Cees

Jah - jälle pean ma küsma, miks me seda teeme?
Eriti kirjanduse uurimise ja selle tulemuste esitlemise puhul tuleb see küsimus muudkui pähe. See on muidugi tore, et on taas selline konverents, kus inimesed tulevadki reaalselt ühte ruumi kokku, jagunevad temaatilistesse plokkidesse, kogunevad plenaarettekandeks (ja proovivad palehigis sellest midagigi aru saada) ja enamasti tekib neist kooslustest küll midagi uut ja huvitavat, aga kui tuleks seletada, milleks seda vaja on või mis mõttes see töö on... 

Etnoh, ühest küljest muidugi jah humanitaarteadusnohikute pidu, jagatakse tasuta kohvi ja küpsiseid, tunned, et oled omasuguste seas, mõtled kaasa, avardad silmaringi. Ja teisest küljest - väljas käib sõda, meie siin arutame intertekstuaalsuse narratiivsete strateegiate üle (näiteks). Kolmandast küljest - kuni lastakse teha seda, mida oled eluaeg harjutanud ja natuke nagu oskad ka, siis vist on mõtet selle juurde jääda. Stick to it.

Päevade sõnad

Jaa, oli helge film. Vaatamise ajal tabasin küll end korra mõttelt, et vaat kus snoob, kurdab, et peab hommikul varem üles tõusma, et rahulikult raamatut lugeda, ma pean ennast öösi salaja voodist välja rookima, et aruanded ära kirjutada, kui lapsed magavad. Aga eks see sõltub ikka sellest, kui pikalt perspektiiv parasjagu ees seisab. Sest kas igaviku seisukohast on hüvelisem ohverdada uneaega Plotinose lugemisele või aruannete kirjutamisele, mis?

Kuidas teha värsse

Pakin lahti vana ajakirjaniku raamatukogu riismeid. Oi, igasugu huvitavat ja väärtuslikku kraami on seal! Pühendustega raamatuid, ja Eesti kirjanduse ajaloo hallid köited, mis mul just puudu olid. Aga ka sellised valgustuslikud teosed, nagu meie kirjandusteaduse vanade esistalinistide Sõgla ja Pälli artiklite kogumikud, näiteks. Ja siis Majakovski "Kuidas teha värsse" Aira Kaalu tõlkes (1958; algupärand 1926). Seda lugedes on näha, et ega see Majakovski ise ikka tegemise teoreetilise poolega tõepoolest kursis ei olnud, tehnilisi termineid loobib ta siia-sinna, nagu jumal juhatab, aga kui ise oma võtteid kirjeldab, siis neidsamu sõnu kasutada ei oska. Aga ega pole ju tarviski, sest nagu ta korduvalt rõhutab, kirjanduse loomisel on esmatähtis sotsiaalne tellimus ära tunnetada, kõik muud vahendid ja vormid tulenevad sellest. Esteetiline mõju on kuskil kolmanda- kuni kuuendajärguline.
Iseenesest heidab see väga selge valguskiire kunagisele Eduard Pälli - Maie Kalda vahelisele vastasseisule, kus Päll esindas just seda sotsiaalse tellimuse ülimuslikkuse seisukohta ja Maie hoidis jonnakalt kinni teose kunstilise väärtuse hindamise vajalikkusest. Ütle nüüd.

