Reisikiri

Taas teateid reisilt, sedakorda ümbereestitripilt. 

Raplas Marju kohvikus saab osta kringlit tükikaupa. 

Kempsus aga on vaheseina külge ehitatud käekotiriiul. Mitte mingi näkane nagi, vaid riiul, mõistate? 

Kevad läheneb

 Läheneva kevade märke

1) kuna värsket nõgest pole käepärast, kõlbab krõpsudeks hädapärast ka korealaste poest pärit lehtkapsas

2) tänaval heiastuvad kõndivad Ulriked, ja mitte üks, vaid mitu

3) ühtäkki tundub leivasupp kuidagi eriti hingeline toit

4) lambist tuleb päikese käes mere lõhn meelde. 

Süda

Siin teile tänase päeva puhul üks süda. Veits kõva ja piprane, aga ei saa ütelda, et ei oleks suur. 

 

Advent

Siin on vahepeal kõvasti lumehelbeid saand teha vihutud, ühtlasi dokumenteerivad need ka viimase kolme kuu olulisemaid verstaposte - helvestel kajastuvad nii eesti keele kursused, algkooli heategevusmüügid, Kanada mäkdoonalds Tim Hortons kui bistroo nimega Future, kus kõik on täpselt sama moodi juba viimased 20 aastat, nagu märkis selle asutuse vilunud külastaja. Ja esimesed ehtsad helbed said ka täna õhus lendlemas tuvastatud keset päeva Eglintoni uulitsas, mitte kaugel eestlaste Püha Peetruse kirikust. Olgu need siis natuke ka Fredi mälestuseks või sedasi. 

 

Mustaoja külas

Raske siiani oma õnne uskuda - ma sain laupäeval üle hulga aja jälle korra kedrata! Päris vokiga, päris villa, ise enne kraasisin paar hända ka. Seda ma tegin sellepärast, et ma vaatasin, et Toronto vabaõhumuuseumi töötaja tegelikult seda tööprotsessi osa ei osanud, kangutas kraasidega kuidagi õhus ja see kõik nägi väga õõvastav välja. Aga ketras ta muidugi minust paremini, eks nad seal iga päev harjutavad ka. Normaalne vokk oli, nöörid aint natuke liiga pingul, lasin kruvist poolsalaja natuke järele. Sinna läheme kindlasti tagasi. Taavi ütles ka, et kena kodune tunne tuli peale. 

Joonis 14. Ka 19. sajandi keskpaiga asunikud Kanadas tikkisid ajaviiteks pätipealseid. Muhusse see mood lihtsalt jõudis alles seoses majandusliku kitsikusega I maailmasõja aastatel. 

Kunst ja elu

Vahepealne mõttepaus oli tingitud liigsest kultuurihuvist. Heritage Toronto matk linna vähetuntud jäärakutesse ja vana tellisetehase juurde oli väga tore, aga ilm oli külm ja vihma sadas ja paar päeva oligi pouslaki tõttu vahelt kadunud nagu niuhti. 

Oleme aga jätkanud reide ümbruskonna mänguväljakutele omal käel (soomlaste rajatud Sibeliuspuisto paistab iseäranis silma oma suurepäraste ronimisvõimaluste, sh üsna soliidse ronimisseinaga), selle käigus leidnud ka muid muinasjutulisi nähtusi (vt joonis 10).   

Joonis 10. Üks mees (?) on võtnud vaevaks kaunistada oma garaaži küljesein ja uks tuhandete teokarpide, klaashelmeste, vanade pannide, puukujukeste, pisifiguuride ja puuklotsidega. Kleepaineks on kasutatud silikooni, mis tähendab, et mõne aasta pärast pudeneb see ilu koost, kui silikooni kasulik eluiga on lõppenud ja ta jäigaks muutub. Juhin veel tähelepanu asjaolule, et risti kujutised on maitsekalt valmistatud veinipudelikorkidest. 

