Reisikiri

Taas teateid reisilt, sedakorda ümbereestitripilt. 

Raplas Marju kohvikus saab osta kringlit tükikaupa. 

Kempsus aga on vaheseina külge ehitatud käekotiriiul. Mitte mingi näkane nagi, vaid riiul, mõistate? 

Isamaaline tegu

    

            Nõelusin riigipühade puhul laste sokke.  

Teaduspoeesia

jaa,

eesti keeles

ja võib olla suunatud Eesti Teadusagentuurile,

aga võib olla ka lihtsalt Kinnituskiri

sihuke leitud luuletus tänasesse hommikusse.

ega seal teadusrahataotluse juures väga palju rohkemat eesti keeli öelda saagi. Isegi taotluse esitamise keskkond soovitatakse ingliskeelseks keerata, et miskit tähtsat kahe silma vahele ei jääks.

aeglasel tulel küpseb kaks eesti identiteeti puutuvat taotlust, kõik puha inglise keeles kirja pandud. kognitiivne dissonants.

EW100

Nädalavahetus läks täitsa kultuurimaratoniks kätte. Reedel EW100 sarja "Kaarnakivi perenaine" Pärnus, pühapäeval "Ehmatusest sündinud rahvas" Estonias, vahele veel Filmimuuseum ja esmaspäeval ka putukasõbraliku planeerimise alase magistritöö kaitsmisele kaasa elamine TTÜs.
Väga lühidalt: "Kaarnakivi" oli Jaik & Kivirähk tuntud headuses, aus traditsiooniline teater; "Ehmatus" oli sihuke very nineties tehnoloogiline teater meets etnofutu. Ühisjooni:
* mõlemas etenduses kasutati videoprojektsiooni seal, kus hädasti poleks tarvis olnudki;
* mõlemas etenduses oli laval Stalini pilt;
* mõlemas etenduses olid laval tugevad naised, kes meestele ära tegid;
* mõlemal etendusel oli valdav osa publikust naissoost.
Noh ja see ühisjoon ka, et mõlemas lavastuses edastati sõnumit, et eesti asja juured on sügaval ürgmütoloogias, see EW100 on nagu pigem selline hea ettekääne aastatuhandete taha kaevumiseks.

Ääremail

Käisin viimastel päevadel ysna mitu korda vabariigi valimiskomisjoni kodulehel, et näha, kas kohalike omavalitsuste volikogude kandidaatide nimekirjad on juba vaatamiseks välja pandud. Seda teadsin enne, et meie vallas sedakorda valimisliite ei ole, on ainult parteide nimekirjad, mis sisaldavad suures osas mitte-parteilasi. Ja siis – tsiteerides klassikuid (Mardi Ristet Juhan Smuuli kirjapanekus): „Voatan – oo lilled. Voatan – põle lilled.“ Et oma tundmustes selgust saada, võtsin exceli tabeli ette ja tegin statistikat. Kandidaatide keskmine synniaasta – 1966, keskmine vanus – 47 aastat. Kõige noorem kandideerija synniaastaga 1980. Teoreetiliselt peaksid seekord saama kandideerida ka inimesed synniaastaga 1995. 15 aastat tyhja maad. Yleminekuaastatel ju syndis keskmisest rohkem lapsi, koolis tehti isegi paralleelid, muidu es mahtun ää. Kus nad on? Praegu on nimekirjades kyll tegu kuldses eas inimestega, aga kymne aasta pärast on see punt pensionieelikud ja kaigast yle võtmas pole kedagi. Ilmselt on praegu kyll juba veits hilja halada (ja isiklikust tegutsemisest poleks ka miskit kasu old, sest ega minugi synniaasta keskmist vanust allapoole poleks eriti kangutand), aga nii selge tendentsina pold nagu varem väga selle asja peale mõtelnud. Nyyd siis olen.

Kohustus riigi ees

Osadel juhtudel on riik iseäranis vilgas oma kodanikuga suhtlema.

