Sa oled hea

 Vaatasin, et mida Smuuli kohta juutuubis leidub, aga ette viskas sellise asja. N-joy, ma ütlen!

Smuuliteadus

Tekkis äkiline vajadus kirjutada valmis raamat "Mida luges Juhan Smuul?" või "Kas Smuul loeb?" või noh, pealkiri on veel lahtine, aga avaldamata publikatsioonide ja mustandite virn (umbes kahe avaldatud publikatsiooni kõrval) on tegelt oma viie sentimeetri paksune küll. Siinsamaski mitut puhku teist hea sõna ja mõne kenama pildiga meenutatud. Täitsa huvitav oleks kohe kirjutada nii, et keegi ei retsenseeri ja pärast teeb keegi teine musta toimetamise töö sinu eest ära. Paha lugu on ainult see, et "päris" teadustööd peab ka keegi samal ajal tegema...

Tunked lubjalaigulised

Selline agittrükis tuli välja kalapoe pealt. Sisaldab äsjase sünnipäevalapse Juhan Smuuli luuletust müüri laduvast neiust, kellel on küll raske, aga oma tulevaste laste nimel ta kannatab. Saladuseks jääb siiski, 1) kuidas saab fotot teha kahekesi ja 2) kui ulatuslikku ja mis laadi seeriat indikeerib rooma number neli plakati ülemises paremas nurgas.

Kihlapink

Meil oli täna Sõgedate kylas pidu, sest lapsed läksid kooli. Ajasime nad vahelduseks teispoole suurt teed, Pärdi naiste vanale tuhlimaale, kus on nyyd võrkpalliplats. Nad mängisid seal jalgpalli, nagu tavaliselt. Kui pidu läbi sai, hakkasin pinke kokku tõstma. Avanes selline pilt:

Algul tundus mulle, et värv on selle kuupäeva jaoks liiga värske, aga jumala eest, nimetähed on ehtsad, iseloomuliku käekirjaga, pintslitõmbed reedavad nende autorite loomuomadusi (või vähemalt nii ma arvan). Mis kuupäev see 15.08.68 Juhan Smuuli ja Ellen Nooda jaoks oli? Kirjavahetusest (Looming 2/12) see ei selgu, sest avaldatud dateeritud kirjad lõpevad 4. juuniga 1968. Noh, koos nad igal juhul olid ja selle pingi pidulikult ää värvisid. Debora Vaarandi meenutab: "See [1967] oligi mu viimane suvi Koguvas olla. 1968. elasime juba lahus. Ametlik lahutus oli sügisel 1970. /---/ Mina ei aimanudki, et tal on teine." (M. Kalda, "Debora ja vennad", 99-100).
Järeleuurimisel selgus, et pink oli varem kogu aeg olnud Smuuli paadikuuris. Ei tea kas ma olin tõesti esimene, kes talle põhja alla vaatas. Kultuurilugu hammustab tagumikust.

Merekirjandus

Ou jee. Saadet yle kuulates jäi muidugi kõrva, et ega ma saatejuhi kysimustele vastamisega eriti vaeva ei näinud, seletasin ikka seda, mis omale meeldis, aga mumst täitsa nitševoo vestlus kukkus välja.

Juhan Smuul 92

Sihuke dessant tulekul. Kuulutuses on Muhu valla kodukal olevaga võrreldes parandatud ka rektsiooniviga.

Lea

Eks pool aastat Smuuliteadust või viimaks viia vastupidavaimailgi meie seast katuse sõitma. Arutasime juba seminaris, et mis selle Smuuli "Lea" näidendi fenomen just täpselt on; kas see "usuvastane võitlus", mis on tõlgenduseks kivinenud, on ikka ammendav sisukirjeldus, ja kas tõesti ongi nii, et "pahad on pahad ja head on head". Yks kursuse lõputöö käsitles "Lea" lavastuste retseptsiooni ja sealt tuli tegelt ikka kõike muud kui usku ja klassivõitlust, mille Panso esimese lavastuse teemadena väga sisendusjõuliselt kehtestas. Entusiasm haaras mindki ja syndis veel yks tõlgendus:
Tegelikult saaks „Lead“ lugeda ka täiesti seebiooperlikult, kõiki kaheldavaid metafüüsilisi ja ideoloogilisi kihte kõrvale jättes – kui peigmeeste mahajätmise lugu. Kõigepealt jätab peigmees Lea maha ja kuna ta on võimetu olukorda muul moel muutma, deklareerib ta end Jeesuse pruudina (seda ei saa keegi takistada tal tegemast ja see ei jäta omal algatusel maha kah). Kuna Endel ikka ajapikku tasapisi selle mittemateriaalse peigmehe asemele kipub imbuma, tabab Esko reeturlikkus Lead teist korda, kui ta Endli tapab. Ja taas ei jää Leal muud võimalust oma tahet näidata kui sellele vastuseks oma religioosne peigmees maha jätta. Ometigi ei järeldu seetõttu kusagilt ega kuidagi, et temast kommunist saab. Pigem on see selline naise tahte kehtestamine olemasolevate vahenditega (mida ei ole just üleliia palju).

Eks Smuuli loomingus ole seda naisõigusluse alget mujalgi. 

