Sain eila öösi enam-vähem katuse alla artikli "Jäisest raamatust" ja lubasin endale selle puhul peale viie aasta pikkust mitmesugustel bioloogilistel ja administratiivsetel põhjustel peetud pausi jälle pisikese suusatiiru Rannakyla kandis. Mitte kyll päris "öös ja jääs", aga igatahes tekkis mul seda tiiru tehes mõte, et Smuul võis ju Nansenit fännida kuidas oskas, aga neil oli see kvalitatiivne vahe, et Nansen oli põrsapõlvest peale suusatada osanud ja liikus lumises keskkonnas nagu oma toas, Smuul aga võis end Antarktikas ses suhtes veel eriti võimetuna tunda. Siis pole ime, et jää- ja lumeväljad teda edaspidises elus surmalõhnase ahvatlusena painama jäid (vt Smuuli autobiograafia viimast lõiku).
Muuseas, esimesed suusad tõi Muhusse ja suusatas nendega siin Villem Grünthal-Ridala. Mina tõin Muhusse esimese kandelina. Nii et mingitpidi ikka kuulsate literaatide reas...
1 kuu tagasi