Flow

Selgus, et võimalust saada avalikus kinos kvaliteetfilmile privaatseanss ei pakuta mitte ainult Kuressaares, aga seda tuleb ette ka suuremates maailmalinnades. Kuressaares vaatasin mineva aasta algul üksipäini suures saalis viisaka stereoheliga "Nähtamatut võitlust", nüüd käisime siis kahekesi Torontos lätlaste kassifilmi vaatamas. Pimeduse varjus hiilisid küll sisse veel paar vaatajat, aga kui mõelda suhtarvuna, siis kumb on suurem osalusprotsent - kas üks 30 000-st või 5 kolmest miljonist? 

Lugu on korralik, mõned asjad jäetakse hiljem ka vaatajale nuputada (nt kuhu lind läheb?) ja ega lõpuks saagi aru, kas see oli siis nüüd õudne lõpp või lõputa õudus (pealkiri nagu vihjaks tsüklilisusele). Ja kui juht on läinud ja kaitsevaim hingeldab, ehkki ei peaks, siis mis edasi saab? 

Misasja ta sealt Oscaritelt sai? Parim võõrkeelne? Tõsi, loomade (sh lindude) keeled on tõesti inimeste jaoks päris võõrad. Aga intonatsioonid olid mu meelest suht hästi paigas. 

Rahvusvaheline retseptsioon osutab ka, et tegu on mitte ainult põlve otsas, vaid ka talgukorras tehtud filmiga (noh, seda talgu-sõna nad ei tunne muidugi, aga kuna see on läti ja eesti keeles sama sõna, siis tundub siinkohal asjakohane), mis suurendab tema väärtust kapitalistliku meelelahutustööstuse masinavärgi saaduste kõrval veelgi. Tahaks küll, et see talgukorras tegemine jälle natuke rohkem moodi tuleks progressiivse inimkonna seas.

Kaks päeva kanavaatluspraktikumi

Jah, miks me seda tegime? Üks võimalik põhjendus, et see on märksa parem tähelepanu- ja kohaloluharjutus kui igasugused abstraktsed mõtlused või tantramantrad. Mina tahtsin testida praktikas zoosemiootika kuut analüüsipunkti ja kui pisike rahvusvaheline naistepunt pakub selleks platvormi ja seltskonda, siis oleks ju rumal see kasutamata jätta.

Niisiis, liikidevahelise suhtluse kolm mõõdet - pragmaatika, süntaktika, semantika - ja selle kokku kuus alapunkti. Katsun siinkohal hoiduda kommentaaridest liigisisese kommunikatsiooni suunal ja keskenduda sellele, kuidas inimene võiks kanale paista.

1. Kana kommunikatsiooniorganid ja üldine habitus: kõnnib kahel jalal nagu inimenegi. Aga saba on enamasti püsti ja pea maas (vt joonist); kael on üldse palju liikuvam kui inimesel. Nokk väga osav, haistmine, kui ma nüüd õieti mäletan, terav, vähemalt mis lähemaid lõhnu puudutab. Kuidagi ta ju need ussid sealt maa seest lokaliseerib ja kätte saab. Teeb häält ja kuuleb samamoodi kui inimene, mõlemat arvatavasti mõnevõrra paremini.

2. Tagasiside ja ajaraamid. Vehkimine ja äkilised liigutused mõjuvad mõlemale kommunikatsiooni osapoolele ja üldiselt ei teki kana-inimese suhtluses ka mingeid tuntavaid ajanihkeid, ehkki lindudel mahub sama pikka ajamomenti ilmselt rohkem infot kui inimesele. Kui inimene teeb häält, siis kana kuulab ja võib ka vastu häälitseda. Kui kukk nokaga lööb, siis inimene vist pigem läheb eest ära kui et vastu lööb. Kas kukk oskab seda rünnates eeldada, vat ei tea. Aga ründab peamiselt siis, kui mune ära korjama tullakse. Munadel on kuke ja inimese omailmas niisiis täitsa erinev tähendus (see käib tegelt juba p.6 alla).

3. Tõlgendamata jääv info ja taustateadmised. Ega inimene ikka kõiki kanakeele nüansse ei adu. Kana jälle tõenäoliselt ei mõika suuremat inimese miimikast. Kanade liikumine, kui nad pundis olid, oli vaatluste põhjal üldiselt kaootiline, s.t raske tõlgendada. Inimestest hoiavad siiski üsna ühemõtteliselt ohutusse kaugusse. Kui korralik kanapidamisõpik läbi lugeda, oleks taustateadmisi omalgi rohkem. Kanadel neid taustateadmisi inimeste kohta napib.