Eesti raamatute seiklused

Mida päev edasi, seda paremad raamatud mulle kätte satuvad. Gennadi Muravin, "Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega nõukogude ajal"[käsikirjalise algupärandi pealkiri on parem: Prikljutšenija estonskih knig. Zametki neokkupanta]. Tallinn: Tammerraamat, 2016. Õpetlik lugemine. Natuke nagu Aksel Tamme mälestused, aga ikka kraad kangemad, sest kui Tamm räägib sellest, kuidas siin provintsis pusserdati, siis Muravin edastab meile teateid sellest, kuidas miskid asjad metropoli poolt vaadates paistsid. No võtkem näiteks Juhan Smuuli surm:
Konsultantide toas polnud kedagi peale Vera Ruberi, kes istus oma laua taga, silmitses mingit paberit ja oli näost ära. 
"Mis on juhtunud?"
Ta ulatas paberi mulle. "Telegramm Tallinnast. Juhan Smuul on surnud. Surma põhjust pole öeldud. Ei tea, kas tegi suitsiidi või juhtus mõni õnnetus. Ma helistasin Tallinna, aga selget vastust ei saanud. Või ei tahetud seda anda." 
Ja järgneb kiire käik lähedalasuvasse restorani, kus parasjagu istub Eesti KGB-ülem August Pork, kes olla Smuuliga suur sõber olnud ja kes laseb Pagari tänava kaudu järele pärida, et mis värk oli.
Ja lisaks saame veel kinnitust, et Lilli Promet oli ikka üsna kompulsiivne enesepromoja ja et Lennart Meril oli see lärtsumise komme juba algaja aimekirjanikuna küljes. Ja üks oluline seik veel - ka Muravin käis Smuuli jälgedes heeringapüügilaeval, töötas seal kokana ja avaldas selle kohta "Nooruses" otšerki koos omajoonistatud piltidega!

Psaiko

Praamisabas jäin Psaiko raamatut lugema nii et oleks äärepealt praamile sõidu maha maganud. Mõnus kerge nihkega tekst, assotsiatsioonid on sihukesed punktiirsed (see ju ka liivilik ja vbl ka vaimuseisundiga seotud), aga ilmselt jah igal lugejal tekivad peas erinevad edasiarendused; nii "tihendatud" see tekst ei ole, et kõiki lugejaid yhe kindla tõlgenduse poole suunaks.
"Situatsionist ja elukunstnik", ytlevad tema kohta saatetekstid. Meditsiiniline, aga hullus kogu omas ilus (hullem olmepool ju raamatusse ei paista). Iseenesest on see ju päris mugav, kui ei pea kunstilise elamuse saamiseks isiklikult kuskile haisvasse poissmehepunkrisse ootamatute syndmuste keerisesse ronima, vaid võib kodus pitslinaga kaetud laua taga (vt illustratsiooni) kontempleerida.
Korduvad motiivid, mis asja tervikuks seovad, neis tekstides tõepoolest esinevad, selline aimamisi teispoolsus (see elu on uue ja parema elu mustand), Vennaskonna tekstide katked, mis siin-seal pinnale vupsavad, aga ka eesti "klassikaliste" luuletajate tekstid, mida loovalt edasi miksitakse. Ja kogu Paunvere-tsykkel, mis kirjanduslikule kohaloo(me)le muidugi ka vahva vindi peale keerab.
Kohvirecords on omale kirjandusliku kambajõmmi leidnud, mulle tundub. Ehkki eesmärgid võivad olla mõneti erinevad. Kõik on võimalik.

