Tiina

Kui siin Flow'ga seoses märkisin, et talgukorras tegemine võiks uuesti au sisse tõusta, siis väliseestlaste film Tiina (1976) Kitzbergi Libahundi laiendatud tõlgendusena just seda teebki. Filmis lõi kaasa enam kui 100 inimest, ilmselt peamiselt näitlejatena, sest enamuse filmiasjandusega seotud rolle täitis Edmund Martin, kaupmehepoeg Pärnust, kes lisaks filmitegemisele tegeles plastmassitootmise ja mustridisainiga. Aga olgu öeldud, et ta oli ka Austrias filmilavastamist õppinud ja aitas 30.-il käima joosta Eesti Kultuurfilmi. Peaosas oli Martini abikaasa Valli. Üldiselt tekstitruule loole on külge keevitatud veel raamjutustus süngest orjaööst ja vihast mõisa vastu (illustreeritud joonistuste abil) ning hulgaliselt isetegevusstseene (rahvatantsijad, suvised külapidustused, koreograafiline tuterdamine õllevinku ümber jne), mida ilmselt oli vaja selleks, et kogu kogukond end ühise asja eest väljas tunneks olevat. Küllap tundis ka. 20. sajandil on seda teost linastatud Põhja-Ameerika mandril 2 korda ja Eestis samuti teadaolevalt 2 korda; pühapäeval oli tegemist esimese avaliku seansiga 21. sajandil. Kogukonna huvi ja tunnustus on alles. See seanss ei jää viimaseks, ma ütlen!

Flow

Selgus, et võimalust saada avalikus kinos kvaliteetfilmile privaatseanss ei pakuta mitte ainult Kuressaares, aga seda tuleb ette ka suuremates maailmalinnades. Kuressaares vaatasin mineva aasta algul üksipäini suures saalis viisaka stereoheliga "Nähtamatut võitlust", nüüd käisime siis kahekesi Torontos lätlaste kassifilmi vaatamas. Pimeduse varjus hiilisid küll sisse veel paar vaatajat, aga kui mõelda suhtarvuna, siis kumb on suurem osalusprotsent - kas üks 30 000-st või 5 kolmest miljonist? 

Lugu on korralik, mõned asjad jäetakse hiljem ka vaatajale nuputada (nt kuhu lind läheb?) ja ega lõpuks saagi aru, kas see oli siis nüüd õudne lõpp või lõputa õudus (pealkiri nagu vihjaks tsüklilisusele). Ja kui juht on läinud ja kaitsevaim hingeldab, ehkki ei peaks, siis mis edasi saab? 

Misasja ta sealt Oscaritelt sai? Parim võõrkeelne? Tõsi, loomade (sh lindude) keeled on tõesti inimeste jaoks päris võõrad. Aga intonatsioonid olid mu meelest suht hästi paigas. 

Rahvusvaheline retseptsioon osutab ka, et tegu on mitte ainult põlve otsas, vaid ka talgukorras tehtud filmiga (noh, seda talgu-sõna nad ei tunne muidugi, aga kuna see on läti ja eesti keeles sama sõna, siis tundub siinkohal asjakohane), mis suurendab tema väärtust kapitalistliku meelelahutustööstuse masinavärgi saaduste kõrval veelgi. Tahaks küll, et see talgukorras tegemine jälle natuke rohkem moodi tuleks progressiivse inimkonna seas.

Simona Kossak

Paralleelselt Euroopa Liidu filmifestivaliga toimub siin parasjagu ka Poola filmifestival.

Ega midagi, pakkisin järeltulija kaasa, tegime pika profülaktilise jalutuskäigu ja lõpetasimegi õigel ajal õiges kohas, poolakate linnajaos asuvas Revüükinos. Olnud just jõudnud maha istuda, serva peale, et vajadusel poole pealt minema hiilida, kui mõnel suur tüdimus peaks peale tulema, astus pehmel sammul meie juurde poola vanamees, kes algul poola, pärast aga inglise keeles üritas hoiatada, et tegelikult me peaks väikemehega saalist lahkuma, sest vaatamisele tulev film sisaldab eksplitsiitseid kaadreid. Või vähemalt peate tal silmad kinni katma!, vannutas ta. 

