Kadunud hõim

Seekord on vanameister siis noorsooromaaniga hakkama saanud. Selline stiilipuhas folkhorror. Midagi pole teha, minu vaimusilme ees jooksis film ikka ühe päris konkreetse kohapärimuse spetsialistiga peaosas. 

Toimetajamärkuste osas lisaksin, et kolm taimenime olid valesti käänatud (õige on maran: marana, samuti mustad sõstrad ja punased sõstrad, mitte mustadsõstrad ja punasesõstrad), paar küljenduses tekkinud poolitusviga oli ka, aga muidu kõik jooksis kenasti. Võib-olla ma oleks natuke lühendanud (seda arvas ka kriitiline lugeja J., aga ma seletasin, et kui jutustaja näol on tegu meesfiloloogiga, siis ta lihtsalt ei saagi vähema jutuga hakkama) ja tegelikult ei oleks inimsööjate rahvapärast nimetust ka üldse vaja olnud, see kuidagi nimetab lapselikult ja hajutab seda salapära. 

Aga muid pretensioone mul ei ole. 

Hobulausuja

Jaanipäeva tõttu jäi juuni siin vahele. Aga juuli esimesil päevil oli Hellamaa raamatukogu "Hobulausuja" maha kandnud, nii et avanes soodus võimalus täiendada end noorpõlve tüvitekstide alal (tüviteksti definitsioon mäletatavasti: kõik teavad, keegi pole lugend).

Mis seal ütelda, melodraamat on ikka rohkem kui zoosemiootikat. Pluss kindel pastoraalne usk, et törts maaõhku ja korralik kepp lahendavad kõik linnanaiste probleemid. Mõte, et loomad tunnetavad inimese ebakindlust, on muidugi korduvalt empiiriliselt järele proovitud. Võib-olla saab sellega seletada isegi teose lõpplahendust, kus inimene kasutab metsikut hobust enesetapuvahendina. Aga see agentsuse küsimus liikidevahelises suhtluses jääb ikka püsti.  

Isale

Seekordne lugemissööstuküte saabus täitsa omal jalal kandekotiga ukse taha, ja kus ma's sain noid virnu läbi vaatamata jätta. Maiuspala on selline kureeritud valik, ma ütlen! Muude maiuste seas lugesin viimaks läbi ka Kaplinski "Isale" (2003 oli mul muudki teha kui kirjanikuisanda perekonnaloo jälgedes uidelda, samuti on mulle praegu iseäranis huvipakkuv sinategelase välislektori-positsioon), mis on kahtlemata parem kui "Seesama jõgi", mis on hilisem ja käsitleb autori vaimse isa küsimusi. Selline ekslev kirjavorm, kus eksistentsiaalsed mõtiskelud vahelduvad lõikudega olmelise tühja-tähja teemal, on kuidagi väga teemakohane.  Kõige olulisem mõte tundus mulle siiski tähelepanek, et suurem jagu kaasaja ühiskondi on muutunud väga nekrofiilseteks, s.t eluta asjad on inimestele tähtsamad kui elusad. 

Ehkki elutute asjade teemal tahaks siiski seda veel märkida, et selle raamatu paber on väga meeldiv näpu vahel. Sihuke kvaliteetne. Kahju kohe, et paberi mark kataloogikirjes ei kajastu. 

Kõndimine kui kunstivorm

 

Vaat sellise teose noppisin möödaminnes BMV poest ülesse. Selgus, et moesolev ja elusolev autor, üks minu Toronto tuttav on teda isegi näinud ja juttu ajanud. Aga tähtsam on siiski teos ise, sest just sellist linnagiidi ma tahangi. Inimene on ise kõik kirjeldatavad kohad (korduvalt!) läbi jalutanud, miksib oma tähelepanekuid elust enesest tibakese ajaloo ja arhiiviandmetega, tulemuseks kompott just minu maigu järele. Ka mõõdukat annust kuiva huumorit ei saa jätta ära märkimata. Nagu näiteks, et ehitusjäätmete järvekallamisest tekkinud Port Landsi muulidel toimunut kajastav laul "ei kõla ilmselt kunagi politseiballil sooviloona". Aga jalutama ta soovitab sinna minna sellegipoolest. No küll ma lähen ka. 