Joonis 11. Eelmisel aastal nägin MAFFil filmi Hiina (?) vesikressikorjajast ja kui siin korealaste juurikapoes sama taim virnast vastu vaatas, tekkis loomulikult vastupandamatu isu teda näksata. Täitsa söödav hein on. Tegin ka redise-vesikressi hautist, sest see korealaste komplekteeritud peotäis oli ikka liiga suur lihtsalt toorelt nahka pistmiseks. Peenikene nimi on tal vist ürt-allikkress ja kasvab külmas voolavas vees - selle taustateadmisega oli muidugi ka kressikorjaja elust jutustav film natuke arusaadavam, iga hommik käsi ja jalgu pidi paar tundi allikas solberdada pole nõrkadele. 

Joonis 12. Natuke koduilu veel. Kodukäsitööna valminud mosaiikplaat Toronto teletorni kujutisega, paigutatud College street'i kandis eesõue hullu hoarderikompositsiooni. Siin, nagu näeme, on sideainena kasutatud makroflexi, mis samuti mõne aja möödudes hävinematute, kuid pudedate tükkidena laia maailma laiali kandub. Aga mis tänapäeva materjal seda ei teeks. 

Tigu

 Et ka maikuust märk maha jääks, olgu siia postitatud pesamuna meeleolukaim loovtöö lõppevast õppeaastast: rallitigu rohelisel lehel. Omal on ka praegu täpselt sama kiire ja edenemise tempo klapib ka. 

 

Maastikumäng

 

Asi algas sellest, et TammeJanno trimmerdas mul majataguse ära ja siis ma hakkasin seal koristama ja kangutasin ajaviiteks ühe kivi maast välja, mille alumisel küljel oli pildil näha olev imelik valge laik. Kivist jäänud augu põhjas oli laigu põhjustanud kilekott, seal sees omakorda kokkumurtud kiri (paremal) koos mõnede lehe vahele kinni kleepunud vaskkopikatega. 12. juulil 1978 on mehed seal kuurile nurgakivi pannud ja seda pidulikult tähistanud. Kuurilammutuspidu, millega tähistasime minu sünnipäeva, leidis aset detsembris 2020. Nii see ajaratas ringi käib, eksole.  

Lehtpeedivorm

Kasutades juhust, et kriitilisi teismelisi pole kodus, otsustasin ära proovida Liina reklaamitud lehtpeedivormi, sest lehtpeet lihtsalt oli nii kena ja jäi eelmisest aastast omal algatusel peenrasse kasvama.

Loomulikult läks kõik algusest peale lappama, aga väliskuju tuli küll nagu kokanduspildil ette nähtud, sestap ma oma pilti ei pane. Valmistamiskäik:

450 gr kimp värsket lehtpeeti -> võta peenrast mingi peotäis

2 dl 20% toidukoort -> palju see 2 dl on? Mingi klaasitäis? Oih, mul pole toidukoort, ei tea kas kohvikoor kärab ka? No paneme rõõsa koorega pooleks

1-2 sl terasinepit -> misse terasinep on? Mul on kapis tuub Põltsamaa kanget

150 gr jämedalt riivitud juustu -> viilujuust, võimalikult peenteks ribadeks, silma järgi, mingi kolmandik pakki

4-5 sl riivitud parmesani juustu -> täpselt nii palju suvalist kõva juustu kui kapis on, peaasi, et on juust

soola ja musta pipart -> kuhu see pipar peaks käima ja millal? Aga ok, segame sisse

Ma ütleks, et võimalikult palju juustu on siiski see võluvits, lehtpeet ise pole tegelt teabmis oluline (sorry, lehtpeet!). 

Külmkingauurija

 

Valmistudes eelseisvaks kultuuriürituseks (juba augustis!), soetasin ja lugesin läbi Külmkingauurija ja mõtlesin, et ehk moodustan selle kohta mingeid arutlevaid lauseid või midagi. Dokotorikraadiga folklorist, kes elab koos mingi tümikaga kodukohas ja nutab taga olemata jäänud noorepõlvearmastust pakuks ju teatavat samastumisruumi küll, kriminaalseid kalduvusi ei saa samuti eitada (käesolevast hooaja skoor on juba kaks sähvatust kiiruskaamerast), aga selle asemel pildistasin hoopis Roosikese pillergooni, et juhtida üldsuse tähelepanu vajadusele klaasid enne talve uuesti ette kittida ja aknaraamid linaõliga üle võõbata. Noh ja idülli kronotoop peegeldub siit ju samuti (ka sel teemal on kirjutis soolas). 

