Kevad läheneb

 Läheneva kevade märke

1) kuna värsket nõgest pole käepärast, kõlbab krõpsudeks hädapärast ka korealaste poest pärit lehtkapsas

2) tänaval heiastuvad kõndivad Ulriked, ja mitte üks, vaid mitu

3) ühtäkki tundub leivasupp kuidagi eriti hingeline toit

4) lambist tuleb päikese käes mere lõhn meelde. 

Virtuaalloodus

Suurlinnaelu juurde kuulub teatavasti vilgas näituste külastamine. Vana aasta sisse jäi Pahade kingituste muuseumi väisamine, mis lõppkokkuvõttes oli väga lahe. Aga uuel aastal läks halvemini. Suurejooneline virtuaalnäitus ArcadiaEarth on püsivalt ülesse pandud all-linna Kaevu nimelisse kaubanduskeskusse. Erialane kretinism sundis mind minema seda vaatama. Ökosemiootiku juhtme jooksutas see küll kärinal kokku. Inimestele tutvustatakse loodust ja keskkonnaprobleeme ning ärgitatakse oma meelt & elu parandama. Mõjutatava külastaja ja reaalse keskkonna vahel loendasin umbes kümme vahenduskihti: 1) isikliku või laenatud nutiseadme ekraan; 2) seadmes jooksev spetsiaalne äpp; 3) interaktiivset sisu käivitavad rõngaspildid kaubanduskeskuse põrandal; 4) AI-animatsiooniga ekraanidele (nii käes kui ruumis olevatele) manatavad eluslooduse ilmingud; 5) animatsioonide aluseks on ilmselt olnud loodusfotod, mis omakorda on tehniliselt vahendatud ja kadreeringuga kujundatud tükikesed ümbritsevast keskkonnast); 6) esitatavad liigid (karismaatiline megafauna) ja nende käitumine (kohmakas liikumine paradiislikult haljendavas igaveses suves) esindavad kultuurilist arusaama sellest, mis on "loodus", või 7) spetsiifilisemalt sellest, mis on "wilderness"; 8) see omakorda implitseerib looduse ekstrapoleerimist näitusekülastajast väljapoole; meile räägitakse patroneerivalt eskimotest ja jääkarudest, kes enam kunagi üksteist ei näe (ega ära süüa ei saa), kui meie siin linnas oma elu ei paranda; 9) looduse ja selle olukorra mõjutamine saab toimuda ainult rahaliselt vahendatud tarbimistegevuste kaudu: anneta, tarbi teisiti. Aga igal juhul tarbi, see on see Tim Mortoni 'romantic consumerism'. Ja viimaks saadki aru, et selle eest ei põgene, näitusepileti eest makstes oled juba oma väikese ohvri sellele tarbimisaltarile toonud ja tagasi seda enam kuidagimoodi ei võta. 

Baisha laht

Taiwani reisikirja kolmas ja viimane osa.  

Pühapäeva puhul sõitsin põhjarannikule ja vaatasin poolteist tundi järjest merd. Oleks võind veel vaadata, aga pimedaks hakkas minema ja eks lennukile jõudmisel ole ka omad positiivsed aspektid. 

Sihuke näeb Baisha laht välja bussika tagant vaadates. 

Sihuke näeb Baisha laht välja lähedalt vaadates (no peaaegu vööni märjaks sain selles kohas seistes paari hetke pärast).

Sihuke on samalt kohalt vaade teisele poole. Ja see plastprügi ei vedele seal selle pärast, et nad ei viitsiks seda ära korjata, vaid sellepärast, et seda tuleb iga päev merest juurde. Inimkonna toodetud plastprügi hulk on määratu ja sellel ei ole lõppu, tema nimi on leegion. Mis ei tähenda, et peaks kuidagi prügi teemal püssi põõsasse viskama, pigem vastupidi, aga tootmine tuleks lõpetada ja vastutus peaks olema plasti tootjal, mitte ainult lõpptarbijal.   