Kasetohukirjad

Kõik algas sellest, et tekkis tunne, et peaks nagu raamatuaastat tähistama. Algul tuli ühe raamatunäituse mõte (see sai teoks), siis teise oma veel, aga see alles võtab kuju. Kuna mul õnnestus idee mõningal määral maha müüa kolleegile slavistika osakonnast, siis hakkas see suve jooksul tema peas oma elu elama ja sügisesel taaskohtumisel surus ta mulle esimese asjana pihku priske siilu  kasetohtu ja vajalikud tarvikud, et selle peale teha üks kena tohukirjareplika. Võtsin hoogu, harjutasin, tegin (vt allolevat pilti). 

Mis pani mind üleüldiselt huvituma kasetohukirjade teemast. Mulle tundub, et seda ainsat karjalakeelset (kirja pandud osaliselt slaavi tähtedega, osaliselt ruunikirjas) teksti ei ole veel ammendavalt lõpuni tõlgendatud. Oma käega selle kirja mitu korda läbi tegemine näitab kätte mõned nüansid, mida lihtsalt peale vaataja ära ei taba. Võrdlemiseks peaks muidugi mõned slaavikeelsed ka ümber kirjutama.  

Siis avastasin, et tuntud fennougristikaentusiast Arvo Valton on 2010. aastal avaldanud romaani "Kirjad kasetohul". Lootuses, et Valton seal ehk ka midagi kirjade sisu kohta ütleb, tormasin keldrisse, haarasin riiulist raamatu ja lugesin selle mauhti läbi. Midagi ta ei ütle. Kirjeldab Novgorodi kandi ühiskondlik-poliitilisi olusid 11. sajandi algul ja 20. sajandi lõpul, laseb mõlemas ajastus tegutsevatel noormeestel jõuda oma südamedaami, khm, mitte nii otse südamesse, aga muudesse strateegiliselt olulistesse kohtadesse, heietab midagi muinasjuttudest ja tõstatab muidki eksistentsiaalselt olulisi küsimusi, aga kasetohukirjadest - mitte üks sisuline sõna. Noh, ilmselt mu ootushorisont oli teises kohas kui see, kuhu vanameistril oli plaan see paigutada. Mis teha. 

                                                          

Punkti ümber

Friedenthalil küll sünnipäeva ei olnud, aga sellesama raamatulaada tulemusena sigines mulle riiuliservale ka nimetatud isanda viimaseid teoseid. Erinevalt arvustustest saadud ettekujutusest ei räägita seal ju tegelikult midagi selle kohta, kuidas ta neid hääli teispoolsusest täpselt püüdis, on selline poolfiktsionaalne kujunemislugu, noored kaunid tütarlapsed, kes kipuvad pahatihti kätte ää surema, korraks astub läbi isand Crowley, keda on kujutatud suht ebasümpaatse tüübina, sisse vaadatakse ka Marconi katusekambrisse jm huvitavatesse kohtadesse vanas Euroopas. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub.  

Ballettmeister

Vadi sünnipäeva puhul lugesin läbi tema Ballettemeistri, mille pühapäevase raamatulaada käigus nurgataguselt riiulilt leidsin. Eelmine lugeja oli selle põhjalikult läbi töötanud, lõppu märkinud tegelaste loendi lühiiseloomustustega, sisus alla jooninud sõnu, mõtteid ja väljendeid. Lõbus ja lobe lugemine oli, mis ma oskan ütelda, läks kiiresti. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub. 

Vareda

Kasutan autojuhtimise ja ahjukütmise arvelt vabanenud aega* eesti kirjanduse värskema varamuga tutvumiseks. Vareda on hea raamat, hästi kirjutatud, Õnnepalu meets Kasemaa, aga välja tuleb ikkagi puhas Mikser. Asja eest on ta kiita saanud. Ja huvitaval kombel algab niimoodi vaikselt ja uimerdavalt, aga kus siis võtab tuurid üles. Ja huvitaval kombel ei saa ka ütelda, et see oleks kuidagi "noorsookirjandus", ehkki noored võiksid seda lugeda küll. Selline sõprade ja enese otsimise lugu, piinlik ja helge nagu Vennaskonna Pille-Riin. (Linkisin meelega ingliskeelse loo, kuna sellel on videoga hulka vaeva nähtud, nagu ka sõnade tõlkimisega, mille käigus küll Ellen Niidu Pille-Riinist on saanud mittemidagiütlev Marianne, mis ilmselt riimus paremini või tundus muidu rahvusvahelisem - paraku läbimurret suurtele lavadele see siiski kaasa ei toonud. Ja parem ehk ongi. Aga Mikser võiks oma loo küll inglise keelde ümber panna, ta oskab küll, ma tean.)