4. Signaalide repertuaar ja agentsus. Kanadel on erinevaid kaagatusi, kõõrutusi ja kähinaid. Neid hääli suudab inimene keskpärasel tasemel imiteerida. Tiibade saputamine, saba lehvi löömine, jalaga siblimine, kerged üleshüpped ja loomulikult ka võimekus koordinaatteljestiku kolmandal teljel opereerida jäävad inimesele paraku suuresti kättesaamatuks. Inimesel on ikka väga vähe võimalusi kanaga suhtlust alustada, kui nii mõtlema hakata. Tundub, et kanad ise ka eelistavad üks ühele vestlusse laskumist vältida. Eemaldumise agentsus on kanadel samuti parem: inimene juba naljalt pead tiiva alla ei pane.

5. Mõtestatud suhtluse alused: teravili. Kui inimene tuleb ilma teraviljata, siis ega ikka seda mõtestatud kontakti ei teki. Samuti on tähtis, et inimene ilmuks õigel ajal. Peale seitset pole mõtet, siis nad magavad. Teisalt loob suhtluse süntaktilist rütmi muidugi munemine, mis juhatabki meid p.6 juurde.

6. Suhtluse tähendus kummagi osapoole jaoks. Inimesele on kana juures kõige tähenduslikumaks punktiks ilmselt munad; kanale inimese juures jälle toit; vastastikku huvitab neid sekkumine ohu korral (igatahes sõidab peremees kukkede hoiatushüüdu kuuldes alati rattaga teiselt poolt teed kohale). Võimalik, et kukkede juhiambitsioonid laienevad ka inimestele, igatahes tegi üks kukk ühe vaatleva inimese paigalt liikudes žesti, nagu tahaks teda ilusti omasuguste juurde tagasi juhatada. Aga see muidugi võib olla ka üleinterpretatsioon.

Mõlemal päeval lõppes meie kohalolu kaklusega: esimesel korral, kui kanalas sees olime, läks kukkedel ärevus liiga suureks, teisel päeval, kui hängisime õues ümber kanaaia, lipsas katus pealt kahel kanal, kes samamoodi kaelasuled turri ajasid ja rinnaga üksteisele peale hüppasid. Eks nad maandasid inimeste arusaamatust kohalolust põhjustatud ärevust. Andsid nad seda signaali nüüd meelega või kogemata, aga igal juhul tuli sõnum kohale ja me läksime ära. 

---

Pildi joonistas Regina, kes on tegelikult hoopis fotograaf. 

Jutt tuli nii pikk sellepärast, et vahepeal jäi kuu aega vahele. 

Paberitega semiootik

Tahan olla intellektuaalne kivi

keskpärasuse kapsaaias

(a, kurat, kuidas ma sealt

pärast jälle välja saan?)

pole viga, küll kapsad ise ajapikku

nügivad mind serva poole

viimaks paiknen ümbritsevas kiviaias

moodustan osa

poolläbilaskvast membraanist

semiosfääri piiridel

Joon alla

Ma ei tea, mida ütlevad ametlikud horoskoobid, aga mõned tähemärgid näitavad, et juuli algul tõmbab Ambur ühele pikaleveninud suhtele joone alla. 

Esemesemiootika

Semiootiline esemeuurimus in a nutshell:

Kogu esemenimekirja kokku võttes saaks kindlasti igaühe puhul tuua välja sarnase indeksi – on olnud inimene, kellel on olnud külm või nälg, on olnud inimene, kes on osanud ja tahtnud valmistada rõiva. Mine tea, ehk on rõivasaajat isegi armastanud.

Jutt siis  Kihnu kaluri rõivastusest.

Sotsiosemiootika

See väikese kogukonna umbusk on ikka hirmus asi, kui nii mõtlema hakata.

Alternatiivset vaatenurka kahtlustame ambitsioonis asendada, mitte täiendada. Ühisosa asemel keskendume erisuste otsimisele. See meid viimaks lõhkise küna ette juhatabki, kas pole.