Saak

Tõin põllalt enne esimest öökülma saagi tuppa ja töötlesin, sai kõhutäie küll. Lehtpeet, tõsi, jätkab kasvamist ka peale jaroviseerimist. 
 

Loomad murdeaabitsates

 Megakiire on old, paremaks ei paista minevat. Sestap lühiteade, et käisin Eesti Lastekirjanduse Keskuse seminaril rääkimas (salvestusel u. 3.22-3.55) sellest, kuidas murdeaabitsad esitavad meile kadunud taluidülli - kui mitte otseselt teksti tasandil, siis esitletavate oleste valikul küll. Mida sellest järeldada? 

Koduilu vol 2

Kineskooptelekas aastast 2001 hakkab hingusele minema. Viimane selle ekraani vahendusel enam-vähem näha olnud asi oli muidugi "Tiiger ja draakon", väärikas lõpp teleka kohta päris soliidsele elule (lameekraan pidas vastu napi aasta, aga eks see oli pandeemia-aeg ka, haigused tabasid valimatult igaüht). Lisaks kadusid autol kõik tagatuled ära, pimedas suurel maanteel oli päris, hm, adrenaliinirikas sõita. Aga mis eluetapp nüüd siis koos kodumajapidamistarvikutega läbi hakkab saama, seda nagu kohe ei oskakski pakkuda. 

Isamaaline tegu

    

            Nõelusin riigipühade puhul laste sokke.  

Harmoonilised intervallid

 No mis teha, kui ikka ei oska korralikult ehitada. 

Emakeelepäev

 

Pisike koduilu (toorjuustutopsi põhi, plastiliin), mis sündis seetõttu, et üks ajas siin segamini, kas käsil on emadepäev või emakeelepäev, ja valmistus esimeseks :) 

Aga eks see peenmotoorika ole ka teataval määral muude kognitiivsete võimete aluseks, nii et läks ju piisavalt täkke küll.  

Aastavahetus

Jõulukapsas (tegelt siiski juurseller, Hollandist)

 Mineva aasta tegemata tööd vahivad jätkuvalt etteheitva näoga. 

 

Jõuluilu

Hooajalise kodukaunistamise tulemusi on siin ennegi näidatud. Allpool esitatu oleks meile põhikoolis kodundust õpetanud proua direktor ilmselt heaks kiitnud. Pealegi on noor assistent pildi allnurgas leiduvatele tomatitele maitsekalt pisut soola peale riputanud, et ikka lumehõng ka majas oleks. 

Lisaks: leia pildilt kaks looduslikku ja üks kunstkäbi. Lind on ka. 

Küpsis

 Noor kunstnik kujutas küpsist, et päkapikud teaksid, mida tuua. Julgust, haaret ja kindlat kätt paistab inimesel olema. 

Eratee

Hankisin selle teose endale naaberküla sügislaadalt. Sealsamas kõrval pakuti ka sama autori seenehoidiseid - oleks tekstiga vähegi korralikumalt tuttav olnud, oleks loomulikult pidanud tervikliku elamuse saamiseks ka purgikese seeni soetama, aga noh. Kunagi poes vaatasin sellele kuskilt keskelt sisse ja hakkasin kahtlustama, et äkki on mingi tibikirjandus. Eksisin. Tegu on lahtiste kätega karmi naisterahva meditatiivselt rutiinse elu kirjeldusega kauges külas. Karta võib, et mitte iga lugejatemperament ei näri sellest läbi. 

Oma varasema ignorantsuse õigustamiseks vbl ainult see, et pealkiri on mu meelest eksitav. "Eratee" viitaks nagu mingile tee kinnipanemise kammile a la Veerpalud ja koolimaja taga elav naaber. "Eramaa" oleks parem olnud, ehk isegi natuke ambivalentsi kaasa toonud - ühelt poolt see tüüpiline eestlase eraomandi-instinkt, mis sunnib iga kuuse taha eramaa sildi välja panema, teisalt aga see elamine on seal täiesti eramaa ses suhtes, et ega seal teoses kirjeldatud viie aastaaja jooksul eriti palju külalisi ei käi ja elu on üpris privaatne. Soome keel, mis teoses implitsiitselt samuti tähtsat rolli mängib, annaks kummagile variandile veel muidugi oma nüansikese külge (erä = wilderness).