Külmkingauurija

 

Valmistudes eelseisvaks kultuuriürituseks (juba augustis!), soetasin ja lugesin läbi Külmkingauurija ja mõtlesin, et ehk moodustan selle kohta mingeid arutlevaid lauseid või midagi. Dokotorikraadiga folklorist, kes elab koos mingi tümikaga kodukohas ja nutab taga olemata jäänud noorepõlvearmastust pakuks ju teatavat samastumisruumi küll, kriminaalseid kalduvusi ei saa samuti eitada (käesolevast hooaja skoor on juba kaks sähvatust kiiruskaamerast), aga selle asemel pildistasin hoopis Roosikese pillergooni, et juhtida üldsuse tähelepanu vajadusele klaasid enne talve uuesti ette kittida ja aknaraamid linaõliga üle võõbata. Noh ja idülli kronotoop peegeldub siit ju samuti (ka sel teemal on kirjutis soolas). 

Madu oma rinnal

Njah, eks vist on mul jah teatud "statistiline huvi" K. linnateatri suvelavastuste vastu, nagu vilunud statistik Triin märkis, jagades mulle vihjeid, et ka välja müüdud saali viimasesse ritta saab tund enne etenduse algust pileteid soetada. Esimest korda elus tekkis tunne, et äkki piirdukski esimese vaatusega ja asi mutt.
Nõrk tekst ja deklameerimine. Teine vaatus õnneks oli lühem. Isegi "Testamenditäitjad" oli parem. Arumaisaa, mis takistab emand Pautsi lokaalkoloriitseid krimkasid ära dramatiseerimast?

Üüdiaugud

Olen lõppeval aastal teinud mitmeid asju kehvasti ja mõned jätnud sootuks tegemata, aga üks asi sai vist ikka hästi ka tehtud. See, et ma Katrin Pautsile üüdiaukudest rääkisin.
Ses mõttes on need Muhu naiskirjanikud (Pauts ja Kõvamees) ikka sarnased, et tegelasi on palju ja lõpp kisub seebiooperiks kätte, aga samas on see kõik väga eluline. Floksipeenras lebamise episood on väga Oksanen, aga noh, vbl kurnatud vägivallaohvrid just nii teevadki, ega ma ei tea.
Järgmine suvi süstaga Kesse kultuurilooliste maastike järele, mis muud. Kesse kuusiku servas kasvavad muuseas ka hiiigelsuured maasikad.

Muhunuaar

Olin perekonna ja yhiskonna jaoks paar päeva kaotsis, lugesin "Politseiniku tütart". Ja siis lugesin teist korda yle, et vaadata, kuidas ikka tehtud on ja kus on vihjed. Hästi on tehtud. Kursiivis osade ja vaatepunktivahetusega saavutatakse mh see, et lugejal on lõppkokkuvõttes rohkem infot kui yhelgi tegelasel eraldi võetuna. Me ei saa nt teada, kas tegelased saavad teada, kus Mari on. Mu jaoks oli tydrukute järjekord natuke ebaloogiline, Mari oleks võinud mu meelest syndmuste eskaleerumisloogika järgi kolmas olla, aga on esimene. Aga vbl seda seletab konkreetsetes tegelastes kydev kompott raevust, testosteroonist, argusest, ahnusest ja kesteabmillest. Natuke nagu Oksanen, ses mõttes, et mõrvu motiveerib mh seksuaalne frustratsioon, aga detailitunnetus on orgaanilisem. Väga telenovelalikult jooksev tekst on ka.
Yhe sõnakomistuse leidsin - kus peategelane joob kohvi, aga mõtleb "konjak". Ja siis ma oleks veel selle Orissaare kohanime sealt välja toimetand, oleks lihtsalt "alev" kirjutand, sest kogu ylejäänud geograafia on selline suht mõnusalt ebamäärane. Isegi see jääb mõnevõrra segaseks, kas see on Kuressaare või Tallinna bussijaama peldik, kus paha mees endale, khmh, sokid kaela paneb, aga vist ikka jääb see au ja tume vari meie vana hea kreisilinna kohale rippu.
Kohanimede kaudu tekib seos ka varasema muhukirjaniku Raissa Kõvamehega, kes kirjutas oma peateose "Kahe väina vahel" just neistsamadest taludest, mida Katrin Pauts on oma kohanimeloomesse noppinud - Tuulegi ja Salu.