Pühapäeva õhtul käisin kontserdil. Kõik olid rahul ja õnnelikud, tuba maast laeni head vaibi täis. Enamus publikust olid eestivenelased. Ehkki arvan, et ma ei näe välja nagu keskmine eestivene tšikk, vaid teistsugune (mul oli eestikeelse kirjaga T-särk ka seljas), ei kippunud keegi mind altkulmu piidlema, et ei tea, mis see siin teeb. Ei, pigem vastupidi – kui vaja, kõnetati mind lahkelt mõne venekeelse repliigiga; minu lähedal seisnud pikk ja piltilus noormees küsis teietades, kas ma ei tahaks temast mööda minna, sest sealt ma näen paremini lavale. Kõik oli hästi. Järgmisel päeval bussijaama minnes hakkasid silma trammi pealt Siselinna surnuaia poole kulgevad inimesed. Bussijaama ette oli tekkinud pop-up punasenelgilett, äri läks hästi. Aga kui buss välja hakkas keerama ja inimesed ülekäigurajal ees olid, sest nad lihtsalt ei mahtunud ohutussaarele ära, andis bussijuht ärritunult signaali.

Sotsiosemiootika! Keda ohustavad lilledega inimesed? Ma lihtsalt ei taha kõiki Lasnamäe ja Kopli elanikke a priori Kremli käsiluses kahtlustada. Tegemist on inimestega nagu teisedki, kaasmaalastega, kaaslinlastega, naabritega. Nendega tasuks rääkida, no ja kui see kohe ennekuulmatu eneseületusena tundub, siis võiks katseks alustada ka lihtsalt ühes ruumis viibimisest. See on võimalik.

Putukad ja tuvid

Ilmselt profileerun peagi taas ymber, nagu varemgi juhtunud, seekord on suund siis spordisemiootikale. Yks yldine asi, mis mind huvitab, on see, et kuidas kyll mõtestada iluvõimlemist. Yhest kyljest distsipliin, synkroonis liikumine, formaliseeritud liigutused, keha kui vahend. Teisalt metsik bling ja 300-eurosed trikood. Võistlejateks ja publikuks ainult naised. Jah, graatsia ja kehahoid ja arenenud lihaskond. Ja soostereotyypidele allutatud keha kandmise viis ja kõõluserebendid.
Aga mitte sellest ei olnud siin esmajoones plaanis mõtiskleda, vaid hoopis vahendada värskeid elamusi lasteaedade võimlemispeolt, mille teemaks oli - putukad ja sport. Yldiselt muidugi tundus, et kõik see, mida Austraalia ja Saksamaa uurijad on putukate kultuurilise kujutamise kohta kirjutanud, pidas paika: olid nii ulmeputukad kui ka putukad kui töökuse eeskujud; ei puudunud ka väike mystika nukkumise ja jooga näol. Valitses internatsionaalse sõpruse vaim ja kavu esitati nii eesti-, vene-, läti- kui rahvastevahelise suhtlemise keelsete laulude saatel. Publik võttis paremini vastu rahvalike laulude saatel tehtud kavu (lõõtspillimuusika kombinatsioonis mesilastega; pokud miski hip-hopi/reggae/calypso saatel); see saatelaulu valik on mo meelest kyll yks semiootiliselt kaalukamaid valikuid nende võimlemiskavade juures. Järeltulevat põlve sisaldava ryhma puhul kombineerus lärmakas ja vähetuntud laul mingite imepisikeste rõngastega kruttimisega, ja minu vana võrdõiguslasesyda kyll ahastab seda yteldes, aga no ei tundunud see väga kõnetama seda valdavalt tydrukutest koosnevat kampa.
Kogu kontsert algas aga yyberirooniliselt kavaga "Rahutuvid Sotšist" - noh, eks muidugi kymme punkti ökoloogilise aineringe idee tutvustamise eest (kes keda sööb, nagu kysis juba Jaan Kaplinski), aga tegelt on selles olukorras putukas olla ikka pisut ebamugav, olgem ausad.

2014!

Saabuva aasta puhul yks kuupaistel (nojah, tegelt meloni paistel) kappav hobune ja õpetlik näide sellest, kuidas yhest yleliia tähendustega koormatud objektist on võimalik teha kymme kuni viisteist. Ilma oluliste tähenduskadudeta.
Foto (ja osa kaarte ka) tegi värskelt doktoreerunud myko-ökoloog.Oh, sellist epiteeti (mitte seda viimast, vaid eelviimast) sooviks hobuse abiga muidugi ise kah saavutada.

Eksistentsiaalne kysimus

Ökosemiootika metodoloogia seminaril tõstatus muuhulgas ka hooajakohane kysimus: kui jõuluvana tegelikult ei ole olemas, kas põhjapõdrad siis ikka on?
Illustratsioon: poeg ja pärija.

