Kohalikud puud

Peale oma raamatuga ühele poole saamist tegelesin jälle teiste kirjutatud teostega, lugedes valimatult läbi keldrist leitud varandust - kunstvõimlemise ajaloost ja Liivimaa noorema riimkroonika ümberjutustustest Eesti pungi ja Ameerika esseistikani. Lugemissööstulemmikuks osutus aga siiski ülikooli raamatupoest leitud pilt-essee (üks võrgust leitud žanrimääratlus ütles küll 'graphic novel', aga selle vormi jaoks ei ole tegelastevahelised suhted minu hinnangul siiski piisavalt välja arendatud) kohalikest puudest. Jah, silm ei peta: see on lihtsalt raamatutäis puulehtede (ja mõningatel üksikjuhtudel ka viljade) pilte. Vahi või söömata, nii toredad. Ja ka tänavail lebavaid puulehti vaatan sestpeale palju lahkema pilguga. 

Kaks päeva kanavaatluspraktikumi

Jah, miks me seda tegime? Üks võimalik põhjendus, et see on märksa parem tähelepanu- ja kohaloluharjutus kui igasugused abstraktsed mõtlused või tantramantrad. Mina tahtsin testida praktikas zoosemiootika kuut analüüsipunkti ja kui pisike rahvusvaheline naistepunt pakub selleks platvormi ja seltskonda, siis oleks ju rumal see kasutamata jätta.

Niisiis, liikidevahelise suhtluse kolm mõõdet - pragmaatika, süntaktika, semantika - ja selle kokku kuus alapunkti. Katsun siinkohal hoiduda kommentaaridest liigisisese kommunikatsiooni suunal ja keskenduda sellele, kuidas inimene võiks kanale paista.

1. Kana kommunikatsiooniorganid ja üldine habitus: kõnnib kahel jalal nagu inimenegi. Aga saba on enamasti püsti ja pea maas (vt joonist); kael on üldse palju liikuvam kui inimesel. Nokk väga osav, haistmine, kui ma nüüd õieti mäletan, terav, vähemalt mis lähemaid lõhnu puudutab. Kuidagi ta ju need ussid sealt maa seest lokaliseerib ja kätte saab. Teeb häält ja kuuleb samamoodi kui inimene, mõlemat arvatavasti mõnevõrra paremini.

2. Tagasiside ja ajaraamid. Vehkimine ja äkilised liigutused mõjuvad mõlemale kommunikatsiooni osapoolele ja üldiselt ei teki kana-inimese suhtluses ka mingeid tuntavaid ajanihkeid, ehkki lindudel mahub sama pikka ajamomenti ilmselt rohkem infot kui inimesele. Kui inimene teeb häält, siis kana kuulab ja võib ka vastu häälitseda. Kui kukk nokaga lööb, siis inimene vist pigem läheb eest ära kui et vastu lööb. Kas kukk oskab seda rünnates eeldada, vat ei tea. Aga ründab peamiselt siis, kui mune ära korjama tullakse. Munadel on kuke ja inimese omailmas niisiis täitsa erinev tähendus (see käib tegelt juba p.6 alla).

3. Tõlgendamata jääv info ja taustateadmised. Ega inimene ikka kõiki kanakeele nüansse ei adu. Kana jälle tõenäoliselt ei mõika suuremat inimese miimikast. Kanade liikumine, kui nad pundis olid, oli vaatluste põhjal üldiselt kaootiline, s.t raske tõlgendada. Inimestest hoiavad siiski üsna ühemõtteliselt ohutusse kaugusse. Kui korralik kanapidamisõpik läbi lugeda, oleks taustateadmisi omalgi rohkem. Kanadel neid taustateadmisi inimeste kohta napib.

4. Signaalide repertuaar ja agentsus. Kanadel on erinevaid kaagatusi, kõõrutusi ja kähinaid. Neid hääli suudab inimene keskpärasel tasemel imiteerida. Tiibade saputamine, saba lehvi löömine, jalaga siblimine, kerged üleshüpped ja loomulikult ka võimekus koordinaatteljestiku kolmandal teljel opereerida jäävad inimesele paraku suuresti kättesaamatuks. Inimesel on ikka väga vähe võimalusi kanaga suhtlust alustada, kui nii mõtlema hakata. Tundub, et kanad ise ka eelistavad üks ühele vestlusse laskumist vältida. Eemaldumise agentsus on kanadel samuti parem: inimene juba naljalt pead tiiva alla ei pane.

