Punkti ümber

Friedenthalil küll sünnipäeva ei olnud, aga sellesama raamatulaada tulemusena sigines mulle riiuliservale ka nimetatud isanda viimaseid teoseid. Erinevalt arvustustest saadud ettekujutusest ei räägita seal ju tegelikult midagi selle kohta, kuidas ta neid hääli teispoolsusest täpselt püüdis, on selline poolfiktsionaalne kujunemislugu, noored kaunid tütarlapsed, kes kipuvad pahatihti kätte ää surema, korraks astub läbi isand Crowley, keda on kujutatud suht ebasümpaatse tüübina, sisse vaadatakse ka Marconi katusekambrisse jm huvitavatesse kohtadesse vanas Euroopas. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub.  

Ballettmeister

Vadi sünnipäeva puhul lugesin läbi tema Ballettemeistri, mille pühapäevase raamatulaada käigus nurgataguselt riiulilt leidsin. Eelmine lugeja oli selle põhjalikult läbi töötanud, lõppu märkinud tegelaste loendi lühiiseloomustustega, sisus alla jooninud sõnu, mõtteid ja väljendeid. Lõbus ja lobe lugemine oli, mis ma oskan ütelda, läks kiiresti. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub. 

Vareda

Kasutan autojuhtimise ja ahjukütmise arvelt vabanenud aega* eesti kirjanduse värskema varamuga tutvumiseks. Vareda on hea raamat, hästi kirjutatud, Õnnepalu meets Kasemaa, aga välja tuleb ikkagi puhas Mikser. Asja eest on ta kiita saanud. Ja huvitaval kombel algab niimoodi vaikselt ja uimerdavalt, aga kus siis võtab tuurid üles. Ja huvitaval kombel ei saa ka ütelda, et see oleks kuidagi "noorsookirjandus", ehkki noored võiksid seda lugeda küll. Selline sõprade ja enese otsimise lugu, piinlik ja helge nagu Vennaskonna Pille-Riin. (Linkisin meelega ingliskeelse loo, kuna sellel on videoga hulka vaeva nähtud, nagu ka sõnade tõlkimisega, mille käigus küll Ellen Niidu Pille-Riinist on saanud mittemidagiütlev Marianne, mis ilmselt riimus paremini või tundus muidu rahvusvahelisem - paraku läbimurret suurtele lavadele see siiski kaasa ei toonud. Ja parem ehk ongi. Aga Mikser võiks oma loo küll inglise keelde ümber panna, ta oskab küll, ma tean.)

------------------

* joonealune märkus: juhul, kui seda just ei sisusta tudengite poolt hooletu kokkamise tagajärjel lahti läinud tulekahjualarmi puhul ette nähtud käitumine, nagu juhtus käesoleva postituse kirjutamise ajal: magavale lapsele püksid jalga, omale mantel selga, laps ka selga, tatsa-tatsa 18. korruselt treppe mööda alla, õnneks oli ühel majaesisel lillepotil üks serv veel istumiseks vaba, poole tunni pärast, kui õhk jälle puhas, sama teed pidi tatsa-tatsa üles tagasi ja poolelijäänud tegevusi jätkama. 

Ajaloo ilu

Kohtusin poe ees taaskord klassivennaga, kes mind liginemas nähes juba kaugelt hõikas: „Kadri, ma taha so käest midagid küsida!“ Mool köib alati südame alt kerge jõnks läbi, kui ta sedasi pöördub, sest enamasti tuleb sealt siis midagi nii keerukat, et ma hakkan kahetsusega mõtlema, et oli mul siis nii hädasti just praegu vaja siia poodi tulla. Süda ei petnud ka seekord. „Kuule Smuuli nad võtvad nüüd maha seal Talina vabariikis, aga just pandi ju siia Viiraküla lambalauda juure see Klaari mälestusmärk, kes mässajaid ilma kohtuta maha laskis?“ Ma ütlesin, et sai soovitatud, et pangu see parem surnuaiale, seal Klaaride hauaplats kohe Smuulide kõrval, nad olid sugulased ka. Et just täpselt sõuksed huvitavad suurpered meil on, et ühest otsast tuleb üks muhulane mandrilt teisi tapma ja kolmas paneb ta laulu sisse ega pääse peale surma ise ka puhtalt. Ja sealsamas meie jutuajamise juures istus üks teine muhu mees, kelle hõimlaste hulgas on üks, kelle kohta tema kodukülas teati, et neljakümne üheksandal..., ja selle mehe hõimlaste hulgas omakorda on ka üks praegusi prominentseid Kirjanike Liidu tegelasi.