Hybriidsete objektide metodoloogia

Sest kui palju on maailmas
korduvaid syndmusi?
Semiootilist vabadust?
Vabadust teha asju teisiti,
ilma teisi kahjustamata?
Kuidas kirjeldada objekti,
mis keerab sulle uue kylje
iga kord, kui teda vaatad?
Lihtsalt segaseid kohti
sirgemaks rääkides?
(Kohalikud on muuseas veendunud,
et šaakalid söövad
lesivate loomade kõrvu.)
Kui palju on maailmas
korduvaid syndmusi?


Kuulukse, et Norras olevat ajakiri nimega Journal of Academic Prose. Võiks ju olla ka Journal of Academic Poetry. Miks mitte.

Intersemiootika

Joonis 7. Kukkuv kiil. 

Vahelduseks taas teiste inimeste loomingut. Järelpõlve luuletusi olen siia varemgi välja pannud, seekord aga siis yks selline tervikkunstiteos. Nagu yks minu arvukatest juhendajatest juba kymmekond aastat tagasi osutas, on lasteraamatud (aga yha enam ka muud tekstid) suundunud varasema pilt + tekst mudeli juurest (kus kumbki on omaette tervikteos) esmalt nende kombineerimise suunas mittehierarhilise paigutuse abil (s.t kui me vanaaegsete lasteraamatute puhul võime olla ypris kindlad, et sõnaline tekst on primaarne ja pilt selle laiendus, siis uuemal ajal paigutatakse nad mittelineaarselt; lehe pinnal yksteisega segamini) ja praeguseks on  juba pigem reegel kui erand, et tekst on pildi laiendus. Nagu näha jooniselt nr 6, on nimetatud tavad tunginud massidesse ja neid teostatakse juba suht intuitiivselt. Vähe sellest, et tekst on paigutatud pildi sisse, on ta veel omakorda vormistatud kui pilt (raam ymber ja nööpnõelad nurkades). Tasub tähele panna, et ka lehe servadesse on joonistatud nööpnõelad, mis pildi serva symboolselt topeldab. Lisaks olgu öeldud, et kukkuva kiili kohal on kujutatud liblikat ja kaarjas objekt neist vasakul on võilill.

Kognitiivne dissonants

Plaanisin juba ammu kiirelt läheneva vabariigi aastapäeva puhul siia paar rahvusliku semiootika alast õpiobjekti riputada, aga  ikka liigub aeg minust kiiremini. Allpool siis näritav pael ja soki sisse kätketud sai, palju toredat analyysimist.
Aga mitte ainult rahvuslik toidukultuur ei paku võimalusi pealkirjas märgitud seisundi tekkeks. Isamaalise kasvatuse huvides väisasime täna kogu kommuunaga liputseremooniat. Praostiärra (keda ma muidu tegelt kõnelejana hindan) 18. sajandi tasemel ornitoloogilist infot edastanud kõne oli kahtlemata lõbus kuulamine. Aga kui korporant esines sõnavõtuga "ärge irisege Eesti Vabariigi kallal, vaadake, kui palju asju* me selle ajaga juurde oleme saanud", siis tundsin fyysiliselt, et mul on raske kindel olla, et kõigest mõni tund varem ja sadakond meetrit teises kohas yhe teise akadeemilise organisatsiooni yritusel sai samast teemast hoopis kuidagi teistsuguste sõnadega ja teisest vaatenurgast räägitud ja et mõlemas kohas viibides olen see ikka seesama mina.

-----------------
*Joonealune märkus: "asjade" all mõtles ta tõepoolest sõna otseses mõttes asju: riideid, telefone, hydropumpasid.

Joonis 3. Näritav pael. Söö Wabariik ära!

Joonis 4. Leivaymbris sukasäärekirjadega; keskel ka paar põllealasemotiivi (vrd. halv. euf. "päts põlle all"). Kärbsed, kassid ja linnud - kas põhiline tarbijasihtgupp? Või töötab siin hoopis see sarnase sarnasega tõrjumise maagia värk? Peamurdmist kui palju.