------------------

* joonealune märkus: juhul, kui seda just ei sisusta tudengite poolt hooletu kokkamise tagajärjel lahti läinud tulekahjualarmi puhul ette nähtud käitumine, nagu juhtus käesoleva postituse kirjutamise ajal: magavale lapsele püksid jalga, omale mantel selga, laps ka selga, tatsa-tatsa 18. korruselt treppe mööda alla, õnneks oli ühel majaesisel lillepotil üks serv veel istumiseks vaba, poole tunni pärast, kui õhk jälle puhas, sama teed pidi tatsa-tatsa üles tagasi ja poolelijäänud tegevusi jätkama. 

Ajaloo ilu

Kohtusin poe ees taaskord klassivennaga, kes mind liginemas nähes juba kaugelt hõikas: „Kadri, ma taha so käest midagid küsida!“ Mool köib alati südame alt kerge jõnks läbi, kui ta sedasi pöördub, sest enamasti tuleb sealt siis midagi nii keerukat, et ma hakkan kahetsusega mõtlema, et oli mul siis nii hädasti just praegu vaja siia poodi tulla. Süda ei petnud ka seekord. „Kuule Smuuli nad võtvad nüüd maha seal Talina vabariikis, aga just pandi ju siia Viiraküla lambalauda juure see Klaari mälestusmärk, kes mässajaid ilma kohtuta maha laskis?“ Ma ütlesin, et sai soovitatud, et pangu see parem surnuaiale, seal Klaaride hauaplats kohe Smuulide kõrval, nad olid sugulased ka. Et just täpselt sõuksed huvitavad suurpered meil on, et ühest otsast tuleb üks muhulane mandrilt teisi tapma ja kolmas paneb ta laulu sisse ega pääse peale surma ise ka puhtalt. Ja sealsamas meie jutuajamise juures istus üks teine muhu mees, kelle hõimlaste hulgas on üks, kelle kohta tema kodukülas teati, et neljakümne üheksandal..., ja selle mehe hõimlaste hulgas omakorda on ka üks praegusi prominentseid Kirjanike Liidu tegelasi.

Kuradi ajaloo ilu ma ütlen raisk. 

Madis Jeffersoni 11 põgenemist

Mul oli plaan, et päkapikud panevad selle teose jõuluvana kingikotti autori poolt autogrammistatuna. Ehkki me rutiinselt kohtume kirjanikuhärra ja perekonnaga kord aastas peale pärnapuude äraõitsemist, on see liigutus siiani veel tegemata. Aga eks lugeda kõlbab selletagi.

Mu meelest on näha, et inimene teab, millest hea raamat peaks koosnema. Haarav lugu, kohe alguses otsejoones seiklustesse, natuke uskumatu, natuke naljakas, kergelt nihestav kõrvalpilk, eriline indiviid, aga paigutatud maitsekalt ajalooliste sündmuste taustale, millest 20. sajandi jooksul siin maanurgas tõesti puudust pole tuntud. Iseäranis kena on mu meelest see, et lõpuks ikkagi saab peategelane pöörduda tagasi oma noorusõnne varemetele. Arvan küll, et tal võis süda rahule jääda.

Näen teosel suurt tõlkepotentsiaali - lugejad paljudes kohtades laias maailmas tunneksid heldinult äratundmisrõõmu, et ka nende kodukoht on ära mainitud. Ajaloolistes sündmustes osalenutele meenutamine võib-olla iga kord suurt rõõmu ei pakukski, aga äratundmist ilmselt küll. Eesti dokumentaalproosal pole siin kurta midagi.