Tõepoolest, filmis on kaks paljaste ülakehadega kohta,* kus noor naisteadlane oma reetlike armukestega kepib, ja paaris kohas lastakse metskitsi ja nahastatakse siga (aga ma kahtlustan, et vanamees ei pidanud neid kohti silmas). Noor kinokülastaja keris ennast sülle magama kohe, kui saal pimedaks läks, ja lõpus tuli tema äratamisega mõnesugust vaeva näha. 

Aga muidu on film teadlaseeetikast ja looduskaitsepoliitikast, pisut looduse ilu ja ökofeminismi on ka sees. Naisteadlastel sobib vaadata küll.

------------

*Joonealune märkus: Teises ülakehade-stseenis kostab noor loodusfotograaf, kui tal metsas kampsunit seljast kistakse: "Ma arvasin, et me tulime mäkrasid vaatlema!". Heh, heh, mõnigi kodumaine mägrapeerulindistaja tuli kohe meelde...

Savvusanna sõsarad

Ühest küljest võiks ütelda, et nüüd võib rahus surra, sest minu silmad on ära näinud ühe tüseda tüki algupärast ökofeministlikku kinupilti. Teisest küljest muidugi tahaks loota, et ehk on elul ikka üht-teist veel varuks enne, kui lusikas nurka palutakse panna.

Üldiselt edeneb kõik suhteliselt viisipäraselt, aastaajad vahelduvad, lugusid jutustatakse lihtsamast hullemani, mõjub tõepoolest nagu suitsusauna leil, vaikselt imbub sisse, nii et ei pane tähelegi, kui viimaks on kondid täitsa pehmed.

Higista välja, pese maha ja mine eluga edasi. Aga selle vahepeal tuleb ikka asjad hinge pealt ära ka rääkida, oma teada jätmine ei aita kuidagi kedagi.

Lõpetada tuleks pisikese vanemliku hoiatusega. Mehed! Sellest filmist saate teada, et naised tegelt ka naeravad teie üle. Ja nüüd peate selle teadmisega edasi elama.

Oscarid jagatud

 ...ja Muhu oabits sisse loetud. Siin. Aitaja asi oo soan. Soovitan. 

Ühtlasi leidsin noorteka ajalooliste videote seast ka omaenese seni kaalukaima filmirolli (alates 4.10). 

Meeldivaid multimeediaelamusi!

Suvitajad

 Lühidalt - mitte ühtki hetke kogu filmi jooksul ei möödunud nii, et poleks piinlik olnud. Või noh, kui alguses paar sekundit merevett näidati, siis vbl otseselt ei old.  

Soo

Jätkame loodusfilmide lainel. Kodumaine ilufilm Soo (NB! Mitte segi ajada Suure sooga!) esitab meile muljetavaldava hulga wannabe'sid, kellede hulgas ka filmi tegijad mitte viimasel kohal ei asetse. "Novembri" esteetikast kantud visuaal koos seebiooperiks keeratud stooriga, kuhu vana Lutsu jutust on peamise väärtusena sisse jäänud tegelasnimi Madjak; kogu äng ja eksistentsialismus on ärakaotatud. Veealune käsikähmlus helerohelises hästivalgustatud laukas on muidugi kaunis.

Lugu sobib hästi kokku võtma Psaiko vana hea hoiatus: "Sa lõpetad Elvas!"

Pingeväljad

Nagu ikka, jõuan taas pärale viimaste hulgas. "Pingeväljade aednik" -> loodusdokk x Nipernaadi x see osa Mikitast, kus mütologiseeritakse eestlaste armastust võsas ragistamise vastu. Teemat nagu on, aga reemat oli mu jaoks ennemini vähevõitu. 