1950

Viimati oli mul nii paha 4 aastat tagasi. Praegu ei puuduta toimuv mind isiklikult (noh, Sirbi kaasautor olen vahel siiski olnud), erinevalt neli aastat tagasi kohalikul tasandil läbi mängitud mängust (milles reformarid ometi paari kuuga endid ise alla suutsid lasta). Aga see, et sama kordub praegu riiklikul tasandil, ei sisenda optimismi. Või noh, mis riiklikul, asi on ju rahvusvaheline juba ainuyksi seetõttu, et Sirbi vahel ilmub välispoliitika-alane kuukiri Diplomaatia. Ja Sirp on yks neist lehtedest, mis käib kõigisse välissaatkondadesse – nii Eesti omadesse mujal maailmas kui ka muu maailma saatkondadesse Eestis. Kas parteilased on tõesti nii kehvad malemängijad, et nad selle kahe silma vahele jätsid? Või ongi tarvis kellelegi signaal saata, et Eesti Vabariigi jaoks ei ole tähtis olla välispartnerite silmis tõsiseltvõetav, sest kohaliku tasandi mudamaadlus on palju vahvam ja rohkemat meil tarvis polegi? Kaks ööd pole magada saand. Seda pole minuga enne juhtund.
Ach jaa, ja miks on postituse pealkirjaks 1950? Kolleeg Berk on juba osutanud, et temal tekivad ylevõtmisega seoses assotsiatsioonid 1940. aastaga. Mul tekivad ikka 1950. aastaga ka, see oli siis, kui Kirjanike Liit ei suutnud ennast vana juunikommunisti Andreseni juhtimisel piisavalt hästi sisemiselt puhastada ja Partei saatis asemele komissar Magnus Mälgu, kellele vana joodik Arnold Tulik oli yhe ajalehesabajutu kirjutand, mille alusel ta KL liikmeks saadi võtta. Siis ta esmalt andis kinga Andresenile ja siis tegi ettepaneku arvata Liidust välja kõik, kes enne sõda kirjanduseluga kuidagimoodigi kokku olid puutunud ja korraldas mitmeid vihakõnekoosolekuid. Avaldas ka ise artikli „Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus", mille oli talle samuti valmis kirjutanud ilmselt vana joodik Arnold Tulik. Tegutses EKP otseste instruktsioonide alusel, mida jagas talle peaasjalikult keegi plekkhammastega endine Narva salakaubavedaja Kelberg, kelle Ivan Käbin hiljem maha salgas. Aga enne seda jõudis partei veel Magnus Mälgu maha salata, sest see oli varjanud, et ta varem vaps oli. No vaevalt, et see neile seltsimeestele teadmata kompra oli, kes ta skeenele lasid. Eks see sihuke tööriistade saatus ole. 
Aga noh, kui 1950. aastal käis madin ikka aadete alusel (no mis siis, et marksistlik-leninistlik-stalinistlike, aga vähemalt sihukest viigilehte ju usinalt pruugiti), siis käesolev aktsioon teenib ilmselt lihtlabaseid eelarvetasakaalupoliitika huve. Kas saab veel hullemaks minna? Vilunud optimistina usun, et kyllap ikka. 

Sepa Maie

Yks täpse sõnaga naine on meil nyyd vähem. Viimati nägime suvel, juulis, kui kirjandusmuuseumi tiim Muhus literaate fotojäädvustamas käis. Maie seostub mul ikka Tamse bussipeatusega, selle teerajaga, mis Sepa maja juurest läbi kadakate bussiputka taha läheb. Tema käis selle bussiga linna, millega meie kevadel kooli või suvisel ajal kooli juurde aiatööle sõitsime. Ta oli Muhus ikka suplushooaegadel, ja tema puhul kestsid need umbes aprillist oktoobrini. Ei ma jõudnud siis ära imestada tema ykskord pillatud repliiki, et ta sõidab vahest lihtsalt selle pärast linna, et Kuressaare bussijaama puhvetis myyakse nii rustikaalse maitsega kohvi. Aga eks maitse ja stiil olidki Maie valdkond.  

Pole vist Eestis kanoniseeritud proosakirjanikku, kellest Maie poleks midagi olulist kirjutanud. „Muuseumiga“ kirjanikest Smuul, Luts, Tuglas, Tammsaare, Ristikivi, Vilde, Kreutzwald. Muuseumita (nais)kirjanikest Vaarandi, Mihkelson. Ise ta muidugi sihukest meesteks ja naisteks jaotamist kirjanduses ega elus väga ei pooldanud. Eks muidugi, intelligentsed inimesed võiksid sellest yle olla.

Oh, muidugi ma tahtsin Maie käest veel igasuguseid asju kysida, aga nyyd ei saa enam. Nyyd tuleb lugeda seda, mis kirjas on. Sedakaudu saab temaga edasi kõneleda. Kõige olulisem asi, mida Maielt kõrva taha panin, on tema nõue tunda sõna suhtes respekti. Ma katsun.

Ristikivi 100

Jumala abiga on see konverents siis nyyd peetud.
Selles esinenud helgemate hetkede ajel tekkis leheservale taas murtud ridu (ehkki, eks ole, enamuse neist on tegelikult kirja pannud Ristikivi; minu panuseks on siis pigem koostamine ja toimetamine, nagu viimasel ajal enamasti). Või siis võib kasutada ka peenikest terminit pastišš. Selliseid armastasid nad seal väliseestis kangesti kirjutada, kui omal miskit head mõtet parasjagu pähe ei tulnud.


