Teel

Tegelikult lugesin Andrei Ivanovi "Hanumani teekonda Lollandile" ju juba ammu. Väga intensiivne ja mõjuv raamat, kus inimesed on võõral maal olukorras, kus neil ei ole mitte midagi, mitte enam isiklikku ruumigi, kus osa tuleb võtta kaas-pagulaste kõigist kehalistest toimingutest, kui mitte de visu, siis vähemalt läbi pappseinte (ja iseenesest mõista võtavad siis nemad sinu omadest samamoodi osa). Ja erinevaid toimetulekustrateegiaid siis selle kõige sees. Eks igayks läheb lolliks omal moel, selge see, aga sellest on nagu hea raamatu kokkuvõtvaks moraaliks ju vähevõitu.
Tykk aega ei saanud aru, kuidas kõige mõttekamalt kontekstualiseerida. Kuni koitis kevad ja tuli hakata toimetama eksiiliteemalisi artikleid ja lisaks langes mulle sylle punt tudengeid, kes tahtsid igasugustest asjadest töid kirjutada (või noh, kas tahtsid, aga pyydsid paaniliselt miskit välja mõtelda). Yks näiteks tahtis võrrelda Kerouaci "Teel" Sauteri "Indigoga", niisiis olin ma sunnitud "Teel" viimaks siiski läbi lugema, et plaanile hinnangut anda osata. Kunagi, kui esimest korda proovisin (kui seda veel sauterikeelde polnud ymber pandud), jätsin kohe alguses katki, sest ma mõtlesin, et kui peategelane nii loll ja saamatu hääletaja on, siis ma lihtsalt ei kannata seda edasi lugeda. Edaspidi muidugi hääletamine jääb loos tahaplaanile ja asendub tehniliselt võttes car pooling'uga. Ega ma poleks tollal veel neid pikkade autosõidukirjelduste tehnilisi yksikasju ka osanud niiväga hinnata, sest siis mul pold lubegi, aga nyyd, kui läbi Kavilda yrgoru sõidan, võtan ikka käigu välja ja tunnen ennast nagu Dean Moriarty.
Noh, yhesõnaga, Ivanov on nagu Kerouac meets Ristikivi. Hanuman ja Dean Moriarty on oma olekult väga sarnased, selle vahega, et DM-l on nende maastikega, kus ta seikleb, seotud mingidki (olgugi, et armetud) lapsepõlvemälestused, mida Hanumanil muidugi kuskilt võtta ei ole. Ja eksiili äng ja pinnalt maha libisemise tunne on siis Ristikivilt.

Kas pagulusel ja kodumaatusel on eriline side jutustamise kui elukunstiga, mille abil saab purustatud maailmu tagasi kokku panna? Kas pagulane on krooniline jutustaja? Kirjutades oma elust teekonna metafoori raames, võib jutustaja järjestada oma lugu, korrastada oma elatud elu kaootilist materjali. [---] Pagulane asub ühes kohas, kuid mõtleb teisele, oma kaotatud kodule: ta on homo duplex. Ta mäletab, kuid ettekujutusvõime täiendab mäletamist, täites lünki ning pragusid. - nagu kirjutab prof. T.K. peatselt ilmuvas Methises. 

Ristikivi 100

Jumala abiga on see konverents siis nyyd peetud.
Selles esinenud helgemate hetkede ajel tekkis leheservale taas murtud ridu (ehkki, eks ole, enamuse neist on tegelikult kirja pannud Ristikivi; minu panuseks on siis pigem koostamine ja toimetamine, nagu viimasel ajal enamasti). Või siis võib kasutada ka peenikest terminit pastišš. Selliseid armastasid nad seal väliseestis kangesti kirjutada, kui omal miskit head mõtet parasjagu pähe ei tulnud.