Kuradi ajaloo ilu ma ütlen raisk. 

Madis Jeffersoni 11 põgenemist

Mul oli plaan, et päkapikud panevad selle teose jõuluvana kingikotti autori poolt autogrammistatuna. Ehkki me rutiinselt kohtume kirjanikuhärra ja perekonnaga kord aastas peale pärnapuude äraõitsemist, on see liigutus siiani veel tegemata. Aga eks lugeda kõlbab selletagi.

Mu meelest on näha, et inimene teab, millest hea raamat peaks koosnema. Haarav lugu, kohe alguses otsejoones seiklustesse, natuke uskumatu, natuke naljakas, kergelt nihestav kõrvalpilk, eriline indiviid, aga paigutatud maitsekalt ajalooliste sündmuste taustale, millest 20. sajandi jooksul siin maanurgas tõesti puudust pole tuntud. Iseäranis kena on mu meelest see, et lõpuks ikkagi saab peategelane pöörduda tagasi oma noorusõnne varemetele. Arvan küll, et tal võis süda rahule jääda.

Näen teosel suurt tõlkepotentsiaali - lugejad paljudes kohtades laias maailmas tunneksid heldinult äratundmisrõõmu, et ka nende kodukoht on ära mainitud. Ajaloolistes sündmustes osalenutele meenutamine võib-olla iga kord suurt rõõmu ei pakukski, aga äratundmist ilmselt küll. Eesti dokumentaalproosal pole siin kurta midagi.

Pingeväljad

Nagu ikka, jõuan taas pärale viimaste hulgas. "Pingeväljade aednik" -> loodusdokk x Nipernaadi x see osa Mikitast, kus mütologiseeritakse eestlaste armastust võsas ragistamise vastu. Teemat nagu on, aga reemat oli mu jaoks ennemini vähevõitu. 

Kõik filmi pääsenud võtted on toimunud kuldse päikese kiirtes mingil mõõdukal aastaajal - natuke tehakse küll pliidi alla tuld ja osades majades istutakse, joped seljas, aga mingit sügisvihmas armetult läbimärjaks ligunemist või muud naturalismi sealt juba ei leia. Et seda hõllandust pisut realistlikumasse kastmesse sorgata, siis lõpetuseks olgu siinkohal ära toodud ka üks  kirjanduslooline muusikapala. 

Ilmapuu

Peenem rahvas pealinnas ja mujal progressiivses maailmas kuulukse kõik seda lugevat. Otsustasin ka üritada sammu pidada. Kui raamatukogutädi selle leti alt esile tõi, tundus küll, et jeerum, miks nii paks, aga kolm tihedat õhtut lugemist ja läbi ta sai.

Rõõm tõdeda, et karismaatilise megafauna kõrvale hakkab siis viimaks astuma ka karismaatiline megafloora, viimasel on veel seegi eelis, et lisaks looväärilistele embleemliikidele saab kaudu minnes täitsa viisakalt rääkida ka kogu sellest mikrofloorast ja parasiitide hordidest, kes neil seljas ja jalus elavad ja ka väärivad oma kohta päikese all.