Kui ma suudaksin haarata õhust
Sinu pilgu siniseid liblikaid
suve laineid
ja sydame väravaid
Sigtuna väravaid, mida
kunagi polegi olnud
sest mere värav on rand
kevade rand
oodates suve laineid
oodates, oodates
ikka

21. sajandi kodukäsitöö

Kaks laupäevast nopet raamaturiiulist, mõlemad 21. sajandi kodukäsitöö, s.t et välja antud suht puhtast entusiasmist ja väikekirjastustes, suuresti väljaspool turumajandusliku loovtööstuse raame, mistap ka levivad rahva sekka ilmselt suhteliselt halvasti. Ehkki põhjust oleks ja mitte vähe.
Illustreerival fotol on samuti 21. sajandi kodukäsitöö, mitte kyll koduõlu, nagu värvist võiks ehk arvata, vaid terve liiter õunamahla, ise saumikseri ja vana voodilina abil tegin, väga maitsev. Pudeli allikaks on tõenäoliselt mingi täpsustamata turundusprojekt ja ymbritsev kompositsioon selgitab, miks ca kilomeetrise koolist koju toova tee läbimine võib võtta aega ca tunni.

KOJUMINEJA
Keegi mängib pajupilli meie magamistoa akna all. See võib olla mõni naabrilaps, aga me ei tunne teda ära. Kuuleme teda kogu aeg, võimatu on magada, kui ta niimoodi puhub. Tavaliselt me ajame ta ära. Muidu ta muudkui seisab kõrges hallis rohus ja mängib nagu hull. Ta pigistab silmad kõvasti ja mõtlikult kinni. Tal on ainult kukepüksid jalas, alati samad mustad nailonsortsid mis veiklevad rõdulaterna valguses. Ülakeha on tal paljas, kuigi on juba kesköö ja sügis käes. Ta ei vasta meie kõnetustele. Jätkab muudkui oma kiireid tireleid ja meloodiaid, mis kuhjuvad ja varisevad siis kokku. Jah, kui avada aken. Kui lükata aken paokile ning hüüda midagi ähvardavat. Siis saabub rahu ja vaikus ning meie magamistuppa tungib jahe sügisõhk. Ta jookseb mööda jõekallast, silkab ülal järsakul. Ta käib minu unenägudes, ärgates olen üleni higine. Siis avan akna. Ma avan sageli akna. Hüüan pimedusse, kisendan otse öhe, ja jahe sügisõhk täidab toa.

Pär Hansson, Valguseraasud. Valik luuletusi. Tõlkinud Tõnis Arnover ja Andres Ehin. Allikaäärne, 2010.


oktoobri vihmasadu
kaks osa vett
üks osa viskit


demokraatia
sipelgad tirivad kõrt
eri suundades

lõpuks ometi üksi
huvitav mida
teised praegu teevad

Siim Pauklin, Aheldatud Jõgeva. Pärnu: JI, 2011.

