Tehisaru ristiisa

Nii. Täna räägime suurlinnas elamise võludest. Näiteks, et jalutad teisipäeval peale tööd 10 minuti kaugusele külakinno (no ok, see on pigem nagu Elektriteater kui Piiri kultuurimaja), kus toimub vestlusõhtu pealkirjas mainitud Nobeli preemia laureaadiga. Maja puupüsti rahvast täis, kõik sumisevad sõbralikult, mõni on võtnud omale einelauast popkorni või topsikese õlut. 

Sissejuhatuseks antakse taadile Õpetatud Kanada Seltsi aumedal ja kuberner räägib sellest, et teadusega tegelemine teeb meid tugevamaks riigiks. Järgnenud vestluses vastab taat väga selgelt ja lühidalt mitmesugustele ärevusttekitavatele küsimustele, näiteks: Kas tehisaru võtab inimestelt töö ära? - Jah. Kas andmekeskused kulutavad liiga palju magevett? - Jah, meie head naabrid hakkavad seda küllap varsti meilt varastama. Kas tehisaru tegevus vajab regulatsioone? - Jah, ja ses suhtes on kommunistlik Hiina paraku toimetanud targemini kui liberaalne Lääs. Ja nii edasi. 

Kas on midagi, milles tehisaru ei ole veel inimesest parem? - Käelised oskused, ja need tööd ei kao ilmselt veel niipea, erinevalt arvutitöökohtadest. Aga on juba olemas veebilehed, kus AI-agendid (s.t autonoomsed juturobotid) saavad endile palgata pärisinimesi, et need nende eest pärismaailmas mingeid asju teeksid. (Ehkki ma arvaks, et need tegevused võivad pigem olla seotud lõhkumise kui meisterdamisega.)

Ja muidugi oh, kuidas minu väikene eestlasesüda paisus uhkusest, kui üks vähestest lavalt kõlanud nimedest oli Jaan Tallinna oma, ja seda korduvalt, nii seoses Anthropicuga kui tema ettepanekuga, et edaspidi tuleks hakata märgistama mitte tehisaru loodud digiobjekte, vaid inimese enda tehtuid (vrd "Eheda Eesti käsitöö" märgis). Ühesõnaga, ma arvan, et kui teda Eestisse kutsuda, küll ta tuleks. 

Saatuse iroonia

Ou jee. Noh, nitševoo lugu sai sellestki. Aga saatuse iroonia seisneb selles, et hra abikaasa andmetele tuginedes ja neid usaldades - oli artikli ilmumiseni viinud syndmusteahela käivitajaks ei keegi muu kui minu noorpõlve lemmikkirjaniku Kaldavana lennukates juttudes põlistatud Fänn ise! Iseäranis soovitan lugeda juttu "AD 1550", ehkki "Põrgurahvas" on Fännil kaalukamgi roll täita.
Heldimuspisara saatel tõden, et maailm on ikka hiigla väike.

3872 punkti

Pyhade puhul lingin hoopis kolleegide folkloristide teadmuse baasil loodud harivat ja meelelahutuslikku kodukandimängu. Esimesel katsel sain pealkirjas nimetatud hulga punkte; kõige rohkem panin mööda 5 kilomeetriga Angla tuulikute juures. See õline põrguliste käsilane, kes Panga pangal rahadega vehkleb, tekitas ka päris kõva lingi nii Angla kui Kaali kui kohalike edendajatega. Lugu ise ka ysna Kldvn vääriline. Nojah, ja mõistatusele "Sile pale, nina põle, yks silm, seegid pime" oli meie vanaisal ka teine vastus. See, mida tänapäeval metafoorselt ka tagapõskedeks nimetatakse.

Systeemide keel

Jätkuks eelmisele teemale. Ja natuke ka igasugu digi- ja ava-asjandusele. Oli taas meeldiv võimalus veeta poolteist päevakest digitarkade mäluasutuseinimeste seltskonnas ja kuulata, mida nad ytlevad. Mõjus mõtteid systematiseerivalt, tõepoolest. Parim näide systematiseeritud mõtlemisest tuli muidugi tegelaselt, kes selle eest palka saab, et ta systeemide keeles mõtleks (vt ka viimasest Vikerkaarest sama mehe "Kevade"-remiksi : )

Teenuste liigid:

Hädavajalikud teenused

Vajalikud teenused

Mugavusteenused

Edevusteenused

„Tasuta“ teenuste rahastamise allikad:

1)      Maksud

2)      Riigilõiv

3)      Teenustasu

Võimalik variant on ka ristsubsideerimine riigiasutuste vahel.

Teenuse hinna kujunemine:

1)      Nn sotsiaalne hind

2)      Kulupõhine

3)      Kulupõhine + investeeringutulu

4)      Tuluteeniv

5)      Tõkestava hinnaga.

Hylgenahkade soolamine

Hiljuti sattus mulle kätte (piinlikult keeletoimetamata) propagandabuklett kihnlastele hylgepyygiõiguse tagasi andmise vajadusest. Nyyd leidsin (taas hoopis muudel eesmärkidel) Kirjandusmuuseumi Virtuaalses Keldris sorides sellele paariku möödunud sajandist - Kalanduskoja lendleht nr 1 veebruarist 1937. Kuulub Arhiivraamatukogu pisitrykiste kogusse. Lisaks sellele, et nimetatud yllitisega tutvumisest on kindlasti abi kihnlastele nende pyydlustes, toimib see ka valgustava abimaterjalina metafooride päritolust ja algtähendusest aru saamisel: nahk soolas, keretäis soolas, nahka turule tooma...
Korralikult soolatud nahad võivad laos seista tegelikult määramata aja.

Juutuub

Eelmisel nädalavahetusel kogesin jälle uusi hämmastavaid kultuurinähtusi. Tuleb välja, et juutuub ei ole ainuyksi teismeliste ja igaveste adoleskentide eluasendusvahend, nagu ma seni arvasin, vaid ka sygavas täiseas ja praktilised maainimesed ei pea paljuks teiste omasugustega koos arvuti ette maha istuda (laivis, eksole, mitte fb-s!) ja oma lemmikklippe jagada. Näiteks peaasjalikult zoosemiootilist analyysimaterjali pakkuv lugu karust, jänesest ja hundist või siis yldsemiootiline näide sellest, kuidas faatilised kõneaktid on kommunikatsiooni aluseks.

Rahva seas liigud, lollimaks ei jää

See ei ole tegelikult mingi mandala. See on see, mille seltsis (ja valdavalt ilma akendeta ruumides) veedavad mõned inimesed terve oma tööelu, mõned aga ainult kolm kena päeva, mille jooksul oleks saanud ka vähemalt viis hektarit tuhlist maha panna. Ilmselt on neil raskusi, et oma naabritele selgeks teha, et nad toimetavad sisuliselt silmale nähtamatute bitijadade (no tegelt saab neid nt 010-dena ka ekraanil graafiliselt eksponeerida, kui settingud vastavaks seada) voodripoolel, et tagada iga jadaga seotud füüsilise, loogilise ja kontseptuaalse tasandi pikaajalist kasutatavana säilimist. Ime siis, et mõned neist vabal ajal nt shape note (Sacred Harp) stiilis laulmisega tegelevad. Igatahes, olid kolm imelist päeva.
Tagasiteel lugesin bussis seminaritööd rahvusmustritest, suigatasin, ja nägin unes siilikutriibulise spinnakeriga purjekat.

Digimaailm

Digimaailm murrab taas sisse, troopika on juba möödanik (ehkki, kui Tobago muuseumi juhataja kohale konkrss tehtaks, oleks käpp kyll).
Kogusin kunagi yhe noore vihase Muhu mehe blogist ilmekaid digimetafoore tulvil luuletuse, kleebin selle nyyd siia, sest muhuluule edendamine ja avalikustamine on ikkagi yks käesoleva blogi algseid eesmärke.

Mul on HD nägemine
ning surround sound kuulmine
tagaosas isegi subwoofer leidub
keskmist rammu 0,6 hobujõudu
ja keskmist kiirust 6 km/h
igapäevaselt downloadin andmeid
WiFi ühenduse abil
oma terabaidisele kõvakettale
aeg-ajalt tühjendan seda
tänu millele eelneva õhtu failid
lõpetavad recycle binis,
teen käskluse delete
külmade ilmadega saan mitmeid viirusi
kuna tõrje on aegunud
tihti tulevad vihjed mu püksiluku kohta
seega vihkan ka zip-faile
kuid mis kõige tähtsam
mul on mälupulk omastkäest võtta
kuhu on salvestatud miljoneid
megabaite datat
ja kui tahan siis ühendan teid
kui tahan siis mitte
olenevalt ühenduse sobivusest-
olen suhteliselt tavaline mees.

Pool elu läbi!

Nojah, taas tuleb rõõmustada, et majas on synnipäev. Esialgu on synnipäevale kogunenud Sofi O, Uku M ja Myrakarud. Pole põhjust seltskonna yle kurta.
Ja ametiasjus lehte eesti.ee kylastades selgus veel, et Rahvusringhääling on ka oma digiarhiivile veebiväljundikese teinud. Sisselogimine ID-kaardiga. On nii jooksvaid saateid kui haljasta klassikat, ehkki esialgu veel väga pisteliselt ja osadel asjadel pole pealkirjale pilti kylge pandud. Otsing on kehvem kui meie kavandataval. Aga noh, tegu on ikka kõvem argument kui kavatsus, mis seda rääkida.

Freundlich

Tänased luuletervitused siis Muhu luteruse köstrilt ja Väina tammi rajamise mõtte algatajalt Carl Wilhelm Freundlichilt Pärnus trykitud kogust "Aealikkud ello-luggod" (1857). Eriti meeldib mulle see, et tal on seal mitmeid muhu murde pärasusi, nt "kyli põllud" ja sellega riimis "õllud" (pisikesed lilled), ehkki ta ise ei olnud loodud muhulane, vaid lihtsalt veetnud oma nooruse Muhu territoriaalvetes (vbl sellest kodukandi-igatsusest tal see kuiva jalaga yle väina tahtmine nii kangesti tekkiski?).

Ja ilupilt "Ämmamoori käsiraamatust" (1899).
Mõlemad teosed sõidavad homme pealinna digiteerimisele, nii et on lootust saada neid kunagi yle interneti nautida ka saja protsendi ulatuses.



Ello luggo.

/---/
Taewa al on linno-kissa
Omma Lojat kites seäl,
Maas ja puus naad tewad pessa,
Iggaühhel omma heäl.
Rohho taimed mulla-sängis
Ehhitawad maarja maad
Omma lodud seätud mängis
Kiitvad Loja helded a'ad:
Rõmo näitab rohho taim,
Rõmo tundko meie waim!


Põllomees, kes aega widad,
Wõtta hoolsast toimeta
Ommad armsad põllo-riistad:
Äkked, adrad harri ka,
Et nüüd wäljal õits'wad õllud,
Harri siis ka omma maad
Külli ning ka künna põllud
Aegsast, et sa kasso saad,
Kül siis orras tõuseb ülles,
Kaswab ni kui emma sülles.

/---/

Digitaalne kultuuripärand

Veel pool aastat tagasi olin kindel, et minul ja digitaalsel kultuuripärandil ei ole yksteisele midagi ytelda. Tänane reaalsus on see, et ma esinen blogieksperdina, valutan sydant e-kirjade edasise saatuse pärast, vilgun kaudu digitaalse säilitamise koolitusi ja peale kolmandat klaasi veini suudan sundimatult kõneleda emuleerimisest ja XML-kapslitest. Ja kirjutan digitaalse kultuuripärandi pikaajalise säilitamise teemalisi luuletusi.

Ootame kymme aastat.
Siis on näha, mis saab.
Kas meil on failid alles.
Kas neid ka lahti saab.

Ootame kymme aastat.
Siis on meil uuem aeg.
Kellel on silmad, see vaatab.
Kellel on keel, see loeb.

Statistika

Minu abikaasa armastab statistikat. Ka oma armastust minu vastu väljendab ta statistika abil. Mina omakorda väljendan oma armastust tema vastu seeläbi, et selle statistika siia ylesse panen. Graafik kujutab käesoleva blogi postituste arvu dynaamikat ajateljel. Postituste kvaliteedi kohta ei ytle statistika siiski midagi...

Aabitsatõed

Tuhnin siin skaneerimisele minevatest rariteetsetest trykistest inventarinumbreid välja, aga samas jääb näpu alla ka lahedamaid kohti. Järgnevad mõned õpetussalmid 19. sajandi keskpaiga aabitsatest (no eks nad aasta-paari pärast ilmuvad kogu omas ilus internetti, aga äkist mõnel läheb enne taris):


*
Kukk, sa kõvernokka lind
wiruta unest wara mind,
küll ma siis õppides kiidan sind!

*
Ärra wõtta walletada,
petja palk on pahhandus;
Jummal wõttab karristada:
waat, se on se õppetus!

*
Kui sa wõttad kurjad mehhed
kurja tö peal aidata,
kül nad wõtwad pärrast pea
russikast sul näidata!

Kolmkymmend aastat armastust

Suusadessant Kesse oli yks kena asi tõesti, aitäh Kristiinale organiseerimast! Iseseisvalt poleks vist kyll läinud, ehkki ilm oli absolutno idealno, nagu ytlevad vanaisad Kusturica filmis "Must kass, valge kass", ja vahemaa Lallist Kesse yle mere alla 4 km.
Astusime sisse ka saarevahi majja. Olin varem seal õue peal käinud, seetõttu ei olnud ootused maja sisemusele tõtt-öelda just eriti kõrged. Aga seest oli maja täitsa kena puhas ja lakooniline. Saarevahi-proual oli yks pooleleolev raamatki aknalaual käeulatuses, niipalju ulatusin kiikama, et Vilde.



Mõned tunnid hiljem õnnestus mul TÜ raamatukogu pakutava internetipõhise kursuse "Erialainfo otsing" raames äsja omandatud teadmiste najal raamatu mitmesuguseid tõenäolisi parameetreid kombineerides tuvastada, mis teos see oli. "Eesti novellivara" sarjas ilmunud "Kolmkymmend aastat armastust", koostaja Elem Treier, Eesti Raamat 1983. Kursust muuseas pakutakse õigusteaduskonna ainena. Äkki võib minust veel detektiiv saada?

Siiakala

Voat kui kena, kui vahest sõhuksi lilli tuuasse, mis enne yle andmist paberi sihest lahti koa võetse.
Tänase päeva suurim lugemiselamus - Kaldavana kirjutatud lood Väikese väina kaladest. No ma olen alati arvanud, et Kaldavana on väärt kirjanik, hoolimata sellest, et tema tuumakamad tööd on internetiavarustest eemaldatud, kuna Tiigrihyppe Tagaverele jõudes olla yks mees ennast kõrvade abil lendavas Niitzus liiaks ära tunnud. Aga käsikirjad ei põle ja internet ei hävi, vaid arhiveeritakse. Head lugemist! Pisikeseks maitsenäiteks lisan siia ka siia.

MERISIIG

Väike väin ja siiakala, kes neid jõuaks lahuta - nii tundusid asjalood olema veel poolsada aastat tagasi. Väinas Kõinastu-Koguva kandis ning Liivi lahe pool Kõrkvere piirkonnas paiknesid ühed olulisemad Väinamere, ehk isegi kogu Eesti ranniku siiakoelmud. Sügisel, kui siiad puhta kruusa- ja liivapõhjaga aladele kudema saabusid, toimus siin väga usin siiapüük, parimatel aastatel saadi väinast isegi veerand kogu Eesti siiasaakidest.
Need ajad on nüüdseks möödas. Koelmualade mudastumise ja omaaegse ülepüügi tõttu on kohalik siig väinast peaaegu kadunud, alguse hääbumisele pani tõenäoliselt Väinatammi ehitus juba üle sajandi tagasi. Praegu väinast sügisest kevadeni püütavad siiad on valdavalt pärit kaugemalt, näiteks Soome vetest. Väinas on nad toitumisrändel. Kuna siig igal aastal ei pruugi kudeda, siis leidub siin sageli ka hilissügisel kalu, kel mari ja niisk välja arenemata. Kudemisküpsed kalad on selleks ajaks juba oma sünnikohta – Soome rannikule või Pärnu jõkke rännanud.
Püütavad siiad on tavaliselt 35–55 cm pikad, 0,5-1,5 kg rasked. Aastal 1969 on Väikesest väinast saadud ka Eest rekordsiig – soomuskatte lõpuni 63 cm pikk ja 5,2 kg kaaluv kala.
Toiduks tarvitab merisiig peamiselt tigusid, karpe, kirpvähke, kakandeid ja teisi põhjaloomi; talve poole enam pisikalu, näiteks mudilaid. Kevadel jälitavad siiad kudevaid räimeparvi ja topivad end koetud marjast kurguni täis.
Siiapüük toimub võrkude ja mõrdadega, varem püüti siigu kevadel vihmaussidega söödetud ridaõngedega. Harva trehvab siiga ka jääalusel õngitsemisel. Kulinaarses mõttes on merisiig esmajoones soolakala, sobib aga ka suitsutamiseks, praadimiseks, küpsetamiseks ja veel mitmel muul viisil valmistamiseks. Aidaräästa alt võetud kuivat siig on üks hea tahe õllekõrvane.

Vanarahvas rääkinud:

„...äga paramad kala äi ole kut siiakala...”

„...siiakala kallis küll, aga ta üks puhas kala...”

„...kevadene siig ja sügisene piim o pere tütre süöma aeg...”