Pikad paberid

V2isasin v2liseesti noorteyritust, mille raames vaadati filmi "Pikad paberid". Mis ma oskan ytelda. Kena pretensioonitu noortefilm, orgaaniline dialoog (autor m2rkis, et paljud neist ongi oma algup2ralt teloga lindistatud t6sieluvestlused). Silo ilmub nagu klassikaline trikster, aga tema potentsiaal j22b l6puni realiseerimata. 30 aastaga pole midagi muutunud,  nagu oleks oma elust filmi vaadanud. Muidugi ka 70+ filmivaataja m2rkis, et miskit uudist selles filmis tema jaoks kyll ei olnud.

V2ike metalevel siiski on ka - umbes poole filmi peal toimub peategelaste vahel vestlus sel teemal, et filmide esimesed pooled on alati huvitavamad, sest teises pooles hakkavad tegelased k2ituma vastavalt sellele skriptile, kuhu film peab l6puks v2lja j6udma. Ja siis teevad nad ise t2pselt sedasama. 

Trikster

Vahel võtab aega, enne kui mõte ennast peas korralikult sõlme saab. Üks väike ilmutus tekkis seoses hiljuti loetud raamatuga, kui hakkasin mõtlema, et seal nimetati triksterit nimega Nanabush. Mis kõlab kahtlaselt sarnaselt YMCA camp Nan-a-Bo-Sho-ga, kus ma kunagi möödunud sajandil laagrikasvatajana töötasin. Ehk et siis Noorte Meeste Kristliku Ühingu lastelaager Põrguline. Kusjuures pooled kasvatajad olid seal juudi päritolu. Kultuuriline mitmekesisus ameerika moodi. Miks ma ei imesta... 

Nähtamatu võitlus Kanada moodi

Lugemissööst* jätkub, läbi sai põliskanadalase Drew Hayden Taylori algupärane noortejutt "Motorcycles and Sweetgrass" (mina tõlgiks selle pigem "Lõhnahein ja mootorratas" kui miskit muud moodi, sestet 1) ma ei tea, kus taimenimede komisjoni silmad olid, kui nad selle taimenime nominatiivliitelisena otsustasid vormistada ja 2) sellepärast, et tegelikult keerleb lugu ikkagi ainult ja üksnes üheainsa mootorratta ümber, milleks on 1953. aasta Indian Chief, pildi järgi tundub mugav masin olema). Ehk lugu sellest, kuidas indiaanivanaema enne surma oma võõranduvale, läbi põlevale ja lahku kasvavale perekonnale väikese post mortem triksterivisiidi korraldab. Kaklus puulatvades, mis võimsas finaalis aset leiab, viib mõtted muidugi kohe kodumaise väärtfilmi "Nähtamatu võitlus" radadele, lihtsalt seal ükski tegelane ei viska teist pesukaruga, nagu raamatus juhtub.

------------------

*Joonealune märkus: vrd ka joomasööst, söömasööst - Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat neid konkreetseid liitsõnu küll kahjuks ei tunne, aga võiks. 

Ämblikmees

Ämblikmies                                                  

Kis sial istub kambrinurkas,

mis ta tieb sial omas urkas?

Sie oo kena ämblikmies

kõngub oma võrgu sies.

Taal oo onn ja villakoarid

ketrab lõnga suured loarid.

Kambri lakke võrgu kojob,

kut siis väimies tuleb kojo,

juusseid pidi võrgu sies,

oota nüid, sa, ämblikmies:

Nüid ma so küll kinni napsan,

üle ukse õue viskan.

Pisi tüdil süda ale,

näeb, et asi ühna kole.

Kuhu lähäb ämblikmies

oma suure äda sies?

Nänn piab lohutama last,

põle suurem mure sest,

õues paergus sui oo soe,

ämblik unka alla poeb.

Mul on murdekogumikku koostades ja sellele korrektuuri lugedes iga kord seda lugu lugedes mingi imelik võnks sydame alt läbi käinud. Ämblikke ma ei karda, antud luuletuse nimitegelasele kahjutundega kaasa ei ela, Spidermani fänn ei ole. Milles siis asi? Eile alevikõrtsis istudes ja aega parajaks tehes sain viimaks aru. Neil loob seal kogu aeg meeleolu sihuke suhteliselt jõle muss, aga eile oldi kohe ekstra erijäledal lainel, käias emakeelne tantsumuusika minu kaugetest noorusaegadest (täpsemalt on noorust näha umbes 17. minutil). See laul.
Vaat selliseid deemoneid synnitab provints.