Allveekalastus kosmosekangelase osavõtul

Tänu töökohast natuuras saadud toetusele loen tuld hakatades ajalehti aastast 1970. Täna jäi silma sõnum Rahva Häälest 07.07.70 pealkirjaga "Kosmosekangelase osavõtul", mille tekst on jäädvustatud ylaloleval fotol.
Minu meelest väärib see sõnum igakylgset edasist analyysi. Kas kummitoodete vabrikul "Tegur" oli sportlaste osakond? Aga Eesti NSV Teaduste Akadeemial? Kas pyygil kasutati ka mingeid teadussaavutusi või olid angerjate ja haugide maha murdmisel määravaks siiski ujumiskiirus ja toores jõud? Kui suur oli Üleliidulise Allveespordiföderatsiooni Presiidium? Seda sukeldumisega kombineeritud avamist oleks aga isegi tahtnud näha saada. Kahtlemata inspireerivad sellised allikaleiud edasist tööd kalandusajaloo ja -semiootika valdkonnas.

Life on Earth

Imetore yritus on see zoosemiootika konverents. Tykk tarkust, mis jälle Muhu koloosi juure tuleb. Postkolonialistliku kirjandusökoloogia juhtiva taadi Graham Huggani ettekanne David Attenborough' fenomenist oli väga hea, tema väljendid (koos vastava sisuga), nagu celebrity conservationist, ideology of masculinity ja muud pisut spetsiifilisemad on tegelikult ju hästi ka meie kodutiigis kasutatavad.
Ta rääkis ka BBC sarjast Life on Earth, mina kuulsin puhtast tähelepanematusest esimesel korral Night on Earth ega saanud enam assotsiatsioonist lahti, Tom Waitsi muusika hakkas kohe kuklas tiksuma ja paralleelid nende linateoste ajalise, ruumilise, liigilise jms katvuse ambitsioonide osas rullima, rullisid ennast viimaks väikeseks apokalyptiliseks vinjetiks, as follows:

Life on Earth
Night on Earth
Night on Life
Earth on Life
Life on Life
Night on Night
Earth on Earth

Paratamatu põgenemine

Loen ainult teoreetilist kirjandust viimasel ajal. Ei noh, ega ma ei kurda. See on ka ilus ja teeb targemaks. No näiteks Michel de Certeau, kes kirjutab essees "Laevasõit ja vangipõlv" hoopis rongisõidu fenomenoloogiast:
"Klaas lubab näha, raudtee lubab läbida. Need on kaks teineteist täiendavat lahutamise moodust. Klaas hoiab vaatlejat eemal: ei, sa ei puutu; mida rohkem sa näed, seda vähem sul on - käsi jäetakse talle kuuluvast ilma, selleks et silm saaks suurema vaatevälja. Raudtee kujutab endast lõputut ettekirjutust: möödu! See on ainsa lõputu joonega kirja pandud käsk: mine nüüd, lahku, see siin ei ole sinu maa, too seal samuti mitte. Eraldumise imperatiiv ütleb, et see, kes tahab saada silma abstraktset võimu ruumi üle, peab selle kinni maksma igast oma kohast loobumise, paratamatu põgenemise hinnaga."

Lasteraamat

Kalevi kinkis meile lasteraamatu "Soulmates. Worlds apart", mis räägib Mehhiko koerast, kes adopteeritakse Yhendriikidesse. Postkolonialistlikule kirjandusuurimisele magus suutäis... :) Ilmselt pidi see mulle muidugi meelde tuletama, et peaksin loo autori Brooke Deely abikaasale ette kandma oma avantyyridest ketramise semiootika vallas (ehkki tegu on nyyd tehtud ja parandada pole siin enam miskit). Minu meelest on sellel raamatul siiski ka yks väga praktiline pluss: nimelt on selle viimasele lehele (sissepoole kaant) lisatud kõigi autorite (2 kirjutajat ja illustraator) näopildid ja lyhike tutvustus, kes nad on ja miks sellise raamatu kirjutasid.



Lapsed kohe vaatasid ja kysisid, et kes need tädid sellised on. Prillidega katoliku nunna kohta arvasid, et see on emme. Seletasin siis, see on hoopis nunn, kes joonistas need pildid, mis on raamatu kaane peal. Teised tädid kirjutasid jutu valmis. Laste teadlikkus mõistest "autor" suurenes kohe kindlasti. Arvan, et lasteraamatute puhul on raamatute varustamine selle tegijate piltidega täiesti õigustatud, samuti kiidan heaks selle info paigutamise raamatu sisusse. Naisautorite näopiltide kleepimist raamatukaanele myygiargumendiks stiilis "ma olen ilus, osta mu raamat!" pean seevastu pehmelt öeldes järeletegemist mitteväärivaks kombeks.