Pingeväljad

Nagu ikka, jõuan taas pärale viimaste hulgas. "Pingeväljade aednik" -> loodusdokk x Nipernaadi x see osa Mikitast, kus mütologiseeritakse eestlaste armastust võsas ragistamise vastu. Teemat nagu on, aga reemat oli mu jaoks ennemini vähevõitu. 

Kõik filmi pääsenud võtted on toimunud kuldse päikese kiirtes mingil mõõdukal aastaajal - natuke tehakse küll pliidi alla tuld ja osades majades istutakse, joped seljas, aga mingit sügisvihmas armetult läbimärjaks ligunemist või muud naturalismi sealt juba ei leia. Et seda hõllandust pisut realistlikumasse kastmesse sorgata, siis lõpetuseks olgu siinkohal ära toodud ka üks  kirjanduslooline muusikapala. 

Ilmapuu

Peenem rahvas pealinnas ja mujal progressiivses maailmas kuulukse kõik seda lugevat. Otsustasin ka üritada sammu pidada. Kui raamatukogutädi selle leti alt esile tõi, tundus küll, et jeerum, miks nii paks, aga kolm tihedat õhtut lugemist ja läbi ta sai.

Rõõm tõdeda, et karismaatilise megafauna kõrvale hakkab siis viimaks astuma ka karismaatiline megafloora, viimasel on veel seegi eelis, et lisaks looväärilistele embleemliikidele saab kaudu minnes täitsa viisakalt rääkida ka kogu sellest mikrofloorast ja parasiitide hordidest, kes neil seljas ja jalus elavad ja ka väärivad oma kohta päikese all.

Kahju, et autor ilmselt ei ole kursis Jakob von Uexkülli töödega, mis muuhulgas räägivad ka ajahetke eri pikkusest eri elusolendite omailmas - nii kulub tal puude ja inimeste ajamõõtme erinevuste selgitamiseks hulk lehekülgi ja retoorilist tulevärki. Aga ega ma kurda, jõuab samadele järeldustele.

Inimtegelaste käitumise osas jäetakse mõned asjad lõppeks siiski segaseks, aga tundub, et kriisihetk, kus endistel headel asjad üle võlli lähevad, on üsna sama, mis Star Warsis, ema hukkumine. Ökosüsteem, ükskõik, kas lokaalsel, globaalsel või planetaarsel skaalal, sobib ka kenasti selle ema-metafoori sisse. Aga vaenlase defineerimisega läheb muidugi raskeks kõigil juhtudel ja sealt tulevad ka vead sisse. Elu (väga laialt mõistetuna) kindlasti jätkub, aga arvatavasti üsna teistsugusel moel.

Muhumaa kuumad naised

Issa... seesamune... ristike. Annan endale aru, et sellistele tegudele saab inimest sundida ainult perversne kirg kodumaise kirjanduse vastu, aga nüüdsest olen siis ilmselt teine inimene maailmas, kes pealkirjas nimetatud teose läbi on lugenud (üks saarlane on ka). 

Algab nagu vaese mehe Baturin (viidetest teistele klassikutele ma ei hakka rääkimagi): "See kõle ja tuuline rand asus külma [mis küll sundis autorit hoiduma epiteedist "karge" - kas tõesti tagasihoidlikkus? -K.T.] mere kaldal. Kaks kuud aastas ei tõusnud siin päike. Ei puid ega põõsaid, ainult tundra ja igikelts." 

Siiski pole see veel Muhu rand, millest siin räägitakse, vaid mereäär kusagil Koola poolsaare kandis kõnnumail, kuhu robinsonielu harrastama siirdunud meespeategelasele uhutakse merest peatselt välja spordirõivastuses muhulanna Aino.  Ja siis läheb alles andmiseks ja seejärel siirdutakse Muhumaale.

Peategelane on laiahaardeline varakapitalist, kes hoolimata poolikuks jäänud haridusteest ja karmist laagrikogemusest retsidivistide hulgas valdab ühtviisi hästi nii lehmalüpsi kui relvakaubandust, paistab silma kõva kultuuritahtelisusega, õpib käigu pealt ära inglise ja rootsi keele, kalal käies loeb ajaviiteks saksa keele sõnaraamatut jne; vasaku käega remondib traktoreid ja külvab porgandiseemet, teose lõpupoole tehakse väike ekskurss ka etnograafilise nahaparkimise valda. Seda küll kurdetakse läbivalt, et muhulased teda lõpuni omaks ei võta (v.a. poolkorrumpeerunud vallaametnik Kadakas - kas tõesti hommage Smuulile tegelaskuju nimevalikul?), aga Pädaste küla mikrogeograafiat on raamatus kirjeldatud siiski üpris tõetruult.