Kognitiivne dissonants

Plaanisin juba ammu kiirelt läheneva vabariigi aastapäeva puhul siia paar rahvusliku semiootika alast õpiobjekti riputada, aga  ikka liigub aeg minust kiiremini. Allpool siis näritav pael ja soki sisse kätketud sai, palju toredat analyysimist.
Aga mitte ainult rahvuslik toidukultuur ei paku võimalusi pealkirjas märgitud seisundi tekkeks. Isamaalise kasvatuse huvides väisasime täna kogu kommuunaga liputseremooniat. Praostiärra (keda ma muidu tegelt kõnelejana hindan) 18. sajandi tasemel ornitoloogilist infot edastanud kõne oli kahtlemata lõbus kuulamine. Aga kui korporant esines sõnavõtuga "ärge irisege Eesti Vabariigi kallal, vaadake, kui palju asju* me selle ajaga juurde oleme saanud", siis tundsin fyysiliselt, et mul on raske kindel olla, et kõigest mõni tund varem ja sadakond meetrit teises kohas yhe teise akadeemilise organisatsiooni yritusel sai samast teemast hoopis kuidagi teistsuguste sõnadega ja teisest vaatenurgast räägitud ja et mõlemas kohas viibides olen see ikka seesama mina.

-----------------
*Joonealune märkus: "asjade" all mõtles ta tõepoolest sõna otseses mõttes asju: riideid, telefone, hydropumpasid.

Joonis 3. Näritav pael. Söö Wabariik ära!

Joonis 4. Leivaymbris sukasäärekirjadega; keskel ka paar põllealasemotiivi (vrd. halv. euf. "päts põlle all"). Kärbsed, kassid ja linnud - kas põhiline tarbijasihtgupp? Või töötab siin hoopis see sarnase sarnasega tõrjumise maagia värk? Peamurdmist kui palju.

Sissejuhatus kirjandusteadusse

Osalesin eksamitöödelugemistalgutel. Oli tore ja arendav. Mõned mõtted, terminid ja definitsioonid märkisin laiema rahvavalgustuse huvides loetust ka välja.
Esmalt täheldasin, et moodsa aja noored kasutavad digitaalajastule kohaseid metafoore:
* Kirjandus toimib ideoloogia installerina.
Või siis on niisama sygavmõttelised:
* Koolkonnale [uuskriitika - toim.] on omane püüdlik lugemisviis.
* Sümbolitest tuleb koostada morfeemid. 
* Ballaad - tegemist on päris pika ja seiklust täis esitusega.
* Erinewus [mõiste sisu tuli avada ca 100 sõna ulatuses - toim.] - rakendusteoreetiline mõiste.
* Patriarhaalsus [mõiste sisu tuli avada ca 100 sõna ulatuses - toim.]- väga mitte soovõrdluslik.
Suhteliselt innovaatilisi selgitusi pakuti 'orientalismi' mõistele, näiteks:
* Orientalism iseloomustab orienteeritust ühele kindlale probleemile.
* Orientalism - oskus orienteeruda ajas.
Rääkimata sellest, et korduvalt kaldus jutt selle punkti all hoopis orientalistika võludele & nyanssidele.
Hämmastava sagedusega kordus freudian slip sõna 'eksplikatsioon' ymberkirjutamisel vormis 'eplikatsioon'. Eighties coming back?
Pusimist jätkus ka narratoloogiliste vastastega:
* Jutustamistasand on dieetiline (ehk lugu toimub ise).
* Jutustaja on ekstrahomogeetiline.
Ja - last but not least - midagi loodusesõpradele: eksamitööde käigus avastati amfibaarne värsimõõt ja mitmeid uusi dimensioone hobuste olemuses:
"Sümboliks saab pidada hobust, sest hobuse peale vaadates ei selgu tema välimusest kuidagimoodi see fakt, mis loom ta on."

Päevakajaline vemmalvärss

Lilledest kasvavad lilled.
Märkidest tekib märk.
Viha kasvatab viha.
Oma ligi on särk.
Segadus synnitab segadust.
Korrast saab kõvem kord.
Tõeliselt vabasid vaime
taevas ehk näeme kord.

Meeleavaldus

No-jah, maailmarevolutsioonile on siis omalt pooltki täke peale tehtud. Open accessi põhimõtteid austades panen siia ka oma synnipäevakõne.