Kahju, et autor ilmselt ei ole kursis Jakob von Uexkülli töödega, mis muuhulgas räägivad ka ajahetke eri pikkusest eri elusolendite omailmas - nii kulub tal puude ja inimeste ajamõõtme erinevuste selgitamiseks hulk lehekülgi ja retoorilist tulevärki. Aga ega ma kurda, jõuab samadele järeldustele.

Inimtegelaste käitumise osas jäetakse mõned asjad lõppeks siiski segaseks, aga tundub, et kriisihetk, kus endistel headel asjad üle võlli lähevad, on üsna sama, mis Star Warsis, ema hukkumine. Ökosüsteem, ükskõik, kas lokaalsel, globaalsel või planetaarsel skaalal, sobib ka kenasti selle ema-metafoori sisse. Aga vaenlase defineerimisega läheb muidugi raskeks kõigil juhtudel ja sealt tulevad ka vead sisse. Elu (väga laialt mõistetuna) kindlasti jätkub, aga arvatavasti üsna teistsugusel moel.

Muhumaa kuumad naised

Issa... seesamune... ristike. Annan endale aru, et sellistele tegudele saab inimest sundida ainult perversne kirg kodumaise kirjanduse vastu, aga nüüdsest olen siis ilmselt teine inimene maailmas, kes pealkirjas nimetatud teose läbi on lugenud (üks saarlane on ka). 

Algab nagu vaese mehe Baturin (viidetest teistele klassikutele ma ei hakka rääkimagi): "See kõle ja tuuline rand asus külma [mis küll sundis autorit hoiduma epiteedist "karge" - kas tõesti tagasihoidlikkus? -K.T.] mere kaldal. Kaks kuud aastas ei tõusnud siin päike. Ei puid ega põõsaid, ainult tundra ja igikelts." 

Siiski pole see veel Muhu rand, millest siin räägitakse, vaid mereäär kusagil Koola poolsaare kandis kõnnumail, kuhu robinsonielu harrastama siirdunud meespeategelasele uhutakse merest peatselt välja spordirõivastuses muhulanna Aino.  Ja siis läheb alles andmiseks ja seejärel siirdutakse Muhumaale.

Peategelane on laiahaardeline varakapitalist, kes hoolimata poolikuks jäänud haridusteest ja karmist laagrikogemusest retsidivistide hulgas valdab ühtviisi hästi nii lehmalüpsi kui relvakaubandust, paistab silma kõva kultuuritahtelisusega, õpib käigu pealt ära inglise ja rootsi keele, kalal käies loeb ajaviiteks saksa keele sõnaraamatut jne; vasaku käega remondib traktoreid ja külvab porgandiseemet, teose lõpupoole tehakse väike ekskurss ka etnograafilise nahaparkimise valda. Seda küll kurdetakse läbivalt, et muhulased teda lõpuni omaks ei võta (v.a. poolkorrumpeerunud vallaametnik Kadakas - kas tõesti hommage Smuulile tegelaskuju nimevalikul?), aga Pädaste küla mikrogeograafiat on raamatus kirjeldatud siiski üpris tõetruult.

Teistest kodumaistest autoritest tekkisid seosed veel Erik Tohvriga ("Kaldaliiva" karakteriloome sisaldab mh nikunäljas naisi Võikülast) ja Maarja Kangroga (sadoseks mõisakeldris). 

Smuuliteadus

Tekkis äkiline vajadus kirjutada valmis raamat "Mida luges Juhan Smuul?" või "Kas Smuul loeb?" või noh, pealkiri on veel lahtine, aga avaldamata publikatsioonide ja mustandite virn (umbes kahe avaldatud publikatsiooni kõrval) on tegelt oma viie sentimeetri paksune küll. Siinsamaski mitut puhku teist hea sõna ja mõne kenama pildiga meenutatud. Täitsa huvitav oleks kohe kirjutada nii, et keegi ei retsenseeri ja pärast teeb keegi teine musta toimetamise töö sinu eest ära. Paha lugu on ainult see, et "päris" teadustööd peab ka keegi samal ajal tegema...