Vana jõgi

Iga päev
kõnnin mööda 

surnud jõge
ta on maha maetud
aga mitte päriselt surnud
siin-seal reetlikult
sopased servad
siin-seal reetlikult
jahe õhk
Ühel päeval
tõuseb ta üles
ja oi seda
Gogoli diskot siis

Sellest kohast käib jutt.

Jäälind

Lugesin ka lõpuks läbi, sest kuidagi tekkis sihuke aja-auk. Sõnum lühidalt selline, et Trump on kagebešnikute käpiknukk. Võib olla küll, miks mitte. Jutustamistehniliselt oli sellevõrra huvitav, et jälgitav naisajakirjanik ise ei tea siiski pooligi neist asjust, mida lugejale teada antakse lähiminevikku kujutavate vahele pistetud tagasivaateliste peatükkide kaudu, ja ikka haarab teda hirm ja nii edasi.

Hoopis huvitavam on pealkiri, sest ingliskeelse 'kingfisher'i etümoloogia on küll väidetavalt hämar, aga viitab ikkagi kellelegi, kes kuninga jaoks kala veest välja toob. Tšehhi keeles on ta küll jäälind, nagu eesti keeleski, aga vene keeles hoopis зимородок, mis ei tähenda siiski talvesünnitajat, vaid seda, kes maa sees pesitseb (e>i) ja lisaks on jäälind ka mütoloogiline naisepea ja ülakehaga rõõmulaulu-lind Алконост (nimi tuleb omakorda Kreeka mütoloogiast), kes käib paaris halalinnu Сирин'iga, koos nad ilmuvad slaavlaste lõikuspühal õunapuude otsa laulma. Noh ja siis seltsib nendega veel Гамаюн (algselt iraani päritolu võlulind), kelle põhitegevuseks on riigitegelastele surma tuua, kui ma nüüd asjast õieti aru saan.

Aastavahetus

Jõulukapsas (tegelt siiski juurseller, Hollandist)

 Mineva aasta tegemata tööd vahivad jätkuvalt etteheitva näoga. 

 

Taaralapsed

 Leide teistest dimensioonidest (maja pealt). Saaremaa maavalitsuse väljaanne Meie Maa, reede, 24.08.1990. 

Semiootika ja vetikateadus

Teaduskonverents on ka oma olemuselt ikkagi lugude jutustamise võistlus. Või pigem pidu, sest peaauhinda parima ettekande eest ei anta, aga parimaid jutustajaid tunnustatakse eravestlustes. Seekord oli selline ’environmental humanities in the making’ konverents, kus enamus inimesi (väheste eranditega) ikka kompaski oma jutustamislaadide piire ja – mis väga haruldane – proovis täitsa tõsiselt teistega ühist keelt leida, „hääli ühte käima“ panna. Ja tegelikult ikka ju jagati auhindu ka, näiteks artikliauhinna said tüübid, kes juba viimased viis-kuus aastat on Islandil sihukest erialasid lõimivat ajaloo-uuringut teinud; mõned aastad tagasi käisid sellega kitsamal ökumökude konverentsil ka, juba siis tundus mulle, et jube õiget asja ajavad.