5. Mõtestatud suhtluse alused: teravili. Kui inimene tuleb ilma teraviljata, siis ega ikka seda mõtestatud kontakti ei teki. Samuti on tähtis, et inimene ilmuks õigel ajal. Peale seitset pole mõtet, siis nad magavad. Teisalt loob suhtluse süntaktilist rütmi muidugi munemine, mis juhatabki meid p.6 juurde.

6. Suhtluse tähendus kummagi osapoole jaoks. Inimesele on kana juures kõige tähenduslikumaks punktiks ilmselt munad; kanale inimese juures jälle toit; vastastikku huvitab neid sekkumine ohu korral (igatahes sõidab peremees kukkede hoiatushüüdu kuuldes alati rattaga teiselt poolt teed kohale). Võimalik, et kukkede juhiambitsioonid laienevad ka inimestele, igatahes tegi üks kukk ühe vaatleva inimese paigalt liikudes žesti, nagu tahaks teda ilusti omasuguste juurde tagasi juhatada. Aga see muidugi võib olla ka üleinterpretatsioon.

Mõlemal päeval lõppes meie kohalolu kaklusega: esimesel korral, kui kanalas sees olime, läks kukkedel ärevus liiga suureks, teisel päeval, kui hängisime õues ümber kanaaia, lipsas katus pealt kahel kanal, kes samamoodi kaelasuled turri ajasid ja rinnaga üksteisele peale hüppasid. Eks nad maandasid inimeste arusaamatust kohalolust põhjustatud ärevust. Andsid nad seda signaali nüüd meelega või kogemata, aga igal juhul tuli sõnum kohale ja me läksime ära. 

---

Pildi joonistas Regina, kes on tegelikult hoopis fotograaf. 

Jutt tuli nii pikk sellepärast, et vahepeal jäi kuu aega vahele. 

Meelespead

Valvasin seenädal vabatahtlikuna Kunstitalli näitust, saades vastutasuks naabrinaiselt annetusi toidu (vorstivõileivad ja maasikasmuuti) ja vaimutoidu (luuletused) näol. Yks inimsuhete-luuletus oli tal umbes aasta tagasi ka, seda võib siis vahest pidada ka tolle loo mõtteliseks jätkuks. Või vähemasti saab seda sedasi kontseptualiseerida.

Meelespead

Tõid mulle sülega sireleid
toatäie toomingaid takkapihta
Mis hakkan nendega pihta
keegi teine ehk ihkaks

Mul aianurgas murtudsüda
ja meelespead ümberringi
mõte käib neidpidi ringi

On üksikuid hingi
kes teinud on rohkem halba kui head
neid ikkagi meenutavad
meelespead

Kujundite igavene sadu

Jajah. Lisaks konkureerivatele luuletajatele leidub majapidamises ka muude valdkondade kunstimeistreid. Transmeedialiste siirete taimelava muudkui laieneb.

Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?

Yhes kuus ilmuvate sissekannete arv näitab ilmekalt seda, et taaskord olen ma langetanud otsuse kellast kellani tööl käimise asemel vaesuses virelemise kasuks. Asendustegevustest juba puudu ei tule. TKM identiteedivaevustest ajendatud näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“ oli yks lõbustavamaid asju, mida ma viimasel ajal näinud. Ka klassitäis näitusega syvitsi suhestuvaid gymnasiste näis täiega lustivat.
Kõik muuseumitöötajad peaksid seda vaatama – ja ka kataloogi lugema, sest see sisaldab suuremat hulka olemuslikke kysimusi kui kolm ajakirja „Muuseum“ aastakäiku kokku.