Tolerantsusevaesed aastad

Mõtlesin, et kontoris vaja hakata raamaturiiulit ehitama ja võtan mõned suvalised Keeled ja Kirjandused mõõduks kaasa, aga eks muidugi kiikasin sisse ka. K&K nr 12/87, Magnus Mälk, "Tolerantsusevaesed aastad". Mälk on see mees. Nimetatud tükis siis on ilmselt haistnud, et tuuled on taas pöördumas, ja esineb (taaskord) ennetava patukahetsusega. Aga kedagi ilmselt enam ei huvitanud, vähemalt ma pole küll kirjandusloolises käibes täheldanud sellele tekstile viitamist. Mulle muidugi tuli üllatusena, et ta sedaaegu üldse veel hinges oli. Ja ei tea, mida ta siis vahepealsetel aastatel ka teinud oli...? [Vastus: oli filmide toimetaja ja tõlkis vene keelest, nagu Esteri-otsing näitab.] Sihuke limukas. Ei noh, õpetlik lugemine muidugi. 

Serafima ja Bogdan

Hoogne tekst, võttis 8 tundi jagatuna kahele päevale, täiesti hästi kasutatud emadepäev, ma ütleks. Eks see ole temaatiline teos ka, emasüda on selles ikka tähtsal kohal. Peategelaste nimesümboolika kõrval (Seerav, Jumalaand ja Kättemaks) on seal oluline roll ka loomariigil: vimm saab alguse hobusest ja kättemaks saabub rääbistega.
Naiste, sõja ja ikooniröövlite kombinatsioonist vist ei saagi väga teistsugust teost, mõtlen näiteks Liksomi, Kaurase ("Ihon aika") või Sommeri Lõuna-lugude peale. Ainojah ja "Puhastus" ka muidugi.

p.s. Eelmine postitus on ühtäkki saavutanud umbes neli korda suurema populaarsuse kui minu postituste puhul tavapärane. Kahtlustan pealkirja.

Voodikaaslased

Pilte jälle viimasel ajal vähevõitu. Sestap siis sissevaade padja alla, kus on näha, milliste meestega meil viimasel ajal voodit jagada tuleb. Hr assistendi (2 a) kindlakäeline valik kahe alumise riiuli ilusamate raamatuselgade seast. Tugev tunne on kohe pead toetada sellisel alusel asuvale padjale.

Sarviline selgeltnägija

Jaan Rannapi äsjaseimat teost müüdi Rahva Raamatu veebirallil 2 euroga. Muidugi soetasin. No mis ma oskan ütelda, Maari suvi oli ikka etem. See on sotsiaalkriitikaga dekoreeritud loomalugu koos maitsenüansiks lisatud tibakese üleloomulikkusega. Teemasid ja liine oli ühe lühikese jutu jaoks mu meelest natuke liiga palju, oleks siis võinud keskenduda nt vanahärra Kusti ja tema uue naabrinaise teineteiseleidmise loole, Smuuli viiti "ma ja Salme ja pullid vooniks" ja muu info anda tagasivaate korras, aga eks muidugi sissejuhatuseks mererannal ehituskeeluvööndisse ebaseadusliku villa ja golfiväljaku rajamine kõnetas mind lugejana tõepoolest rohkem kui oleks seda teinud korvipunuja Kusti sisemonoloog.
Kõrvale lugesin läbi ka kaks lehekülge 6. klassi kirjanduse õpikust, "Jaan Rannap - poiste, looduse ja spordi kirjanik". Ilmselgelt Urmeti kirjutatud tekst, hoogne ja õhinapõhine, üles on loetletud kõik kirjaniku spordisaavutused sentimeetri täpsusega, aga ei ühtki raamatupealkirja, ainult kimbuke tegelaste nimesid.
Eks näis, kas see raamat ka varateismelisele sülle õnnestub lükata.