Tere ja suur tänu kõigile inimestele, kes pole pidanud paljuks täna siia koguneda. Mina olen täna siin ilmselt eeskätt näidisena naisterahvast, kes kõneleda mõistab. Tahan ytelda mõne päris lihtsa asja.  

Ma olen mures selle pärast, et sisulised arutelud riigivõimu esindajate ja riigi kodanike vahel on asendunud PR-i ja poliittehnoloogiliste trikkidega. Ma olen mures selle pärast, et riigi-isad ei näe ega kuule reaalseid inimesi statistika ja riigieelarve numbrite taga.

Päris mitmete professionaalsete poliitikute sõnavõttudest on jäänud kõlama suhtumine „tehke endale ise partei, siis me võib-olla hakkame teiega rääkima“. Kas tõesti parteilasel kõlbab rääkida ainult parteilasega? Kas riigi arengut puudutavaid otsuseid võivad teha ainult parteilased?

Isegi Kohviveski tuntud filmist „Siin me oleme“ teatas kõigepealt, et „Me oleme Tallinnast ja me maksame!“ aga tegi linateose vältel läbi sisemise arengu ning jõudis järeldusele, et ka need, kes ei ole Tallinnast, on „ikkagi inimesed!“ Samamoodi – ka need, kes ei ole parteidest, on ikkagi inimesed.

Näiteks - kohalikes omavalitsustes ei ole valimisliidud näidanud end sugugi vähem komptetentsete või vähem vastutustundlike yhendustena kui parteid. Väga paljud mittetulundusyhingud on aastaid teinud pingutusi, et neid võetaks vääriliste partneritena mingi kitsama valdkonna, näiteks looduskaitse korraldamisel. Tulemustega võrreldes on need pingutused sageli olnud ebaproportsionaalselt suured.

Selle seletamiseks sobib hästi Eik Hermanni ja Aare Pilve loodud väljend „kurt ajastu“: kodanikel on vabadus rääkida, aga kusagil ei ole kirjas võimu esindajate poolset kohustust neid kuulda võtta. Tundub, et see töötab ka teist pidi: poliitikud ja politiseeritud ametnikud räägivad otsekui eeldades, et  ega neid keegi kuula nagunii.

Tegelikult see veel päris nii ei ole. Head poliitikud, palun pidage meeles, et kui te räägite, siis te ei räägi mitte seinale või kaamerasse, vaid te räägite inimestele – nägude ja nimedega, sellistele, nagu meie siin. Me vaatame teid ja me kuuleme teid. Me saame aru, mida te räägite ja me sooviksime, et see protsess toimuks ka teistpidi – palun vaadake, palun kuulake, palun räägime yksteisega ja võtame yksteist ka kuulda. Me kõik oleme inimesed. Keegi ei ole seda rohkem või vähem kui keegi teine, isegi poliitikud mitte.

Kysimus ei ole erakonnas või maailmavaates. Kysimus on yha enam maad võtvas tagatoapõhises parteidistsipliinis, mis välistab igasuguse sisulise kommunikatsiooni „koopast“ väljapool. Kommuniktsioonitõrkega yhiskonnad aga lagunevad väga kiiresti. Kahtlemata on neid protsesse seni vaikides pealt vaadanud kodanikud samuti olukorra syvenemisse oma panuse andnud. Muutusi algatada ei ole aga kunagi hilja. 

Kuidas siis edasi minna, kui me oleme probleemi sõnastanud ja kokku leppinud, et tegu on meie yhise probleemiga? Siis tuleb teda ka yhiselt lahendada. Omavahel näost näkku kohtuda, vaielda, arutada, hoolimata sellest, kes missugusel yhiskondlikul õrrel parasjagu kykitab.

Jah, arutamine võtab otsustusprotsesside tempot alla. Aga kuhu meil tegelikult kiiret on? Kui me tahame loota, et meie riik kestab pisut kauem kui eelmine kord, siis tuleb meil kõigil yhiselt mõelda, kuidas seda korraldada. Sest teisi inimesi ja teist riiki meil pole.