Kui ma suudaksin haarata õhust
Sinu pilgu siniseid liblikaid
suve laineid
ja sydame väravaid
Sigtuna väravaid, mida
kunagi polegi olnud
sest mere värav on rand
kevade rand
oodates suve laineid
oodates, oodates
ikka

Ristikivi lipp

Just sellise kirjaga tuletõrje veevõtukoha tyypi sildi disainiga noolekesed juhatavad suveteatrihuvilisi siis Pivarootsi Juurikale. Ristikivi-ainelise poolmonograafia (khm-khm) autorina äi saand ju neid tähelepanuta jätta.
No'i old see vabaõhu-teatri tekst. Kõik need punased ja valged roosid ja ristid ja lipud ja sinised kangad ja paksud symbolid ja intertekstuaalsed vihjed ja operett ja melodraama kuidagi ei kõland selles konkreetses ruraalses keskkonnas ja eeldaks materjali tundmist umbes Ristikivi päevaraamatu tasemel, mida yhekordse projektina tehtava suveetenduse publikult ei saaks mu meelest ästi eeldada. Juurde kohatine eksalteeritud esitus, maitseks näpuotsaga natuke koolikiusamist ja seksuaalset vägivalda. Kõik "Põleva lipu" alapeatykkide pealkirjad nt olid ilusti teksti või rekvisiitidesse ära embeeditud, aga käigu pealt oli sellest siiski suht raske aru saada. Mängukoht talu tagaõues oli kyll ka suht läbi töötatud; ehkki põhiline madin käis ikka selle spetsiaalse suure kivi ja ristikujuliselt seatud platvormide ymber (mille, nagu ka pealtvaatajate istumise ehitamisse oli ilmselt märkimisväärne hulk aega, raha ja energiat pandud), kargasid kylapoisid nii kadakate vahel, kiigel kui katuseharjal (ja see oma kamba teema oligi tegelt vist kõige sydamlikum ja õnnestunum asi kogu loos), aga miski _koha_seos jäi mo meelest ikka puudu. Vbl aitas sellele muidugi kaasa ka hra abikaasa, kes vana bongari kombel sealsamas etenduse liigilisti tegi: 20 hallhane, need lähvad Nehatu järvedele ööbima, piiritajad, rukkirääk; tekstis mainiti ka peoleod (< "Rõõmulaul") ja kägu.
Etenduse vaheajal vaatasin, kuidas näitleja tegi yhele isale märkuse, et lapsed segavad etendust. Mind nad ei segand, aga eks ma pooldan muidugi ka demonstratiivselt seisukohta, et lapsed on samuti kultuuri osa ja kui see mingis situatsioonis kedagi segab, siis ongi kahtlane asi, mida aetakse. Lapsed koos vanematega igatahes lahkusid.
Hobusele sai pärast kyll ka plaksutada, see oli tore. Loomade suhtes vähemalt valitses niisiis tolerants.

----------------
Joonealune märkus: minuga tõenäoliselt samal etendusel viibinud arvustaja kiitis jälle Sirbis taevani, kui hästi kõik kohaga kokku kõlas. Võta's'nd kinni...

Veljesto 90

Käisin Veljesto 90. juubelil. Lapsed ei jäänud haigeks. Mina ei jäänud haigeks. Ma ei jäänud hange kinni. Ma ei jäänud bussist maha. Buss ei sõitnud teelt välja. No mida veel on õnneks vaja! Pidu oli kena. Ettekanded olid head, esitlused olid head, sai hea ports tantsitud ja hea tykk maailma parandatud. Ann, keda ma pole oma kuus aastat näinud, hyyatas: „Aga sa oled ju täpselt samasugune!“ Mo meelest esinesid kõik kohalviibijad oma tuntud headuses. Anti tahtis kangesti laulda Ristikivi „Kalleid sõpru“. Mul oli mõningane kahtlus (ja õigustatud), et me ikka päris esinemiskypset duot ei moodusta, niisiis vedisin ta lihtsalt natuke nurga taha ja seal me selle laulu koos ära laulsime, veli Karl Konstantini ja kõigi teiste kalliste sõprade meenutuseks. Viis on „Clementine“ (poole aeglasemas tempos), sõnad on järgmised:

Täna õhtul, kallid sõbrad,
relvavennad, kui yks mees
löögem kokku käed ja kannud,
unustagem kõik, mis ees.

Esimesest klaasist saagu
vaikiv, vaikne mälestus.
Matkem maha kallid surnud,
lein ja hirm ja jälestus.

Teisest klaasist saagu soojus,
saagu hingelähedus.
Kadugu kõik keelepaelad,
häälerooste, kähedus.

Kolmandamast klaasist saagu
sydamele väravad,
saagu valgus, milles jälle
kodurannad säravad.

Aga laul kui pooleks murdub,
ingel mõõgaga on ees.
You are lost and gone forever,
dreadful sorry…