Aarete saar

Jätkan koduse raamaturiiuli käe- ja jalaulatuses olevate teoste läbi töötamist, järg on seiklusjuttude käes. Robinson Crusoe kohta on mul öelda ainult sedapalju, et kõige huvitavam koht on see, kus hundid teda taga ajavad peale seda, kui ta on üksikult saarelt tagasi jõudnud ja oma äriasjad joonde ajanud.
Aga "Aarete saar" on ikka päevakajaliselt ka põnev. Mulle tundub, et kui tahta praegust kerget ehmatus- ja mõttepausi inimkonna ja majanduse kontrollimatu kasvu vääramiseks ära kasutada, siis ainus variant on mäss laeval (nt ulatuslik tarbimistõrke tekitamine). Ja eeskujuks tohiks siin olla ühe jalaga mereröövel John Silver, kes on suurepärane läbirääkija nii laevaomanikest kapitalistide kui otseselt puudust kannatavate mereröövlitega; kes suudab mõlemad osapooled lohku tõmmata ja enese ülalpidamiseks vajaliku ressursiga vaikselt sääred teha ning me võime eeldada, et ta elab kusagil kõrvalises kohas riskivabalt ja õnnelikult oma päevade loomuliku lõpuni. Oo jaa, kui kõik oskaksid ressursside illusoorse ülekülluse tingimustes leppida sellise piskuga nagu John Silver!

Külmale maale

Töötame läbi 8. klassi kohustuslikku kirjandust. Läbilugemiseks läks kaks tundi, peatükikaupa ülevaate tegemiseks tund ja veerand, peale mida õppur oimetult voodisse vajus nagu liigendnuga. Tagantjäreletarkusena olgu öeldud, et tegelikult sisaldub sõjajärgse "Eesti kirjanduse ajaloo" IV köites "Kriitiline realism" (Tartu: RK Teaduslik Kirjandus, 1947) Tuglase kirjutatud ammendav leheküljepikkune sisukokkuvõte nimetatud teosest (ja kõrvalepõike korras olgu veel öeldud, et kõige parem "Kalevipoja" sisukokkuvõte on väliseesti koolidele mõeldud Eesti kirjandusloo raamatus).
Tuglase kaheleheküljeline tekstianalüüs algab paljutõotava lausega: "Nagu näeme, jätkab Vilde veel siingi oma kriminaalse ainestiku harrastust", järgnevas aga loetakse üles 19. sajandi lõpukümnendi kuritegude statistika ja eritletakse (vt ilmumisaastat) sündmustikku mh marksistliku õpetuse valguses.
Aga tõepoolest, hoolimata sellest, et tegu on eesti kriitilise realismi sündi (1896) märkiva teosega, kardan ma, et kaasaja noortele jäävad ikkagi mõnevõrra kaugeks nälja tõttu sooritatavad hobusevargused ja nendega seotud moraalsed siseheitlused, mida antakse edasi arhailises keeles ja üpris keeruka süntaksi kaasabil. Muidugi on ju teoses ka ennastsalgava armastuse liin, aga nagu Vildel ikka - ta loob meeldejääva naistegelaskuju, aga ei paota kohe kriipsukestki tema tegutsemismotiive või tagamaid. Arva ise.
Lõpetuseks aga midagi ilusat: Villu Tamme "Külmale maale" Liisi Koiksoni esituses.

Gogoli disko

Ammu juba oli piinlik, et polnud seda lugenud. Mäletatavasti tõsteti jooksvas kriitikas esile seda, et Viljandi on taas tsaaririigi osa ja et seal sõidab ringi tramm. Aga kahtlemata ei ole see peamine. Ega ma muidugi kogu seda kabalistikat ja müstikat ei habla, aga no niipaljukest saan minagi aru, et nihe riigikorras on pealispinnaline võte ja lauda toodud ainult selleks, et hooletuma lugeja tähelepanu olemuslikult kõrvale juhtida: kellegi, kes võib, aga võib ka mitte olla Gogol, ajutine ülestõusmine surnuist, mis vallandab provintsilinna "kolmekordsete" meesboheemlaste ridades mõningast ahelpaanikat ja päädib nelja evangelisti taasühinemisega hullumajas. Intertekstuaalsed seosed, mille osas ma siinkohal samuti suud täis võtma ei riski hakata, veel üle selle. No igatahes on temaatika ulatuslikum kui lihtsalt linnatranspordi küsimused.
Ja kui nüüd hulgaks ajaks viimast korda Viljandis käisin, tuli mulle Petruša tänaval vastu - surnuist üles tõusnud, nägu nalja täis.

