Draama. Kaks draamat.

Ehkki suveteater jäi mul sel aastal kõik puha nägemata, siis vähemalt kaks annust sygisteatrit õnnestus tänu tagavarapiletitega varustatud kolleegidele siiski sipsti ära noppida.

Ega ma NO teatri etendusi varem elusast peast näinud polnudki. Oli väga elus. Taaskord grotesk ja täiega panemine. Istekoht sattus kyll selline, kust eriti ei ulatunud nägema, mida Võigemast kraanikausis täpselt tegi, aga no mis tal seal ikka muud teha oli kui kuivalgi. Aga ikka - mihuke pedro! Mihuke miimika ja mihuke kehakultuur! Teistel muidugi ka, sporti said nad seal laval kõvasti teha, kehakeskne asi siiski suuresti. Kavalehel oli õrnalt välja toodud ka see kysimus, et kas kehale keskendumine ikka aitab sihelmist tyhjust korvata (õige vastus: ei aita); lõpuks jõuti ka selle juurde, kas inimene teab, mis Jumal tahab (või vastupidi).
Kogu selle kyllusesarves pyherdamise raamistamine David Bowie Space Oddity'ga kippus mu meelest kogu asja natuke lihtsustama, aga nii kompleksse kysimuseasetuse korral vbl peabki.
Ja Õnnepalu oma leebel moel otsib ajalooga lepitust. Eks lepliku mehena leiab ka. Ehkki autori lavaleilmumine päris lõpus mulle eriti ei meeldinud. Autor autoriks, aga õigel ajal võiks pidama ikka saada. Peale mõningast järelemõtlemist sain muidugi aru, et muidu poleks ju sadat aastat välja annud, aga noh, eks pealkirjaks oleks saand ju ka "Klaasveranda" panna.
Mõlemas loos tsiteeriti ka Piiblit; Sajandi tegelastel oli kyll Jumal igal pool kenasti kaasas, rongijaama-stseenis kohe puust ja punaselt, aga vbl jälle see pidigi nii olema, et inimesed aru saaks, sest - tsiteerides oma täditytart - ega paljud inimesed ei usu, et nii lihtsad lahendused toimivad.

Mandala

Täiesti kogemata laenutasin "Mandala" ja eks siis lugesin ka läbi. Väga kena heietus on, nagu Õnnepalul ikka, selle (positiivse) vahega, et fookus on hetkeks minajutustaja hingeelult kasside omale nihutatud. Ehkki mina lugesin sealt lisaks kasside (ja lõpus siiski ka minajutustaja) loole ka yhte lugu lagunevast perekonnast ja yhte lugu sihitust uusvaimlemisest. Aga mõlemal juhul on ikka selles reaalsusega kontakti saavutamise intensiivsuses kysimus.
Teine kogemata juhtunud asi oli see, et võtsin raamatusse kirjaniku autogrammi, arvasin, et teen midagi toredat. Kui aga teose tagastamisel selle yles tunnistasin, muutus raamatukogutöötaja väga kurvaks ja ytles, et nyyd tuleb neil see raamat aktiivsest ringlusest eemaldada (tegu oli 7-päeva-laenutuse-trykisega), sest autogrammiga raamatud lähevad arhiivfondi kui eriti väärtuslikud ja neid enam igayhele kaltsutada ei anta. Et siis on oodata "Mandala"-järjekordade pikenemist. Ja olgu see lugu hoiatuseks kõigile, kes veel tunnevad kiusatust raamatukogu raamatusse autogrammi võtta.
Aga raamat ise võiks muidugi potentsiaalselt paljusid kassidega koos elavaid vanapoisse kõnetada (paar-kolm tykki tuleb endalegi kohe meelde; kindlasti on neid hulgem). Ikkagi sihuke kodumaine versioon Pettsonist ja Findusest.

Paradiis

"Paradiis" oli täpselt õige raamat täpselt õigel ajal, tänud Maarjale, et ta palus mul sellest talvel kõnelda ja tänud Maarjale, et ta selle just raamatukogust võtnud oli. Lugesin ta eile bussis läbi, kui byrokraatide koolituselt tulin (no tõele au andes alustasin juba byrokraatide koolituse ajal). Kodus noppisin riiulist sellele kõrvale "Nad tegid toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle..." (Kärdla, 2002) ja kui oleks olnud noppida, oleks võtnud ka "Hinna". Tarkusetera, mille "Paradiisist" välja noppisin, oleks umbes selline - "Ära kurvasta selle pärast, millest sa ilma oled jäänud, vaid rõõmusta selle yle, et see on sul olnud". Sest tegelikult ei kao see sinu seest kuhugi.