Serafima ja Bogdan

Hoogne tekst, võttis 8 tundi jagatuna kahele päevale, täiesti hästi kasutatud emadepäev, ma ütleks. Eks see ole temaatiline teos ka, emasüda on selles ikka tähtsal kohal. Peategelaste nimesümboolika kõrval (Seerav, Jumalaand ja Kättemaks) on seal oluline roll ka loomariigil: vimm saab alguse hobusest ja kättemaks saabub rääbistega.
Naiste, sõja ja ikooniröövlite kombinatsioonist vist ei saagi väga teistsugust teost, mõtlen näiteks Liksomi, Kaurase ("Ihon aika") või Sommeri Lõuna-lugude peale. Ainojah ja "Puhastus" ka muidugi.

p.s. Eelmine postitus on ühtäkki saavutanud umbes neli korda suurema populaarsuse kui minu postituste puhul tavapärane. Kahtlustan pealkirja.

Everstinna

Oi kurat, misuke raamat! Ühe eblaka tsiki elu sõja-Soomes ja selle järel. Ma pidin tegelikult öösel tööd tegema, mõned kirjad ära kirjutama, et hommikul 8 ja 9 vahel saaks ’send’ nuppu vajutada, et kirjadele viisakam kellaaeg külge jääks, aga selle asemel lugesin „Everstinnat“. Tõlget küll, aga vbl olekski originaalist liiga kõva laksu saand. Ja lõpuks laseb ta oma verest, pasast ja soomülgastest läbi käinud peategelasel ennast uuesti üles ehitada, see on ka väga inimlik ja helge. Meespeategelase kuju tuli tuttav ette Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ episoodilise kõrvaltegelasena, kellel kah need sugutung ja surmahirm ikka tihedalt käsikäes käisid.

Oijah, seab ikka asjad tiba teise valgusse, nii „Polkovniku lese“ kui ka näiteks tädi Tinni, kes sõja ajal linna läks ja pärast ühe kingsepaga lastetus abielus oli ja võõrastel ennast Ainoks hüüda lasi.

Kupee nr 6

Liksomit loen, jällegi, iga kell täitsa omal algatusel, eriti, kui on vaja prokrastineerida. Sihuke "elu on hirmus ja ilus" stiilis meeldetuletus kulub inimesele ikka vahel ära. Ja ta oskab kirjutada. See tema Venemaa-vaade passib kenasti Jerofejeviga omaga kokku, kirjeldab enam-vähem samasid nähtusi pisut tyynemas ja distantseeritumas laadis. Ikka aus reisikiri, mitte mõni Petrone Minu-sarja tuutu-luutu. Mu mäletamist mööda on ta seda trans-Siberi rongireisi temaatikat varem ka kasutanud, aga praegu enam ei leidnud (ja meelde ka ei tulnud), misnimelises teoses just. Muuhulgas on ta aga avaldanud ka 'meän kieli' kirjutatud road romaani, mis võiks nt meie lõunaeesti kirjanikele eeskujuks olla. Pöörane panemine, mis viimaks suubub Lapi kolkakylaidylli, kogu aeg siiski kohtlase ja groteskse naeruga pooleks. Vaat sedasorti asjad mulle meeldivad, jah.
Kupee nr 6 puhul on huvitav veel see, et naispeategelane ei esine kordagi otsekõnega, ehkki jutustaja vahendusel tema mõningaid mõtteid esitatakse. Kuidagimoodi ta oma soovid kaaskodanikele siiski selgeks tehtud saab.