Kõik filmi pääsenud võtted on toimunud kuldse päikese kiirtes mingil mõõdukal aastaajal - natuke tehakse küll pliidi alla tuld ja osades majades istutakse, joped seljas, aga mingit sügisvihmas armetult läbimärjaks ligunemist või muud naturalismi sealt juba ei leia. Et seda hõllandust pisut realistlikumasse kastmesse sorgata, siis lõpetuseks olgu siinkohal ära toodud ka üks  kirjanduslooline muusikapala. 

Tulilind

Vaatasime perekondlikult kodumaise filmitoodangu järjekordset vilja, osa vaatajaist küll pigem koduloolisest huvist, et kas Haapsalut ka näidatakse (ei näidatud; linn - see tähendab ikka Tallinna, ilmselt on ka rahvusvahelisele publikule / Briti poissmeestele äratuntavam koht).

Mis ma oskan öelda - Ristikivile oleks ilmselt meeldinud. Ilusad siredad meeslendurid, eks ta tahtis ise ka lenduriks saada, aga ei saanud. Ja teoses „Ei juhtunud midagi“ on tal meeslendurist tegelaskuju (kirikuõpetaja vend, muuseas), kes võtab küll positsiooni kindlustava naise, aga keeldub pulmaööl temaga samasse voodisse heitmast (ja hiljem ka). Samuti tekkis elav paralleel stseeniga, kus reamees läheb oma endise kallima perekonna juurde jõuluks noruliseks. Ristikivi käis Lembit Muda peres ka mõnda aega hoolega edasi, mingid pildid tulid täitsa sarnased ette.

Noh ja Ristikivi teenis ka aega Haapsalus, kui nüüd asjale veel üks vint peale keerata, lihtsalt mõnikümmend aastat enne, kui kaunid meeslendurid seal möllama hakkasid.

Suur hulk visuaalset kitši, aga see vist ongi selle sihtgrupi stiil, kui ma asjast õieti aru saan. No ma tean, et ei peaks võrdlema võrreldamatut, aga kogemata siiski kuidagi selline mõte tekkis, et kui Almodovar kõneleb oma filmides universaalsest armastusest, siis see teos kõneleb meile ühest kitsast spektrilõigust.

Koduilu vol 2

Kineskooptelekas aastast 2001 hakkab hingusele minema. Viimane selle ekraani vahendusel enam-vähem näha olnud asi oli muidugi "Tiiger ja draakon", väärikas lõpp teleka kohta päris soliidsele elule (lameekraan pidas vastu napi aasta, aga eks see oli pandeemia-aeg ka, haigused tabasid valimatult igaüht). Lisaks kadusid autol kõik tagatuled ära, pimedas suurel maanteel oli päris, hm, adrenaliinirikas sõita. Aga mis eluetapp nüüd siis koos kodumajapidamistarvikutega läbi hakkab saama, seda nagu kohe ei oskakski pakkuda. 

Metsaminek

Toimus perekondlik kaks õhtut kestnud filmimaraton "Into the Wild" (nii pikk, et ühe õhtuga põleks jaksanud ää vaadata). Kakskend aastat tagasi ma oleks seda filmi ilmselt vaimustusega tervitanud ja veetnud pikki õhtuid sõpradega teed lürpides selle üle arutades. Praegu olen ma vana ja küüniline mutt, kelle meelest on tegu pikaleveniva Darwini auhinna kandidaadi tutvustusega.
Saatuslikuks saab peakangelasele etnobotaaniliste teadmiste nappus. Mõned mehed püüavad teda teel küll pisut järele aidata, õpetavad laskma ja kassi oravat nülgima ja annavad kalapüügivarustuse, mida me aga ei näe teda filmi jooksul kordagi kasutamas. Ilmselt ei käi ta jõe ääreski, kui talle filmi lõpu poole tuleb suure üllatusena, et veetase jões on tõusnud sellevõrra, et ta sealt enam üle ei pääse (ega see, et ta minnes ilma tugikaikata külma ja kiirevoolulisse vette astub, ka eriti mõistlik ei old). Aga on näha, et ta loeb Jack Londoni raamatuid, mis viib mõted muidugi meesuurimuslikele radadele -  üldiselt ikkagi jahipidamine väljendab ürgmehelikkust märksa ikoonilisemalt kui ridvaga jõe ääres passimine. Nii et võib-olla oli siin ikka kultuurilistel representatsioonidel suurem roll kangelase hukkumisel kui tema enese lollusel, mine tea.
Teisalt jälle - kui filmi sõnum on see, et ebamäärane unistus vabadusest pluss raamatute lugemine võrdub enneaegne ja hale surm, siis sellele nagu ka siiski hästi alla ei tahaks kirjutada.