Tunaoome

Tundes teatavat kohustust interdistsiplinaarse keskkonnahumanitaaria ees vaatasin telekast ameeriklaste kliimakatastroofifilmi "The Day After Tomorrow". Nonoh, ikka vääga ameerikalik film, mis seal salata. Supertorm ja inimene silmitsi metsiku loodusega; visualiseerimine käib läbi väga-ameerika symbolite - keeristorm lõhub ära Hollywoodi sildi, meri tõuseb Vabadussambale põlvini, silmapilkset temperatuurilangust näitlikustab tähelipu tardumine poole lehvimise pealt (analoogiana varem noorte poolt loodusmuuseumis nähtud mammutile, kes on kangestunud poole söömise pealt). Noored moodustavad ju iseenesest ysna kobeda Rakett 69 tiimi, nad saaks selles saates ilmselt hakkama kyll. Ja matkavatel taatidel on normaalne talivarustus. Aga lugu on jutustatud ikka väga linnainimesekeskselt; enamus siseruumitegevust toimub tugevalt elektrist sõltuvates tehiskeskkondades (hea, et noortel on kaminaga raamatukogu, kus trykiseid põletada); lõpus tervitatakse triumfeeriva muusika saatel neid, kes NY pilvelõhkujate katustel ringi tuiavad. Aga kuhu jäid kõik farmerid ja eramajaomanikud, mh? Mis toimus mujal? Kogu flmi jooksul opereeritakse tegelaskõnes kolme geograafilise piirkonnaga - Kanada, Siber, Mehhiko. Noh, ok, yhte jaapanlast, kes raheteraga pähe saab, ikka näidatakse ka.
Kuulukse, et "Mees, kes jäi ellu", pidi samasugune olema, et ikka Inimene silmitsi metsiku loodusega ja heroiline survival. See troop istub vist maailmakultuuris sygavamalt sees, kui ma omas naiivsuses arvan.
Mõned pildid ja klimatoloogi kommentaar on siin.

Vana vabahärra majas

Sattusin uskumatusse kohta. Seal viibides tekib tugevaid kahtlusi nii aja- kui kohamääratluste osas. Ma ei ytle, kus see on, arvake ise. Vihje.

Selline puu seisab seal nurga peal. See on erakordselt suur ja ilmselt ka vana ja ma arvan, et see on pirn. Kohe hakkab õitsema. 

Kraavist yle eravaldusse ronides avaneb selline vaade:

Seal on terve tiikide ja kanalite systeem, tammed, purdekesed, nurga tagant ujub välja lameda põhjaga paat, valgete päevavarjudega mõisapreilid sees, aidamehe poiss sõuab. Edasi, tagasi, edasi, tagasi.

Ja siis seal pisut kaugemal põllu peal on selline salgakene Taara tammikut, suur rahn keskel, servas kasvab yks kask ka.
Seal on veel igasuguseid kohti, täiesti selline maastik, mis immerseerib endasse, nii et vähe pole, ajataju kaob, nagu poleks olnudki. Lagunenud töölistemaja, mille taga on vana õunaaed, puid pole ammu lõigatud, nende oma raskus on nad niiskes ja pydelas pinnases pikali kallutanud, aga nad elavad seal ikka edasi, juureotstega maast kinni hoides, lehtivad, õitsevad, yksteise najal.

Meri tuleb

Meri tuleb ja neelab maa,

mida inimesed on pilastanud.

Siis nad nutavad

ja kahetsevad oma tegu,

aga teha pole enam midagi.

Ja meri puhastab kõik ära

ja kunagi ehk tuleb maa

tagasi. 

***

Ocean would come and gulp down the land

that has been molested by people.

Then they cry

and regret

but there’s nothing more to be done.

And the ocean cleanses it all

and perhaps some day the land

will return.

Toibumisvõime

Mida sa teed,
kui vesi tõuseb
ja katab kinni selle,
millega sa oled harjunud?

Mida sa teed,
kui tuul tõuseb
ja lõhub ära selle,
mida sa oled nii kaua ehitanud?

Kust tuleb see jõud,
et asjad uuesti joonde seada?
Häda on see, mis
edasi elama sunnib.


Resilience on yks uuema aja keskkonnahumanitaaria teoreetikute moesõna. Ma ei teagi, mis ta õieti eesti keeli peaks olema, aga pakun siinkohal, et toibumisvõime. Kasutusele võetud seoses keskkonnakatastroofidega - et kui pääsu pole, aga kuidagi peab pärast edasi elama. 

Oh, mu syda

Oh, mu syda
ei jäta mind maha
isegi keset surmigavat teadust
põleb ja valutab
kui räägitakse kaevandus-
tehnoloogiatest Ungaris
põleb ja valutab
kui räägitakse
metsanduse ajaloost muldadest
tuumaenergiast
põleb ja valutab
ma ei lase tast lahti

Järjekordsel konverentsil kodust kaugel, kus mõte ka pisut pikema paela otsas jalutama lastakse.

