Noor teadlane

Mõned arvavad loomingulise protsessi olevat niivõrd keerulise, et seda õpetada üleüldse ei saa, ning et peab paratamatult ootama, kuni noor töötaja töö käigus seda ise tundma õpib. Sealjuures ollakse ekslikult arvamisel, et nii palju, kui on teaduslikke töötajaid, nii palju on ka individuaalseid meetodeid. Siin on tegemist kahe mõiste - ühelt poolt meetodi kui teatud võtete kogumi ja teiselt poolt marksistlik-leninliku tunnetusmeetodi ilmse segiajamisega. Neid mõisteid aga segi ajada ei või. Igas teaduses ja isegi igal teadlasel on muidugi oma uurimisvõtted. Ent see ei välista sugugi nõudmist, et iga eriteadlane juhinduks tunnetuse ühtsest marksistlik-leninlikust metodoloogiast.

J. Ivanov, "Noor teadlane, elu nõuab rohkemat!" Rahva Hääl nr 284 (6395), 4. detsembril 1963, lk 2.

Kesknädal

Ükskõik kui palju kordi ja missuguses eas me kevadet ka kohtame, tema tulek erutab ja rõõmustab meid ikka. Keda jätaksidki külmaks sinililled, esimesed õrnrohelised rohulibled, vete vulin ja metsa uimastav lõhn? Kõigi südant soojendab hellitav päike. Ärkav loodus äratab ka inimestes mõtteid, unistusi... 
Töölisliikumise pioneerid, kes said aru inimhinge kõige üllamatest tunnetest, valisid just selle aja tööinimeste vendluse, ühtsuse, solidaarsuse ja sõpruse tähistamiseks. Meie vanaisad ja isad, kes tsarismi ja kodanliku võimu päevil kusagil metsalagendikul kuulasid revolutsioonilisi kõnesid ja sõrmitsesid tööst karestunud kätega lilleõisi, lootsid, et tulevased põlvkonnad hakkavad elama selles ühiskonnas, millest nemad unistasid. 

Vaat kui mitte miski muu, siis see tekst häälestab inimest kindlasti tegelema looduskirjanduse-ainelise doktoritööga.  Kahjuks toppisin teise poole lehest mõtlematult pliidi alla enne, kui olin korralikult tutvunud lehe mittesyttivate kvaliteetidega. Ehkki ei saa ju ytelda, nagu poleks tegu sytitava tekstiga.
Allikas: Rahva Hääl nr 103 (6214), kesknädalal, 1. mail 1963.

Metsa mälestused

Sulev Mets, vana Saare ajakirjandushunt, teiste legendaarsete meeste, nagu Pao Bruno, Tasa Ants, Auväärt Vassa, kolleeg ja lähem võitluskaaslane. Noppisin ta mälestused raamatukoguriiulilt suhteliselt suvaliselt; tegelt otsisin yhte teist M-tähega autorit, aga kuna enne oli just Rutiga juttu olnud, et keegi saare päritolu ajakirjanik, kelle nimi tal parasjagu meelde ei tulnud, oli oma mälestustes Smuulist miskit poetanud, siis nabisin raamatu muidugi kainlu. Pold seal Smuuli, aga nalja sai kyll ja sõda ja ellujäämisstrateegiad pealeselle. Meenusid ka onu M. jutud, kes on Metsast aasta varasem väljalase ja kah sõrulane, sellest, kuidas nemad paari klassivennaga enestele ise keset sõjasegadusi kohaliku kooli lõputunnistused välja kirjutasid, et asjaga efektiivselt yhele poole saada (pärast oli mul seetõttu muuseumi kodulehele töötajate hariduse ylestähendamisel mõnevõrra nuputamist). Aga sörulaste elu on ikka väga seiklusrikas olnud, ymber-Sõrve-purjetamised, reheahjuparandamised ja peadpidi peldikuaknasse kinni jäämised. Ja Sulev Metsa vanaonu oli Varjaagi peal madruseks ja ta vanaisa oli kauboi!
Eks ma vist nooruses endamisi imestasin ka, et kuidas Meie Maa ajalehe taaskäivitanud suhteliselt konservatiivne väliseesti vanamees Arne Pagil selle lehe etteotsa just Sulev Metsa leidis, kes eluaeg siin punaste leiba oli söönd. Aga mõlemad ju Sörve mihed, see yhekandimeelsus seletab Eesti elus nii mõndagi.

Teateid loomariigist

Otsisin hoopis muud asja, aga kui 1893. aasta Eesti Rahwa Kasulise Kalendri sabas hakkas silma lugu "Elajad ja muusika", siis ei saanud muidu, kui pidin sellele ikka pilgu peale heitma. Täitsa tore lugemine, paar valitud katkendit:

***
Ka rottidel on oma jagu arusaamist muusikast, sest nemad õpiwad – nagu katsed tõendawad – üsna kergeste ja kenaste takti järele reas tantsima. Et hiired muusikat armastawad, on tuttaw, mõnikord lähewad nad muusika tõttu otse meeletuks rõõmsaks ning hüppawad ja kargawad siis nii hullupööra ümber, nagu oleks terwe maailm nende päralt, kuni surm nende märatsemisele piiri paneb.

***
Üks Nawarra rügemendi pealik pisteti kord puuri. Tema palus ülemat, et see temale lubaks kannelt wangikotta ühes wõtta. Tema palwe läks täide, ja nüüd mängis ta päew päewa järel hommikust õhtani oma kannelt. Neljandamal päewal pani ta wäga imeks, kui üks hiir teise järel august wälja puges ja ämblikud oma wõrkude seest hulga wiis wälja ronisiwad. Kõik need loomad tuliwad ja jäiwad tema ümber ringi seisma ning näitasiwad kõige suurema tähelepanemisega tema mängu kuulawat. Pealik oli selle üle nii kohkunud, et ta mängimise seisma jättis. Silmapilk pöörasiwad aga hiired ja ämblikud oma korteritesse tagasi. Niipea kui ta jälle mängima hakkas, ilmusiwad imelikud pealtkuulajad uueste. Wiimaks kogus juba enam kui sada muusika-armastajat hiirt tema ümber, ja et niisugune seltskond temale mitte ikka meelepärast ei olnud, palus ta wangikoja wahi käest enesele ühe kassi, kelle ta aga puuri pistis, kui ta oma imelist seltskonda näha soowis, ja lahti laskis, kui ta üksi tahtis olla.


Huviline saab lisa lugeda siit.

Armu kuulutus

Nii, vanade asjade näppimise järg on jõudnud viljaka 19. sajandi lõpu ajakirjaniku Ado Grenzsteini kirjakoguni. Inimesed saatsid talle maapiirkondadest igast teateid, mida nad uudisväärtuslikeks pidasid. Näiteks järgmine:

Armu kuulutus hiirele.
Iisaku köstri Hanseni sündimise päeva hommikul näidati Hanseni emandale lõksu läinud hiirt. Emand lasi hiire õue peal mehe sündimise päeva pärast lahti.
Emanda Hanseni ja teenijate jutu järele.