Johannes Pääsukese tõeline elu

Järjekordne setu reklaamfilm. Aga seekord pigem ikka haltuura kui kunst. See pisarapressimine seal lõpus, et "poisid kui ponksid, aga näe läksid mõlemad ilmasõja nahka" ei mõju ka eriti siiralt.

Olemise ilu

Kui peenem rahvas käib vernissaažidel, siis mina jõuan enamasti kohale viimastel hetkedel. "Olemise ilu" lõpuseansil oli lisaks mulle veel 9 inimest (neist 1 tuttav).
Ühest küljest on tegemist klassikalise loodusfilmiga: liigi (isane) esindaja tegutsemas loomulikus biotoobis, kaadritagune hääl selgitab tema tegevuse abstraktsemaid tagamaid. Viited ümbritsevale inimmaailmale kaadris puuduvad; sellel filmil pole ka vaataja emotsioone suunavat muusikat (ehkki törts koorilaulu oleks ju ikka võind olla, juhtumisi ma tean, et seda peategelane hindab). Kompositsiooniprintsiibiks on tsüklilisus, tegevuste kordumine, tagasipöördumine ja taastulek.
Teisalt on tegemist hagiograafiaga: Eesti looduse ikooniline eestkõneleja on puhastatud igasugusest liigsest (eraelulisest) detailist, esil on üksainumas suur idee, milleks on looduse rütmides võnkumine, mille paistel teistel eestlastel omakorda mõnus peesitada on.
Ei noh, ega see ju ka iseenesest paha pole, liiatigi on Tootsen end varemgi vilunud jüngrina tõestanud.

Talve

"Talve" on banaalne filmike, mis kubiseb klišeedest ja dežavuudest ja on õigupoolest lihtsalt vana hea Kevade ületegemine frivoolsemas võtmes kui Lutsu ja Kruusemendi aegsed kombed seda lubasid. Ega ma ei taha öelda, et seda filmi ei peaks olemas olema, kaugeltki mitte. Lihtsalt meenus ligi veerandsajandi eest Vanemuises nähtud Madis Kõivu "Tali", mis selle lillutuse kõrval oli ikka väga raju ja hinge süvakihte lahti rebiv värk.
Kuna aga hiljaku on mul olnud meeldiv võimalus "Kevade" põhjalikult ökokriitilises võtmes läbi mõelda, siis ootasin huviga, mis sellest kihistusest ka filmi pääsenud on. No jõgi oli igatahes kohal - ühes täiesti irdujäävas pildikeses umbes filmi keskpaigu, kus ilmselt lihtsalt oli tarvis "Klassikokkutuleku" stiilis naljadele väike mõttepaus sisse võtta. Samuti ülesehitus - kui "Kevade" algab sügisega ja astronoomiline kevad jõuab kätte alles 16. peatükis, siis "Talve" algab suvega ja tali saabub viimastes kaadrites, kui Tali tuhka koristatud kõrrepõllule laiali puistatakse (vrd "The Big Lebowski").  Pastoraalsust oli muidugi süle ja seljaga, aga see on vist rohkem ikka žanri kui loodustunnetuse poolt ette antud raam.
Samuti leidus filmis aknalt linnusita sisse kukkuv liblikas, kes väljendas mõtet, nagu Eesti loodusfilmides ikka.

