Norma

"Emme, mitmes raamat see sul seeaasta omaks lõbuks läbi lugeda on?" küsis lapsuke. Arvasin, et umbes kolmas, aga lisasin, et küll ma kunagi sellelegi mingi rakenduse leian mõne artikli kirjutamisel.  Oksanen tuntud headuses, teemaks ikka naisekeha omamine selle erinevates raskusastmetes, alates juustest kuni (sunnitud) rendiemakaks olemiseni. Tuleb küll märkida, et miskit rõlget detailsust selles raamatus ei ole; beebifarmiorje näidatakse meile ainult telefoni vahendusel ja viljastamise kohta tehakse siin-seal läbi lillede vihjeid. Mõtlesin natuke, et kas ikka on varateismelisele neiukesele sobilik lugemisvara, aga tundus, et piisavalt, et end eluks ette valmistada, andsin tema kätte edasi. Krimikirjanduse element asja juures lisab rahvalikkust ja no lõpuks läheb ju üldse laav stooriks kätte ära.

Naised valitsevad maailma

Pöörane teatrisuvi ei taha veel sugugi lõppeda. Justkui mingi kõvem magnet kiskus mind kottu kiviaidade vahelt Kilulinna kaudu Raadile tutka-aukude peale, kus hulk hakkajaid inimesi olid võtnud teatrikeeles ökofeminismi teha. See oli kyll väga hea. Selle kohta ma ytleks, et täiega keskkonnateater. Sest vaevalt, et neil konn, ritsikad ja jaaniuss kuidagi käsu peale osalema õnnestusid saada. Kõik amfiteatri kausiservad olid väga efektselt ära kasutatud ja isegi pealtvaatajaid ei jäetud maastiku osana kehtestamata. Sisu oli muidugi irooniline stereotyypide tulevärk. Aga mitte siiski stiilipuhtalt võrdõiguslik, sest nalja heideti ikka isaste yle, naisterahva seas ei olnud tegelikult kedagi, kes oleks otseselt naeruväärne olnud. