Jätkan Lalli ja Kesse teemadel. Yhest kyljest sellepärast, et Kesse on yks koht, mis mulle ikka hirmsasti meeldib, ja teisalt sellepärast, et kavatsen siia lehele nii otsekohe kui ka edaspidi järjekindlalt muhuluulet ylesse riputada. Täna siis kaks luuletust Lalli ranna kalurilt ja Lalli Uietoa (viimane maja enne sadamat paremat kätt) peremehelt Leonhard Pajustilt (s. 1925).
Selgitusteks lisan siia veel lutsu pildi (temast on luuletuses juttu) mapist Промиысловые рыбы СССР, Пищепромиздат 1949. Samuti seda, et Vat (kellest samuti luuletuses juttu), tegelikus elus Lehtmetsa Tähvena Vassel, oli oma hüüdnime saanud sellest, et peremärgi asemel oli ta oma kalapüügivarustusele lõiganud kolm tähte, VAT, mis on akronüüm nimest Vassili Andrei poeg Tustit.
Kesselaiu luuletusele pole midagi lisada. See on lihtsalt koht, kus elu on ilus.
Lalli rand
Ma tahan teile kõnelda
üht lugu Lalli rannast.
Kus kalamehel mõnel ka
on komme kiita ennast.
Seal kivi otsas kajakas,
kes lainte vahust tilgub.
Ja paistab Kesse majakas,
mis ainult öösel vilgub.
On valvamas seal sadamat
kolm kanget rannavahti.
Valvavad nad seda seal,
et värav ei jääks lahti.
Üks valjem neist on vana Vat,
ta vähe kanget sugu.
Ta nõuab: „Asi olgu jutt!“
ja ongi kogu lugu.
Ka teine vaht on kange küll,
kuid Vatist väetim sutsu.
Ta „peedi“ najal vali sell
ja nimeks Tiigrikutsu.
On kaptenhärral raske samm,
ei teda palju näegi.
Teda kutsutakse Vana Pomm,
tast rohkem me ei räägi.
Veel näha saab seal kalameest,
kes püüab aina lutse,
ja õigustab end paadi seest:
„See minu elukutse!“
Ja päris nelja silma all
ta sosistab sul sala:
„Seal taga, Lõpeallikal
ma püüdsin sada kala.“
On rannas ka üks mure must,
kes teeks küll ära sõidu?
Viiks tühja taara sadamast,
saaks juua purumuidu.
Kesse laid
Kes näinud on maailmas mitmeid maid,
seal soojadel randadel luusinud.
Kuid kaunim neist kõigist on Kesse laid,
ta kadakaväljad ja kuusikud.
Karm põhjamaa loodus ta randu on vormind,
jää kaldale kuhjanud rahnusid.
Kui tühjaks end puhuvad sügisetormid,
näed karidel murdlaineid vahuseid.
Kuid suvises kuumuses päikeselõõsas
ta külalist saarele meelitab.
Siis vaigune kuusik ja iga põõsas
sind pikemalt puhkama keelitab.
Kui saarele jõuad ja paadiga randud
sa tuulte eest varjatud abajas,
kus kaljune pank on varjama pandud
nii külalislahket sadamat.
Seal virvendav meri, täis päikesehelki,
nii mõnus ta voogudes supelda.
Ööhakul siis pugeda väiksesse telki
päevasest toimingust puhkama.
Nii mööduvad päevad ja saarelt sa lahkud,
siis tõotad sa endale kindlasti:
„Kui saatus mul helde ja tuleb uus puhkus,
siis tulen ma siia veel tagasi!“