Tyvitekstid ja sõlmteosed

Ääretult kultuurselt veedetud neljapäeva mahtusid kaks näitusekylastust ja yks raamatuesitlus (aga trenn jäi vahele). Saadud elamuste ajel tekkis mul mitu mõtet. Eeskätt seoses tyvitekstidega, mis taaskord tundunekse olevat taoline nähtus, millest olen seni hoolega pyydnud hoiduda, mis aga siiski põgeneja mingil päeval lihtsalt saavutab.
1) Kas see, mida Tartu Kunstimuuseumis ylal oleval näitusel "MÖH? FUI! ÖAK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika" nimetatakse 'sõlmteosteks', on võrreldav 'tyvitekstidega'? Tyviteksti laiatarbedefinitsiooni kohaselt (kõik teavad, aga keegi pole lugenud) on seal esil olevad tööd ka juba ysna tyviteksti mõõtu (kes ei teaks väljendit "purki sittumisest"), ehkki nende suurim erinevus Veidemanni hõllanduslikust definitsioonist seisneb nende demonstratiivses anti-sakraalsuses. Sarnasust tyvitekstidega lisab mh ka nt see, Raul Meele lippudel moodustub lippe ilusti järjekorras lugedes (kui mitte lasta end taustal luupivast Johnsonite-Krugmani-Ilvese jorust segada) täiesti ehe ja seostatud tekst, midagi Indrek Koffi "Eestluse elujõu" taolist, ainult natuke internatsionaalsem, sest pyyab (vist) vene elavat ropendamiskultuuri eesti keelde ymber tõsta (kas õnnestunult, on diskussiooni kysimus). Aga igaljuhul koorub sealt terviklik lugu.
2) Äsja ilmus eesti keeles Darwini "Liikide tekkimise" tõlge. Kas ka seda ei peaks tyvitekstina käsitlema, kui Piibel vastava kursuse kavas juba on (kes ei teaks väljendeid "olelusvõitlus", "tugevam jääb ellu", "looduslik valik")? Eks vasta seegi kenasti tyviteksti lyhidefinitsioonile - ebatäpsete lendfraasidega materdajaid on palju, aga tõstetagu käed, kes on teksti läbi lugenud? Mina veel ei ole, aga kavatsen (no vähemalt 1949 tõlgitud Beagle'i olen läbi lugend).
Kolmanda kultuurilise hyppena tuleb veel tõdeda, et soetasin (hra abikaasa palvel, kes tunneb loodusteadlasest autorit) ja lugesin läbi oma esimese raamatu kuulsast Minu-sarjast. Sihuke kena lobe paari-tunni-lugemine oli, nohik õpib elu ja intelligent inimesena saab lõpuks yht-teist selgeks ka.

Kun kyyhkyset katosivat

Ehh, nohh. Ma loeks Sofi O. sulest meelsasti veel söömishäiretega soomlastest või agorafoobia all kannatavatest lesbidest, aga Puhastuse läbimängu lahjemas ja skemaatilisemas vormis poleks tegelt kyll enam tarvis olnd. Mul on tunne, et kohusetundliku inimesena on kirjanik vist kogemata natuke liiga tõsiselt võtnud seda Puhastuse "ajaloolise romaani"-keskset retseptsiooni ja kogu seda juttu, et Eesti ajalugu ja selle esindamine maailmas ja kaiken takana oli pelko ja stalinistide kuritööd ja muu sihuke.
Kui Puhastus on selline geograafiast suhteliselt hõlpsasti lahti seotav viihdehistoria, mistõttu seda saab kergesti ka kõiksugu muudele tõlgendusplatvormidele upitada, siis Kaotsis tuvid kytab ikka täiega yhte auku ja mitte eriti mitmel tasandil. Lugu on väga täpselt konstrueeritud, aga see karjub kaugele, et ta on konstrueeritud, sestap on ka kõik käänud ja lahendused suhteliselt kergesti aimatavad. Distantsi ja irooniat aine suhtes ei ole. Kahtlustusi ses osas, et äkki tundis autor ikka ise ka end natuke ebakindlalt selle teose kontseptualiseerimisel, lisavad lõppu kleebitud metatekstid - "Teoses esinevate terminite leksikon" ja viimasele lehele lisatud "autori selgitus" kirjutamise algimpulsi kohta. No ma'i tia. Kas natuke hingamisruumi lugejale oleks palju palutud?
Või on see siiski kõik kokku yks väga peenikene eneseiroonia, sest raamatu peategelane tegeleb ajaloost oma versiooni kehtestamisega (paberil) ja Sofi O. teeb ju sedasama?
Noh, olgu muud mis tahes, aga ökofeministlikult annab siiski mõtestada sedagi teost: ka siin käivitavad konflikti naissolidaarsus ja lapsesaamise kysimus. Ydini negatiivse meespeategelase kõigile sigadustele pakutakse põhimõtteliselt ainult yks seletus - fyysiline ja psyyhiline soovimatus sugu jätkata.

Erakkond saartel

Ja sellest järgmisel päeval kl 11 Hellamaa Kylakeskuses Muhu murdevõistluse lõpetamisel.

Järgmisel nädalal näeme!