Nojah, ja siin vist tulebki see skandaalne paradigmaatiline erinevus nähtavale – mina näiteks ka ei arva, et kunst peaks tingimata olema ilus ja vagusi seinal rippuma (nagu ka naisterahva põhiylesanne ei ole mu meelest ilus olla ja vagusi diivanil lebada), vaid on oluline, et ta esitaks kysimusi ja ootaks vastuseid, seda, et iga inimene oma sees neid vastuseid mõtleks ja teistega arutaks. Ei pea valmis tõdedega peale minema, ei kunstis ega elus. Julgus oma seisukohti esitada ja neid teiste omadega võrrelda ja tulemustest omi järeldusi teha, samuti julgus omi seisukohti muuta on vist ikka lastetoa kysimus. 

IMHO meenutab olukord institutsioonis seda, kui vabakasvatusega jõnglastele on uus ja nõudlik bonne tulnud, kes sunnib õhtuti hambaid pesema (loe: esitama enesele vaimse hygieeni seisukohast olulisi miks-kysimusi). Eks ikka on valus, kui mõtlema sunnitakse, miks ei ole.

Art Must Be Beautiful

Kes veel pole käinud, marss, vaatama! Rael Artel on imet teinud ja Marina Abramovići maale toonud. Ida-Euroopa 20. sajandi ajaloos juurduv anarho-feminism oma rajumal kujul. Freedom is just another word for nothing left to lose.
Näitusel verd otseselt ei lenda. Kammitakse juukseid, syyakse sibulat, istutakse valgel hobusel. Aga nende lihtsate vahendite sisse on pakitud nii palju kysimusi maailma toimimise kohta, et ka sada semiootikut seda ära seletada ei jõua. Minu kaledat feministihinge see näitus igatahes kõnetas.

Lehed laual ja laua all

Siin kuuldus nurinat mõningatelt esteetidelt, et eelmise pildi õunu kandev rest olnud kole. Täiesti tavaline nõuderest, lihtsalt neid ei toodeta tänapäeval enam igale maitsele, tõsi ta on. Ma ei tea, kus moodsad inimesed oma pestud nõusid hoiavad. Nõudepesumasinas? No igatahes tasakaalusatva ilupildina katsetagem siis kimbukese värviliste sygislehtedega.
Köögilaual valitseb täpselt samasugune pilt kui mineva aasta maikuus - loodetavasti siiski seekordse käsikirjaga läheb paremini ja ta ilmub ikka korraliku raamatu, mitte kammköites omakirjastusväljaandena... (Kusjuures, DIGARis on ylal mingi poolpidune versioon, mille puhul mul on hea meel näha, et minu nime seal näha ei ole :)

UUS TULEB!

Pilt oo tehtud mineva sui Viirelaidus. Uus tuleb alati ja vältimatult.

Tulevane raamat

Kui Riste mulle helistas ja teatas, et yks väliseestlase moodi nimega matemaatik on kirjutanud raamatu yhest tekstiilikunstnikust ja et seda tuleks nyyd kiiremas korras keeletoimetada, siis tekkis minus teksti nägematagi otsekohe suur skepsis, mida syvendas veelgi Riste lahke ja vastutuleliku meele pikaajaline tundmine.
Aga tekst on yhtekokku väga põhjalik, syvenev, hoolikalt koostatud ja huvitav lugeda ja mis temast siis veel saab, kui sellele on tekstiilidest fotod lisatud ja Kadipuu on kogu krempli kõrgel tasemel ära kujundanud... oi oi. Ja mul endal oli seda lugedes ja parandades kogu aeg selline tunne, et raamatu keskne tegelane Helen Kauksi istub kusagil lähedal ja valvab, et ma oma tööd ikka korralikult teeksin, sest ainult korralikult ja pyhendumusega tehtud töö on ilus. Ja see ei ole ju ainult yhest kunstnikust kirjutatud lugu, see on yhe ajajärgu ja yhe kunstiliigi ja yhe ellusuhtumise peen ja täpne kirjeldus ja sellisena puhas kultuurilugu, mille pealt võib tulevikus minu poolest kasvõi struktuurisemiootikat edendada (sellise asjaga tegelevale ryhmitusele hakkavad kuuluma väljaande autoriõigused :)