Golfi hoovus

Kes oleks arvanud, et minagi globaalsete kliimamuutuste teemal end värsis väljendama hakkan. Aga olgu siis õigustuseks vähemalt öeldud, et see on programmiliselt ökofeministlik tekst.

Golfi hoovus

liigub laisemini kui varem.

Vaalad, heeringaparved ja

vanad laevavrakid

ei saa enam sama kiiresti

yhest maailma otsast teise.

Ega ka soe õhk.

Aprilli algus:

mul on vanaema kootud

pitsilised labakindad

ja tädi pärandatud poolpalitu.

Teise tädi tytrelt 

sain tuliuue topi (talle oli väike).

Pluus on yhikatoanaabri kaltsukotist

(nagu ka myts ja osa pesu).

Hea paksu seeliku kinkis synnipäevaks

pastoriproua (oletades, õigustatult,

et raamatuid on mul ennegi).

Sall on sõbranna näputöö

(nagu ka palitu uus vooder).

Mina pole neile midagi andnud.

Kirjutan nad vähemalt yles,

enne kui

jää

jälle

kõik

katab.

Elevantide Taltsutamise Komitee, vol 2

Tuleb tunnistada, et raske on jälle rutiinset elurytmi kätte saada, täpselt sihuke tunne on, nagu oleks pikalt väljamaal käinud, ehkki tegelikult sai ainult põhjarannikul keskkonnaajaloo teemadel tarku inimesi kuulatud. Neh, tüikk tarkust, mis jälle Muhu kuloosi juure tuleb. Eelmisel korral oli veel selline pisut kergemas stiilis ettevõtmine, aga seekord juba neli päeva tulevärki täie raha eest. Mõisteid nagu anthropocene, declension narrative, big history, resilience studies (lihtlabasest narratiivist rääkimata) võin nyyd mõnda aega  vaevata loopida vasakule ja paremale.

Pildil: keskkonnaajaloolane ajaloolises keskkonnas.

Allveekalastus kosmosekangelase osavõtul

Tänu töökohast natuuras saadud toetusele loen tuld hakatades ajalehti aastast 1970. Täna jäi silma sõnum Rahva Häälest 07.07.70 pealkirjaga "Kosmosekangelase osavõtul", mille tekst on jäädvustatud ylaloleval fotol.
Minu meelest väärib see sõnum igakylgset edasist analyysi. Kas kummitoodete vabrikul "Tegur" oli sportlaste osakond? Aga Eesti NSV Teaduste Akadeemial? Kas pyygil kasutati ka mingeid teadussaavutusi või olid angerjate ja haugide maha murdmisel määravaks siiski ujumiskiirus ja toores jõud? Kui suur oli Üleliidulise Allveespordiföderatsiooni Presiidium? Seda sukeldumisega kombineeritud avamist oleks aga isegi tahtnud näha saada. Kahtlemata inspireerivad sellised allikaleiud edasist tööd kalandusajaloo ja -semiootika valdkonnas.

Teateid loomariigist

Otsisin hoopis muud asja, aga kui 1893. aasta Eesti Rahwa Kasulise Kalendri sabas hakkas silma lugu "Elajad ja muusika", siis ei saanud muidu, kui pidin sellele ikka pilgu peale heitma. Täitsa tore lugemine, paar valitud katkendit:

***
Ka rottidel on oma jagu arusaamist muusikast, sest nemad õpiwad – nagu katsed tõendawad – üsna kergeste ja kenaste takti järele reas tantsima. Et hiired muusikat armastawad, on tuttaw, mõnikord lähewad nad muusika tõttu otse meeletuks rõõmsaks ning hüppawad ja kargawad siis nii hullupööra ümber, nagu oleks terwe maailm nende päralt, kuni surm nende märatsemisele piiri paneb.