Tõde ja õigus

Mul on ikkagi tunne, et kui teha raamatust tekstitruu film, siis sellele, kes teksti tunneb, jääb hõredaks, ja sellele, kes konteksti ei tunne, jääb obskuurseks. Ses suhtes oli November ikka hoopis teistmoodi; võeti tekstist inspiratsioon ja valmis iseseisev kunstiline tekst kinokeeles.
Filmivaataja P. kurtis, et kõrtsistseenid olid steriilsed. Kitkutud kulmud, raseeritud sääred, selili sünnitamine valgete linade vahel, töövõtted ja kehahoid niitmisel, riisumisel ja kündmisel, koorilaul kõrtsis - noh, ega need detailid ka olustikuliselt veenvad olnud, pigem ikka andsid signaali näitlemisest. Aga eks fiktsionaalne maailm olegi ju tinglik, keskendu suurele ideele (naabritevaheline võitlus), mitte ära noki detailides, kus peitub saatan, eksole.
[Järelmärkus. Ja ikka need dajarka-stiilis pähe seotud lumivalged rätikud. No ei seotud sedasi!]

Tuulte tahutud maa

Riigitelevisioon vahendas EW100 kingitust, millele viisakas inimene muidugi suhu ei vaataks. Aga-aga. Kõik Eesti loodusfilmi klišeed olid taaskord ilusti reas, viimne kui üks: rähn, soo, luigelend ja tiivavihin, kiirendusega üle taeva tõttavad pilved ja päikese poole sirutuvad ülased, leelotamine ja trummimütsud, tuules lipendav ämblik, kes väljendab mõtet, sekka ka pisut põdrapornot, kaadritagune hauatagune meeshääl looduses toimuvat selgitamas ("Jäälinnul on vaja poegi toita. [Plumps!] Vilunud liigutusega lööb jäälind kala uimaseks ja viib pessa poegadele." "Pesas on ilge lebra." "Iiii, emme, ära ole kogu aeg nii kriiitiline," reageerivad viksid varateismelised, kes on pedagoogilistel eesmärkidel samuti teleka ette üles rivistatud), mitte ühtegi viidet inimesele, inimtegevusele ega inimtekkelisi objekte kaadris. Puhtalt tuulte tahutud.

Igitee

Käisin kinos. Maapiirkonnas saab seda teha vähem kui viieka eest. Eks uudishimu ajas ka. Üldiselt oli ootuspäraselt hea, ehkki 1937. aastal toimunud mittevenelaste ja nende kolhooside hävitamisest Venemaal räägib "Mõtusekuke viimne kogupauk" ka päris karmi loo.
Aga nagu soome filmide puhul tavaline, jäid mõned asjad, nagu näiteks peategelase siseelu, ikka mõnevõrra hämaraks. Või et mis mees ta siis ikkagi oli või kelleks seal Ameerikas kujunes? Mida uskus, millele lootis, keda tegelikult armastas? Negatiivse peategelase Kalloneniga seob Ketolat teatavat sorti perversne vastastikune sümpaatia, mille alused Kalloneni osatäitja iseenesest päris hästi lahti seletab.
Üks asi, millest ma veel oma nõrkade taustateadmiste tõttu alguses aru ei saanud, oli, et kes need musta autoga mehed olid, kes Ketolat kodus Soomes jälgisid ja kaasa viisid, sest samasugused autod ja mehed esinevad ju regulaarselt ka teisel pool piiri. Vene pool olid muidugi kagebešnikud, aga Soome pool olid hoopis äärmusparempoolsed, natuke vast meie vapside sarnased. Ja teatud määral ongi vahest just must auto selle loo peakangelane - suunab peategelase liikumisi seni, kuni ta lõpuks ise selle peale tuleb, et ise tuleb seda autot juhtida. Sobivat materjali jätkuks uurimusele "Kuidas auto eesti kirjandusse sõitis", heh, heh.