Raamatupidajate riik

Viimase aja administratiivkriitikast (kust täpselt, ei mäleta, sest seda on - vähemalt sõnades - olnud positiivselt palju) on läbi käinud, et Eestist on saanud raamatupidajate riik, kus loevad ainult numbrid. See on ses mõttes ebaõiglane määratlus, et profid raamatupidajad ei löö tuimalt numbreid kokku, vaid mõtlevad kaasa summade mõistliku ja otstarbeka kasutamise osas ja näevad ka inimest numbri taga. Kurja juureks on pigem need isehakanud raamatupidajad, kes on ära õppinud, kuidas excelisse valemeid panna, aga ei tunne eelarveridade sisulist tähendust. Julgen sõna võtta, sest vähemalt yhe professionaalse raamatupidajaga on minulgi rõõm olnud mõnda aega koostööd teha, seda nii vabayhenduse, asutuse kui omavalitsuse tasandil ja selle kogemuse pinnalt arvan end tegevuste planeerimise ja selle rahaliste tagajärgede valdkonnaga pisut paremini kursis olevat kui keskmine hipihumanitaar.
Ja ka paanilise tasakaaluhoidmise osas tundub ajalugu olevat ennast taas enam-vähem rõngasse keeranud. Kui Eesti end 1929. aasta majanduskriisi ajal kõrgete tollidega muust maailmast isoleerima hakkas, olevat britid kui olulised kaubanduspartnerid arvanud, et "Eestis võimutüüri juures olevate inimeste majandusalased teadmised [on] nullilähedased, sest kogu nende tegevus lähtus hirmust ebasoodsa kaubandusbilansi ees: niipea kui statistika näitab impordi mõningast ülekaalu, võetakse kasutusle abinõud impordi piiramiseks, sealjuures mõsitmata, et ükski maa ei saa eksportida, ilma et ta impordiks." (Maie Pihlamägi, Eesti kaubandussuhted Suurbritanniaga aastail 1918-1940; Acta Historica Tallinnensia 1999).
Ma arvan, et see on ysna yldkehtiv tõde, et ennast ainult numbrite sisse isoleerides kaugele ei kõnni.

Heeringate auks

Kuna allpool järgneb tõenäoliselt yks vähem tuntud tekste eesti luuleloos, lubatagu väike saatesõna. 1932. aastal moodustati OÜ Kalandus, mis sõitis viikingite eeskujul viiel laeval Maailma Otsa, Islandi põhjarannikule heeringaid pyydma, pardal teiste hulgas kaks tolli-inspektorit, kes pidid valvama selle yle, et heeringad saavutatakse Eesti territooriumiks loetavatele laevadele pyydmise, mitte ostu teel. Ilmselt tekkisid Eesti ametnikel mingil hetkel siiski sihelmised kõhkuseld selles osas, kust jookseb Eesti piir, ja kodusadamasse tagasipöördumisel ei oodanud kangeid merehulguste isandaid mitte aupaugud (nagu tervitati oma heeringapyydjaid Soomes), vaid tollimaksunõue.

Heeringate auks.

Ma tunnen, nüüd vist teisiti ei lähe,
kui seekord keegi peab kandma hoolt
ja looma tuju, mida on nii vähe:
aupaugud olgu siis ka minu poolt.

Kui veider, piduliku pilgu ajal
võib siiski juhtuda nii kurba tõtt,
et kuningheeringale meie rajal
sai osaks hoopis leige vastuvõtt.

Ei kõmakaid, ei tervituste vilet,
just nagu poleks meie asi see.
Kui tahad maale, näita tollipilet;
või mere poole ette võta tee.

Kas pole sellest unistatud ammu,
kuis ise heeringa saaks võrgusse.
Eks nõndapea, kui keegi astub sammu,
ta saadetakse soojalt põrgusse.

Näib nii, et kroonule teeb viha juba
üks kaugemere kalapüügi sõit,
seepärast oma õnnistust ei luba
ta ettevõttele, kust paistab võit.