Viktoriini lõpetamine

Noh, ja ei midagi? Veel mõned vihjed:

1) täiendav looduskirjeldus:
Õhtul pärast ühtteistkümmend tõttasin ma välja. Oli kohutav vaatemäng näha ülalt kaljult all kuuvalguses tulvavaid voogusid üle põldude ja aasade ja hekkide ja kõige muu veeremas, avar org kõrgemal ning madalamal üksainus mäslev meri tuule vihinas! Ja kui siis kuu sünkja pilve tagant taas nähtavale tuli ja vood mu ees vapustavalt kaunis vastuhelgis kohinal mööda rullusid, haaras mind kõhedus ja otsekui joovastus!

2) Nimetatud loo tegelasteks on Lotte ja Albert.

3) Samal ajal loetakse samas linnajaos sama autori teisi teoseid.

Ja kui kedagi peaks huvitama, kus olin mina samal ajal kui kogu progressiivne yldsus kogunes kuulama kirjanduse aastaylevaateid, siis olgu öeldud: FC Heliose jalkatrennis 2005. aastal syndinud poistele. Vaat nii.

Väike viktoriin

Mõista-mõista, millisest kirjandusteosest pärineb järgmine katkend:

Kui hea see on, et mu süda on võimeline tundma sellise inimese lihtsat, süütut lõbu, kes paneb lauale kapsapea, mille ta ise on kasvatanud, ja sel ühel silmapilgul korraga maitsta võib niihästi kapsast kui taas nautida ka seda kaunist hommikut, mil ta taime istutas, ja kõiki neid ilusaid päevi ning meeldivaid õhtuid, mil ta kapsast kastis ning selle jõudsast kasvamisest rõõmu tundis!

Vihje: tegu on maailmakirjanduse klassikaga ;)

Pesupäev

No ja selguski, et minu äraolekul on töö juures palju huvitavaid asju juhtunud. Kui kohale jõudsin, olid kolme suuremasse saali tõmmatud pesunöörid (vt ylalt) ja kõigi muude laudade hulgas kuivasid (ja kuivavad) ka minu laual ja selle ymber tsaariaegsed Nabljudatelid ja Nautšnoje obozrenijed. Neid oleks väga huvitav lugeda, aga kuna ENSV Ülemnõukogu Teatajad on palju märjemaks saanud, tuleb hoopis neid kuivatamise eesmärgil lapata.
No eks leiab sealtki õpetlikku. Näiteks 1977. kehtestatud teaduslike, kirjandus-, kunsti ja muusikateoste väljaandmise eest makstava autoritasu määrad žanride kaupa, väikese klausliga:
Kirjanduslike miniatuuride hulka kuuluvad lühikesed, kompositsiooniliselt lõpetatud ilukirjandusteosed, nagu aforismid, valmid proosas, naljandid, anekdoodid, paradoksid jne. Autoritasu makstakse akordselt iga miniatauuri eest, olenevalt selle kunstilisest väärtusest ja mahust.

Mitte, et ma sellega olemasoleva olukorra juures midagi heaks tahaks kiita.

Raamatukirjastus

Vaatasin isiklikel põhjustel ERR arhiivist yhte Maire Aunaste saadet, kuhu oli kutsutud ka yks kirjanik, kellest ma midagi kuulnud polnud. Sihuke vändagängsteri tyypi isik. Kuna aga nimi viitas merekirjandusele, mis mind taaskord väga huvitab, vaatasin kõikenägeva guuglikiikriga järele. Ja ennäed! Loodud on lausa kirjastus selle mehe tarvis, Raamatukirjastus! Eesmärgiks - raamatute kirjastamine. Nii kena. Kirjastuse tegevust ja muid huvitavaid syndmusi kajastab ka kõigi turundusreeglite kohaselt yles ehitatud koduleht koos blogiga. Sihtgrupid paistavad paikevat selliste väljaannete kasutajaskonnas nagu Delfi, Kroonika ja Naisteleht; kirjandussyndmusi on toimunud nii Viru keskuses kui ka Hellamaa rannas Hiiumaa Tarbijate Ühistu liikmepäeva raames.
Ei noh, mis seda rääkida, isegi koduse köögilaua tagant lahkumata võib interneti vahendusel teinekord uusi teadmisi omandada (ma siiski ei riskiks siinkohal kasutada väljendit "targemaks saada").

Eino Leino

Diplomaatiliste suhete viljelemine Euroopa kirjanikemuuseumide esindajatega tõi kaasa ka mõningaid kingitusi. See soome huumor on ikka karm.

Luhtatulek

Osalesin täna kirjandusyritusel - või vähemalt osaliselt osalesin, ma arvan. Kirjanduse Majas oli välja kuulutatud kultusautor Heinsaare tähtteose uustryki ja tema kohta kirjutatud koguteose esmatryki esitlus. Töökas zoosemiootikute esindus jäi tulemisega pisut hilja peale ja nii sattusid meile juba ylikooli raamatukogu ees vastu isandad Pilv & Tomberg, kes hoiatasid, et pole mõtet minna. Me ikka läksime. Tõesti ei mahtunud. Inimeste saba oli uksest väljas. Mehis, Juka Käärmann ja Kalev Kudu seisid mõnevõrra kohmetutena esiku kaugemas nurgas. "Tundub, et yritus hakkab luhta minema," pomises Mehis.
Meenutasin, et peale magistritöö kaitsmist otsustasime Pehlakaga minna mõnele loodusobjektile vastavalt sellele, kas kaitsmine läheb rappa, metsa või luhta. Tänu oponent Ene-Reedale sai asi kyll kaitstud, aga luhta me läksime. Ilusamat asja kui neppide laul luhas pole mina oma elus kuulnud.

Vaade Sõgedate kylale Sydneyst, 14. korruselt

"Veel üks lugu "kuulsast" muhulasest, kelle kuulsus oli jõudnud juba Kremlini. Tema nimi oli Juhan Smuul ja oma kirjanikutalendiga oli ta võitnud ka Stalini usalduse. Nii on mulle räägitud. Mõned raamatud olid päris naljakad ja ka Muhu-ainelised. Mäletan kirjutust, kus ta võrdles muhulase pead kerisekiviga. Kas must ja kõva? Sellega võis veel leppida, aga ühes teises raamatus rääkis ta halvustavalt oma isast, kes kirikus käis ja Jumalat teenis. See käis mulle otsekohe vastu. Halvustada Jumalat ja isa, kes teda teenib - see on juba midagi sellist, mida ükski usklik inimene heaks kiita ei saa.
Minu reaktsioon oli selline, et otsustasin ära põletada kõik tema teosed. Ma ei taha ja ei saa ka õigeks pidada oma raamaturiiulis kirjandust, mis nii ateistlikult räägib Jumala vastu. Niisiis lõppes Smuuli kirjandus minu raamatute hulgast. Juhan suri vist päris noorelt ja vist ka üleliigse alkoholitarvitajana. Tema mälestuseks on muuseum tema kodus Koguva külas, mis on sinna asutatud juba kommunismi ajal. Mõned aastad tagasi püstitati mere vastas vastu Orissaaret postament tema kujuga. Seal ta siis seisab püsti ja vaatab nukralt kaugusesse. Kurb lugu, kuid tõsi. Mis on inimesel loota, kui tal pole Jumalat ja Jeesus Kristust."

Daniel Ling, "Iga päev Jeesusega Jumala armus. Jumala arm on mind kandnud." Kuressaare 2011.

Aabitsatõed, vol 2

Seespidiseks tarvitamiseks mõtteteri raamatust "Väike pildi ABD-raamat häädele lastele", Jurjew 1902, koos tervitustega esimese põlve muhameedlastele! :D

*
Kassidel on rõõmus päe,
et tal väike hiir on käe.

*
Ropp on küll see sea keha,
aga maitsev tema liha.

*
Talvel jää pääl, peab just,
liugu laskma osavast!
Muidu värvid pea sina
punaseks veel oma nina.

*
Trepist alla lapsuke,
mine tasa, tilluke!
Muidu võid sa kukku maha
kriimustada oma naha.