), kui meie siin linnas oma elu ei paranda; 9) looduse ja selle olukorra mõjutamine saab toimuda ainult rahaliselt vahendatud tarbimistegevuste kaudu: anneta, tarbi teisiti. Aga igal juhul tarbi, see on see Tim Mortoni 'romantic consumerism'. Ja viimaks saadki aru, et selle eest ei põgene, näitusepileti eest makstes oled juba oma väikese ohvri sellele tarbimisaltarile toonud ja tagasi seda enam kuidagimoodi ei võta. 

Kirjandusmets ja Daan park

Vahepeale ka väike reisikiri Taiwanist - eks seda ole mul elus ennegi ette tulnud, et satun kohtadesse mingite stipendiumide toel, mis tunduvad taotlemata jätmiseks natuke liiga kreisid. Nagu näiteks Eesti-Taiwani teaduskoostöö reisigrant. 

Jeerum küll ma olin mures, et mõnest lennust maha jään, aga ei miskit, jõudsin kohale nagu miiska ja hulkusime pool päeva kohe peale lennukilt jõudmist kohaliku professori assistendi Conradiga mööda Taipei linna ringi enne, kui hotelli sisse sai meldida. 

Jaapani okupatsiooni pärandina on siin rakendatud nõuet, et iga 100 m raadiuses peab olema park. Olevat ka. Üks suuremaid, Daan park, sisaldas toredat välijõusaali, kus velotrenažööri väntamise tulemusena hakkab kõrvalasuvasse tiiki paigaldatud torudest vett purskama ja see omakorda käivitab muid kineetilisi atraktsioone. Vaat nüüd ma hakkan neid välijõusaaale natuke leplikuma pilguga vaatama küll. 

Teine tore koht, kuhu sattusime, kannab nime Kirjandusmets (Kishu An forest of literature), joonis allpool. Paviljon on kunagi olnud jaapani kõrgklassi restoran, hiljem ümber kohandatud riigiteenistujate magalaks, kus siis kunagi on ööbinud ka vähemalt üks (kui mitte rohkem) Taiwani kuulsaid kirjanikke. Nüüd kultuurimaja. 

Taiwani looduskirjanduse kohta ka paar kiiret sõna. 20. sajandil on sellel olnud kaks peamist suunda - romantiline looduslüürika, milles õhatakse lillekeste ja looduse ilu järele ning teisalt ajakirjanduslikud olukirjeldused keskkonnareostusest ja sellega tegelemisest. 21. sajandil on olukord aga radikaalselt muutunud, kuna ilmuma on hakanud kohalike põlisrahvaste lood nende loodustunnetusest. Kuna enamusel oma kirjakeel puudub, siis pannakse need kirja hiina keeles. 

Lume abstraheeriv mõju

Sai jälle suusad alla pandud. Tunnise meditatsiooni tulemusena sündis klimatoloogiline lühiülevaade kirjandus- ja kultuuriteaduste kesksetest menetelmadest. See käib nii:

Lumi - strukturalism. Toob välja põhilised (kandvad) struktuurid, detailid aga jäävad tähelepanuta. 

Vihm - semiootika. Kõvemad objektid uhub välja, pehmematest teeb sihukese pasa, et siga ka ei söö. 

Udu - kõige tavalisem kirjandusteadus. Ähmaselt aimuvad mingid piirjooned, mida siis metafoorselt kellelegi kirjeldada üritatakse. 

Tuul - dekonstruktsioon. Loobib laiali, pärast pangu kokku tagasi kes tahes. 

 Joonis 1. Lume abstraheeriv mõju, vaade maa poolt. 

Joonis 2. Lume abstraheeriv mõju, vaade mere poolt. 

Tervitus tulevikku

Tervitus tulevikku: Eesti autorite kodanikuluulet / koostanud A. Eelmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 1967. Pühendatud SSOR 50. aastapäevale. Siinesitatud luuletus paelus mu tähelepanu kui võimalus praktiseerida 'toxic discourse' laadis lugemist: esmalt külvab lennuk mürki; varem külvas pomme; veelgi varem oli aga pastoraal (aga ülelendavad masinad on selle juba nagunii sõelapõhjaks lasnud). Omal ajal loeti seda küllap ülesehitustöö vaimus - aga vbl ka lihtsalt kui maalikunstniku mõtisklust, kes seda teab. 

Aga muidu hämmastav raamat, mille kaante vahel on kenasti koos Betti Alveri leinaluuletus 1942. aastast ja Vladimir Beekmani värsid, milles ta soovitab ka enkavedeelastest ikkagi meenutada eelkõige head. Ma ei oska võtta seisukohta, kas raamatu koostaja August Eelmäe oli sihukest kombot luues täitsa loll või väga küüniline. Aga vbl polegi vaja. Ehkki kripeldama jääb sel juhul ikkagi, et ma ei mõista ajastu vaimu (vaibi, öeldaks tänapäeval). 

Rahva seas liigud, lollimaks ei jää, vol 2

Teateid Briti madalama järgu ökumökude konverentsilt.
Kõik algab nagu ikka. Ja siis tuleb kultuurigeograaf, kes jalutab looduskirjanike jälgedes ja kirjutab sellest luuletusi ja määratleb ennast kui „poststructuralist traveller“. Jeesus Maria. Jalutuskepiks Bachelard ja Deleuze. OK, see on huvitav idee ja tore, et yhiskond selle jaoks raha leiab, ja selles on ka piisav annus briti ekstsentrilisust – aga selle pealt doktorit teha?? Merilaile see ilmselt meeldiks. Aga ETIS jookseks selle peale ulgudes kokku.
Hiljem esineb ka tyyp, kes interpreteerib omakirjutatud kliimateemalist luulet. Aga need on vähemasti head luuletused. Yhe tõlkisin juba ära, vähemalt kolm tykki kannataks veel.
Erinevus rikastab.