***
Üks Nawarra rügemendi pealik pisteti kord puuri. Tema palus ülemat, et see temale lubaks kannelt wangikotta ühes wõtta. Tema palwe läks täide, ja nüüd mängis ta päew päewa järel hommikust õhtani oma kannelt. Neljandamal päewal pani ta wäga imeks, kui üks hiir teise järel august wälja puges ja ämblikud oma wõrkude seest hulga wiis wälja ronisiwad. Kõik need loomad tuliwad ja jäiwad tema ümber ringi seisma ning näitasiwad kõige suurema tähelepanemisega tema mängu kuulawat. Pealik oli selle üle nii kohkunud, et ta mängimise seisma jättis. Silmapilk pöörasiwad aga hiired ja ämblikud oma korteritesse tagasi. Niipea kui ta jälle mängima hakkas, ilmusiwad imelikud pealtkuulajad uueste. Wiimaks kogus juba enam kui sada muusika-armastajat hiirt tema ümber, ja et niisugune seltskond temale mitte ikka meelepärast ei olnud, palus ta wangikoja wahi käest enesele ühe kassi, kelle ta aga puuri pistis, kui ta oma imelist seltskonda näha soowis, ja lahti laskis, kui ta üksi tahtis olla.


Huviline saab lisa lugeda siit.

Hea elu - palju kalu

Seoses iseenese ja raamatute mitmesuguste kaootiliste ja vähemkaootiliste ruumis ymber paiknemistega sattus mulle pihku imetore raamat "Purjetan punasta merda. Valik regivärsilisi merelaule" (LR 1980; ilmselgelt olympiaregatiga seoses yllitatud kogumik), kust leidsin oma suureks rõõmuks mh Muhu läänerannikut puudutavad värsid (mis iseenesest kyll pärinevad väina vastaskaldalt Jaani kihelkonnast):

Ui-tui-tui-tui Tumma Jüri,
Koguvas oli hea elu,
mets oli mere ääre peal.
Meri helises, kallas kõlises,
havid ambusid akna taga,
siiad need tulid siiates tuba.

Kena elu neh, mis seal reaki. Lisa saab otsida siit.

Maakera

Käisin naabrinaisele tagasi viimas temalt laenatud fooliumi, mille abil grillisime keskkonnaajaloo välitööde käigus omandatud haugi ja kaks ahvenat ja sain vastu taaskord imekena luuletuse. Selle sõnum omab praktilist tähendust, kuna näiteks asjaolu, et täna oleks põhjust meenutada seitsme aasta taguseid syndmusi, oli meeles ämmal, aga ei kummalgi asjaosalisel. Hiljem, kui Orissaarest teetanusesysti tegemast tagasi sõitsime (astusin naela jalga) ja väina tammi peal politseiautot nägime, tuli siiski eredalt meelde nii mõndagi yheskoos läbi elatut. Aga niisiis luuletus.

Oh maakera, maakera,
palun sind,
vähenda natuke käiku,
anna aega olla,
et tunda elu maiku.
Lase panna hommikul
leiva peale võid,
mäletada sedagi,
mida lõunaks sõid.
Anna aega sõpradele
ütelda ka tere,
märgata, et sul on kodu,
ümber oma pere.

Lase ära mõtelda
mõtlemata mõte,
ehk võiks osaks saada siis
tõtlemata tõte.

Elevantide Taltsutamise Komitee

Kipub see asi meil kätte konverentsiylevaadete kogumikuks minema. Sedakorda kyll siiski mitte konverents, vaid doktorikool keskkonnaajaloost. Täna (eile) räägiti siis Elevantide Taltsutamise Komiteest ja männikoore toiduks valmistamise viisidest. Kohamälu kaubastamisest räägiti ka. S6gedate kyla on just see õige koht, kus sellest rääkida. Aga kuidas kaubastamist maha või tagasi keerata, selle kohta vist ideed praegu puuduvad. Tuleb lihtsalt oodata, kuni ebavõrdne vahetussysteem (i.e. turumajandus) yle ääre kukub ja ise loota, et õnnestub lambakasvatajana yleskirjutamist vältiva spetsiifilise kogemuse abil ellu jääda. Jaa jaa, selles perspektiivis midagi juba nagu oleks.