Igasugustest toitudest võiks siin juttu teha - jalutad paar sammu, on liibanoni toit, veel paar sammu ja vietnami, paarisaja meetri pärast on terve korealaste asum, igasugu sushidest, sõõrikutest ja maisijahupannkookidest rääkimata. Aga kui tahad rukkileiba, tuleb võtta ette kesmise kestusega matk.
Sain juhtnöörid kahe poe asjus, ühte peavad venelased, teist ukrainlased poolakad. Kuna viimase juurde ei ole võimalik jõuda ühistranspordiga (vähemalt ma ei tuvastanud ühtegi ühendust, mis oleks läinud lähemale kui poolteist kilomeetrit ja teisele poole ulatuslikku silmusristmikku), siis mõtlesime, et okei, lähme vaatame, mis venkud pakuvad. Ikkagi kohalikud, ehk ka naturaliseerunud.
Poes oli venekeelne teenindus, kulinaarialeti taga oli korraga 5-6 müüjat, kes omavahel juttu ajasid ja üldiselt väga varmad tegutsema ei olnud, kohe vana hea vene aja tunne tuli peale. Tooteid, siiski, oli igalt poolt, võiks vist isegi ütelda, et Veremaa produktid olid vähemuses. Meie saime sealt kaks pätsi väga head koha peal küpsetatud rukkileiba (üks neist, muide, Borodino leib!), Moldaavia mustsõstramoosi ja kena kotitäie Karumsi kohukesi (nendega vist sai liiale mindud, aga ma panin mõned sügavkülma).
Väljapääsu juures olid suured alused venekeelsete lehtedega, mida võis tasuta võtta. Ma siis paar tükki noppisin maitsenäiteks. Üks neist oli tihedas kirjas täis sõda ja poliitikat (peamiselt Lähis-Ida), aga sisaldas ka nupukesi Marcello Mastroiannist ja Birgitte Bardot'st. Teine oli värviline ja orienteeritud eakamale publikule (suur kiri, vastavad teemad - hooldekodud, pärandamine, kinnisvara), aga leidus ka mitmesuguseid meelelahutuskuulutusi. Näiteks Toronto Vene Maja korraldab sügisballi, pilet 150 dollarit (tudengitele 100), kus esimeseks päevakorrapunktiks on seltskonna debütantide esitelu. Organisatsiooni logol on kujutatud kahepäise kotka küünte vahel kõlkuvat vahtralehte.