Eesti raamatute seiklused

Mida päev edasi, seda paremad raamatud mulle kätte satuvad. Gennadi Muravin, "Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega nõukogude ajal"[käsikirjalise algupärandi pealkiri on parem: Prikljutšenija estonskih knig. Zametki neokkupanta]. Tallinn: Tammerraamat, 2016. Õpetlik lugemine. Natuke nagu Aksel Tamme mälestused, aga ikka kraad kangemad, sest kui Tamm räägib sellest, kuidas siin provintsis pusserdati, siis Muravin edastab meile teateid sellest, kuidas miskid asjad metropoli poolt vaadates paistsid. No võtkem näiteks Juhan Smuuli surm:
Konsultantide toas polnud kedagi peale Vera Ruberi, kes istus oma laua taga, silmitses mingit paberit ja oli näost ära. 
"Mis on juhtunud?"
Ta ulatas paberi mulle. "Telegramm Tallinnast. Juhan Smuul on surnud. Surma põhjust pole öeldud. Ei tea, kas tegi suitsiidi või juhtus mõni õnnetus. Ma helistasin Tallinna, aga selget vastust ei saanud. Või ei tahetud seda anda." 
Ja järgneb kiire käik lähedalasuvasse restorani, kus parasjagu istub Eesti KGB-ülem August Pork, kes olla Smuuliga suur sõber olnud ja kes laseb Pagari tänava kaudu järele pärida, et mis värk oli.
Ja lisaks saame veel kinnitust, et Lilli Promet oli ikka üsna kompulsiivne enesepromoja ja et Lennart Meril oli see lärtsumise komme juba algaja aimekirjanikuna küljes. Ja üks oluline seik veel - ka Muravin käis Smuuli jälgedes heeringapüügilaeval, töötas seal kokana ja avaldas selle kohta "Nooruses" otšerki koos omajoonistatud piltidega!

Vee peal

Jõuluvana tõi seekord mitmeid antikvaarseid maiuspalu, nagu näiteks Siuru albumi (1917) ja Maanaiste lauliku (1935), aga sellest hoolimata isutas ka värske järele ja nii napsasingi luba kysimata Jõuluvana assistendi riiulist Ruitlase "Vee peal". Tavainimene kirjutab, et selle loo eest peaks Ruitlane yheksa pattu andeks saama; nõustun. Peaasjalikult tekkis mul seda raamatut lugedes kaks soovi: 1) kirjutada eestikeelne zoosemiootilistelt alustelt lähtuv analyys kala ja kalastaja vahelisest kommunikatsioonist nii, nagu seda kujutab ilukirjandus ja 2) laenata seda raamatut luba kysimata edasi kõigile oma tuttavatele kalameestele (eelmine kalastusalane kirjandusteos, Tederi "Vanaisa tuletorn", sukeldus minu näppude vahelt nagu lupsti rannakalurite ja nende järeltulijate sekka elumere laenetesse, kus muidugi ongi tema õige koht). Aga jah, eluhoiakuline sarnasus Juhan Peegliga on väga tugev. Noh, et kõige sitemaski mehes näeb inimlikku mõõdet ja suudab seda ka teistele arusaadavalt esitada. Seda kohtab ka mujal kalakirjanduses. Ja lõpus on kunstiline yldistus, mis ei lähegi eriti läägeks, ja mujal räägitakse asjast ja tehakse seda kohati kaunis poeetiliselt.