Retrospektiiv

Roukli - lastetud linnainimesed maadlevad sisemiste deemonitega.
Püha Tõnu - allegooriline hipsterifilm.
Ime jäi tabamata, kahju kyll.

Tunaoome

Tundes teatavat kohustust interdistsiplinaarse keskkonnahumanitaaria ees vaatasin telekast ameeriklaste kliimakatastroofifilmi "The Day After Tomorrow". Nonoh, ikka vääga ameerikalik film, mis seal salata. Supertorm ja inimene silmitsi metsiku loodusega; visualiseerimine käib läbi väga-ameerika symbolite - keeristorm lõhub ära Hollywoodi sildi, meri tõuseb Vabadussambale põlvini, silmapilkset temperatuurilangust näitlikustab tähelipu tardumine poole lehvimise pealt (analoogiana varem noorte poolt loodusmuuseumis nähtud mammutile, kes on kangestunud poole söömise pealt). Noored moodustavad ju iseenesest ysna kobeda Rakett 69 tiimi, nad saaks selles saates ilmselt hakkama kyll. Ja matkavatel taatidel on normaalne talivarustus. Aga lugu on jutustatud ikka väga linnainimesekeskselt; enamus siseruumitegevust toimub tugevalt elektrist sõltuvates tehiskeskkondades (hea, et noortel on kaminaga raamatukogu, kus trykiseid põletada); lõpus tervitatakse triumfeeriva muusika saatel neid, kes NY pilvelõhkujate katustel ringi tuiavad. Aga kuhu jäid kõik farmerid ja eramajaomanikud, mh? Mis toimus mujal? Kogu flmi jooksul opereeritakse tegelaskõnes kolme geograafilise piirkonnaga - Kanada, Siber, Mehhiko. Noh, ok, yhte jaapanlast, kes raheteraga pähe saab, ikka näidatakse ka.
Kuulukse, et "Mees, kes jäi ellu", pidi samasugune olema, et ikka Inimene silmitsi metsiku loodusega ja heroiline survival. See troop istub vist maailmakultuuris sygavamalt sees, kui ma omas naiivsuses arvan.
Mõned pildid ja klimatoloogi kommentaar on siin.

Kirsitubakas

Kõrvus aastavahetusel kuuldud kinnitus, et vaadates polnud kordagi piinlik olnud, astusime taaskord perekondlikult vastu kodumaisele mängufilmile (ehkki enne tekkis kysimus, kas peaks äkki lapsed tahvelarvutisse mängima suunama, kui asi väga erootiliseks läheb, aga leidsime, et kaunid loodusvaated on ikka kah midagi väärt ja ei suunanud. Ja ega pohlades pyherdamisest kaugemale asi ju läinudki.). Tagantjärele tarkusega tuleb tunnistada, et kuna kinnitus esitati siiski ebakaines olukorras, tulnuks sellesse suhtuda suuremate reservatsioonidega.
Väga otsene paralleel tekkis just enne seda eetris olnud "Nukitsamehega" - algul kahlatakse tundmatus metsas sõnajalgades ja siis jõutakse välja ruraalsesse idylli, kus setudel on parasjagu käsil non-stop pidu (ja ma nagu ei märganud tiitrites setude nimesid?).
Pärast tekkis kysimus, et kas tegu oli pigem a) turundus- või b) hoiatusfilmiga. Variant a: tulge ja kogege meeldejäävaid elamusi meie 4G võrguga kaetud metsades ja rabades! Variant b: eks alfaisased ole ikka värske liha järel liikvel, aga noortel tytarlastel ei maksaks teha enestele illusioone, nagu poleks mõni alfaemane noile alfaisastele juba möödunud sajandil oma kindlat käppa peale pannud.