Näib nii, et sügavamast veest ei tohi
me miskit laevalaele vinnata.
Ja selle vastu tolli peal on rohi;
niisugust tegevust ei hinnata.

Peaks kihutama heeringate parved
eel püüki Telliskopli lahte vist.
Siis selged oleksid ka tolliarved,
ei tuleks saagi pärast vaidlemist.

On maksustuses uhke nimi süüdi,
võiks heering kanda tiitlit – vana silk.
Meil soome räimi tollivabalt müüdi;
nii muutuks lugu selgeks silmapilk.

Eks jäägu kõik, mis juhtus sellel alal!
Ma kahurid nüüd pidulikult laen
ja saluteerin meestele, kes kalal,
et jahtuks kibedus ning vajuks vaen.

Sainto di Mare

Juurdelõikuse järeleaitamistunnid

Piltlikult öeldes peaks minu põhitöökohas olema meie põhiliseks töö sisuks praegu juba enam-vähem valmis saanud mantlit selga passida ja kirjeldada, kuidas seda kandma peaks. Samas käivad edasi veel voodripoole viimistlused ja järeleaitamistunnid juurdelõikuses, samuti tuleb täna-homme seista silmitsi tõsise kysimusega: kas ikka mantliriie sai õieti ostetud? Riigihangetel ei mõisteta nalja. Tsiteerin: "...tuleb välistada muu hulgas võimalus, et riigi rahastatav või riigi kontrolli all olev organisatsioon laseks ennast juhtida muudel kui majanduslikel kaalutlustel." Mina arvan, et paljudel juhtudel ei ole see võimalik ega mõistlikki, aga antud olukorras ei ole ma muidugi mingis arvaja positsioonis.
Ilmselt sobituksid riigihangete paradigmasse imehästi suured teadlased Gauss ja Humboldt, vähemalt sellistena, nagu neid kujutab "Maailma mõõtmine". Monstrumid, ehkki kaugelt vaadates kohati ka päris naljakad. "Kui siin ilmas juba kord olema peab, nõusolekut ei küsita ju kelleltki, võib ka midagi ära teha püüda. Näiteks leida vastus küsimusele, mis on arv." Tyybid juhinduvad maksiimist - mis tundub hirmuäratav, seda mõõda! Gaussi triangulatsioon Johanna ja Minnaga on ka naljakas (aga muutub just seeläbi ka mõõdetavaks ja hõlpsasti mõistetavaks). Aga seda numbrite yhest sajani kokkuliitmise trikki ma teadsin, ema rääkis, mateõpetajana olid matemaatikute elulood ja anekdoodid nendest tema suureks harrastuseks. Ehkki raamatus on näidatud, et kui kumbagi otsa kokku liitma hakata, tuleb järjest tulemuseks 101; ema loogika oli hoopis, et kokku tuleb liita 1 ja 99, 2 ja 98 jne ja lõpuks jäävad veel yks 100 ja yks 50 yle, need ka juurde ja ongi 5050 käes. Nojah, võib-olla aitab see teadmine mul lõppeks ka riigihangetega toime tulla.

Eiffeli torn

Astusin täna juhuslikult läbi Kilingi-Nõmme klubist, kus oli parasjagu veel viimaseid hetki näha näitus sealkandis viimasel ajal ise tehtud rahvariietest (oma Muhu-aineliste töödega osales ka muhulane Talvi Kivilaane kylast) ja sinnajuurde õpilaste rahvuslikel ainetel valminud joonistustest EW aastapäeva auks. Mulle meeldis väga pilt vöökirjalisest Eiffeli tornist. Vaat nii suurelt tulebki mõelda!

EV92

Renee pääses ka pärast surma presidendi vastuvõtule...


Vt suuremalt


Vahel maailma koesse
ühtäkki tekib auk. Seekaudu
kaotsi läeb hingi,
keda me hoida ei märka.

Siis märkamatus teeb valu.
Ja hiljemalt nädala pärast
auk maailma koes
ei ole enam nii uus,
ta servad enam nii teravad.
Ta sarnaseid taevas on sadu.

Kes suudaks meelde jätta kõiki tähti?
Siis vaata vahel tema poole vähemalt.