Teistest kodumaistest autoritest tekkisid seosed veel Erik Tohvriga ("Kaldaliiva" karakteriloome sisaldab mh nikunäljas naisi Võikülast) ja Maarja Kangroga (sadoseks mõisakeldris). 

Smuuliteadus

Tekkis äkiline vajadus kirjutada valmis raamat "Mida luges Juhan Smuul?" või "Kas Smuul loeb?" või noh, pealkiri on veel lahtine, aga avaldamata publikatsioonide ja mustandite virn (umbes kahe avaldatud publikatsiooni kõrval) on tegelt oma viie sentimeetri paksune küll. Siinsamaski mitut puhku teist hea sõna ja mõne kenama pildiga meenutatud. Täitsa huvitav oleks kohe kirjutada nii, et keegi ei retsenseeri ja pärast teeb keegi teine musta toimetamise töö sinu eest ära. Paha lugu on ainult see, et "päris" teadustööd peab ka keegi samal ajal tegema...

Tolerantsusevaesed aastad

Mõtlesin, et kontoris vaja hakata raamaturiiulit ehitama ja võtan mõned suvalised Keeled ja Kirjandused mõõduks kaasa, aga eks muidugi kiikasin sisse ka. K&K nr 12/87, Magnus Mälk, "Tolerantsusevaesed aastad". Mälk on see mees. Nimetatud tükis siis on ilmselt haistnud, et tuuled on taas pöördumas, ja esineb (taaskord) ennetava patukahetsusega. Aga kedagi ilmselt enam ei huvitanud, vähemalt ma pole küll kirjandusloolises käibes täheldanud sellele tekstile viitamist. Mulle muidugi tuli üllatusena, et ta sedaaegu üldse veel hinges oli. Ja ei tea, mida ta siis vahepealsetel aastatel ka teinud oli...? [Vastus: oli filmide toimetaja ja tõlkis vene keelest, nagu Esteri-otsing näitab.] Sihuke limukas. Ei noh, õpetlik lugemine muidugi. 

Serafima ja Bogdan

Hoogne tekst, võttis 8 tundi jagatuna kahele päevale, täiesti hästi kasutatud emadepäev, ma ütleks. Eks see ole temaatiline teos ka, emasüda on selles ikka tähtsal kohal. Peategelaste nimesümboolika kõrval (Seerav, Jumalaand ja Kättemaks) on seal oluline roll ka loomariigil: vimm saab alguse hobusest ja kättemaks saabub rääbistega.
Naiste, sõja ja ikooniröövlite kombinatsioonist vist ei saagi väga teistsugust teost, mõtlen näiteks Liksomi, Kaurase ("Ihon aika") või Sommeri Lõuna-lugude peale. Ainojah ja "Puhastus" ka muidugi.

p.s. Eelmine postitus on ühtäkki saavutanud umbes neli korda suurema populaarsuse kui minu postituste puhul tavapärane. Kahtlustan pealkirja.

Voodikaaslased

Pilte jälle viimasel ajal vähevõitu. Sestap siis sissevaade padja alla, kus on näha, milliste meestega meil viimasel ajal voodit jagada tuleb. Hr assistendi (2 a) kindlakäeline valik kahe alumise riiuli ilusamate raamatuselgade seast. Tugev tunne on kohe pead toetada sellisel alusel asuvale padjale.