Vaade Sõgedate kylale Sydneyst, 14. korruselt

"Veel üks lugu "kuulsast" muhulasest, kelle kuulsus oli jõudnud juba Kremlini. Tema nimi oli Juhan Smuul ja oma kirjanikutalendiga oli ta võitnud ka Stalini usalduse. Nii on mulle räägitud. Mõned raamatud olid päris naljakad ja ka Muhu-ainelised. Mäletan kirjutust, kus ta võrdles muhulase pead kerisekiviga. Kas must ja kõva? Sellega võis veel leppida, aga ühes teises raamatus rääkis ta halvustavalt oma isast, kes kirikus käis ja Jumalat teenis. See käis mulle otsekohe vastu. Halvustada Jumalat ja isa, kes teda teenib - see on juba midagi sellist, mida ükski usklik inimene heaks kiita ei saa.
Minu reaktsioon oli selline, et otsustasin ära põletada kõik tema teosed. Ma ei taha ja ei saa ka õigeks pidada oma raamaturiiulis kirjandust, mis nii ateistlikult räägib Jumala vastu. Niisiis lõppes Smuuli kirjandus minu raamatute hulgast. Juhan suri vist päris noorelt ja vist ka üleliigse alkoholitarvitajana. Tema mälestuseks on muuseum tema kodus Koguva külas, mis on sinna asutatud juba kommunismi ajal. Mõned aastad tagasi püstitati mere vastas vastu Orissaaret postament tema kujuga. Seal ta siis seisab püsti ja vaatab nukralt kaugusesse. Kurb lugu, kuid tõsi. Mis on inimesel loota, kui tal pole Jumalat ja Jeesus Kristust."

Daniel Ling, "Iga päev Jeesusega Jumala armus. Jumala arm on mind kandnud." Kuressaare 2011.

Vaikelu silguga

Selle kuumaga ja sellises keskkonnas ei olegi nagu suurt midagi ytelda. Laskem töökeskkonnal ise enese eest kõneleda.

Smuul

Kuna täna on Juhan Smuuli synnipäev, jäävad teiseks korraks muljed nii eilasest Tuuliku/Lennuki/Kuressaare Linnateatri "Varese" etendusest kui ka Hindi "Tulemehest". Kahtlaselt saareline aines niiehknii. Muidugi, kunagi noomis yks kena Muhu-kooli-vend mind selle eest, et kuidas ma tahan midagi kirjanduse kohta arvata, kui ise pole isegi kõiki Uustulndi "Tuulte tallermaa" osi läbi lugenud. Teine samateemaline ärevakstegev asjaolu selgus esmaspäeval, tagasiteel linnast töötuks registreerimast, kui autos viibinud isikutest koosnev juhuslik valim muhulasi oli 3/4 ulatuses lugenud "Musta pori näkku" ja mina olin ainus, kes ei olnud... Töötukassa järjekorras istutud aeg aitas muidugi tublisti kaasa "Tulemehe" läbilugemisele, ka atmosfäär oli sobiv.
Aga mitte Aadul pole täna synnipäev. Tervituseks Juhanile muhuluuletaja Irma Järvesalu kirjutatud salm ja pilt talvisest monumendist Andruse veski taustal.

JUHANILE

Kasvab vetikaid paadikiiludel,
iseenesest läbi ja külge.
Sinus Koguva kauge ookean,
Suur väin ja kõik tema hülged.

Merenukrust Sa põed
ja varvastes külade tolmu.
Tooma räästaaluses veel
miskit igavest kaigub ja hõljub.

Lumes humal ehk kergitab
end pilvedekõrguse ligi.
Juhan mäe peal, koduse taeva all
temas mere ja Muhumaa vägi.





Jah, ja Muhu Muuseum, Juhani maine ja vaimne kodu... Juhani "karakterid" tegutsevad siin ikka edasi, tee või tina. Algul ristiisa Mihkel Muhu monoloogidest, siis hingeline yliõpilasneiu Sõgedate kylast ("Õhtu Nekrassoviga"), siis Mare Tüürimees, ja nyyd on siis koitnud Kohviveski tähetund.

Jäine raamat

Sain eila öösi enam-vähem katuse alla artikli "Jäisest raamatust" ja lubasin endale selle puhul peale viie aasta pikkust mitmesugustel bioloogilistel ja administratiivsetel põhjustel peetud pausi jälle pisikese suusatiiru Rannakyla kandis. Mitte kyll päris "öös ja jääs", aga igatahes tekkis mul seda tiiru tehes mõte, et Smuul võis ju Nansenit fännida kuidas oskas, aga neil oli see kvalitatiivne vahe, et Nansen oli põrsapõlvest peale suusatada osanud ja liikus lumises keskkonnas nagu oma toas, Smuul aga võis end Antarktikas ses suhtes veel eriti võimetuna tunda. Siis pole ime, et jää- ja lumeväljad teda edaspidises elus surmalõhnase ahvatlusena painama jäid (vt Smuuli autobiograafia viimast lõiku).
Muuseas, esimesed suusad tõi Muhusse ja suusatas nendega siin Villem Grünthal-Ridala. Mina tõin Muhusse esimese kandelina. Nii et mingitpidi ikka kuulsate literaatide reas...

Tekstiil

Tänane tekstiilitoodang. Ja arvake ära, mis tekst seal all lebab...