Sarviline selgeltnägija

Jaan Rannapi äsjaseimat teost müüdi Rahva Raamatu veebirallil 2 euroga. Muidugi soetasin. No mis ma oskan ütelda, Maari suvi oli ikka etem. See on sotsiaalkriitikaga dekoreeritud loomalugu koos maitsenüansiks lisatud tibakese üleloomulikkusega. Teemasid ja liine oli ühe lühikese jutu jaoks mu meelest natuke liiga palju, oleks siis võinud keskenduda nt vanahärra Kusti ja tema uue naabrinaise teineteiseleidmise loole, Smuuli viiti "ma ja Salme ja pullid vooniks" ja muu info anda tagasivaate korras, aga eks muidugi sissejuhatuseks mererannal ehituskeeluvööndisse ebaseadusliku villa ja golfiväljaku rajamine kõnetas mind lugejana tõepoolest rohkem kui oleks seda teinud korvipunuja Kusti sisemonoloog.
Kõrvale lugesin läbi ka kaks lehekülge 6. klassi kirjanduse õpikust, "Jaan Rannap - poiste, looduse ja spordi kirjanik". Ilmselgelt Urmeti kirjutatud tekst, hoogne ja õhinapõhine, üles on loetletud kõik kirjaniku spordisaavutused sentimeetri täpsusega, aga ei ühtki raamatupealkirja, ainult kimbuke tegelaste nimesid.
Eks näis, kas see raamat ka varateismelisele sülle õnnestub lükata.

Aarete saar

Jätkan koduse raamaturiiuli käe- ja jalaulatuses olevate teoste läbi töötamist, järg on seiklusjuttude käes. Robinson Crusoe kohta on mul öelda ainult sedapalju, et kõige huvitavam koht on see, kus hundid teda taga ajavad peale seda, kui ta on üksikult saarelt tagasi jõudnud ja oma äriasjad joonde ajanud.
Aga "Aarete saar" on ikka päevakajaliselt ka põnev. Mulle tundub, et kui tahta praegust kerget ehmatus- ja mõttepausi inimkonna ja majanduse kontrollimatu kasvu vääramiseks ära kasutada, siis ainus variant on mäss laeval (nt ulatuslik tarbimistõrke tekitamine). Ja eeskujuks tohiks siin olla ühe jalaga mereröövel John Silver, kes on suurepärane läbirääkija nii laevaomanikest kapitalistide kui otseselt puudust kannatavate mereröövlitega; kes suudab mõlemad osapooled lohku tõmmata ja enese ülalpidamiseks vajaliku ressursiga vaikselt sääred teha ning me võime eeldada, et ta elab kusagil kõrvalises kohas riskivabalt ja õnnelikult oma päevade loomuliku lõpuni. Oo jaa, kui kõik oskaksid ressursside illusoorse ülekülluse tingimustes leppida sellise piskuga nagu John Silver!

Külmale maale

Töötame läbi 8. klassi kohustuslikku kirjandust. Läbilugemiseks läks kaks tundi, peatükikaupa ülevaate tegemiseks tund ja veerand, peale mida õppur oimetult voodisse vajus nagu liigendnuga. Tagantjäreletarkusena olgu öeldud, et tegelikult sisaldub sõjajärgse "Eesti kirjanduse ajaloo" IV köites "Kriitiline realism" (Tartu: RK Teaduslik Kirjandus, 1947) Tuglase kirjutatud ammendav leheküljepikkune sisukokkuvõte nimetatud teosest (ja kõrvalepõike korras olgu veel öeldud, et kõige parem "Kalevipoja" sisukokkuvõte on väliseesti koolidele mõeldud Eesti kirjandusloo raamatus).
Tuglase kaheleheküljeline tekstianalüüs algab paljutõotava lausega: "Nagu näeme, jätkab Vilde veel siingi oma kriminaalse ainestiku harrastust", järgnevas aga loetakse üles 19. sajandi lõpukümnendi kuritegude statistika ja eritletakse (vt ilmumisaastat) sündmustikku mh marksistliku õpetuse valguses.
Aga tõepoolest, hoolimata sellest, et tegu on eesti kriitilise realismi sündi (1896) märkiva teosega, kardan ma, et kaasaja noortele jäävad ikkagi mõnevõrra kaugeks nälja tõttu sooritatavad hobusevargused ja nendega seotud moraalsed siseheitlused, mida antakse edasi arhailises keeles ja üpris keeruka süntaksi kaasabil. Muidugi on ju teoses ka ennastsalgava armastuse liin, aga nagu Vildel ikka - ta loob meeldejääva naistegelaskuju, aga ei paota kohe kriipsukestki tema tegutsemismotiive või tagamaid. Arva ise.
Lõpetuseks aga midagi ilusat: Villu Tamme "Külmale maale" Liisi Koiksoni esituses.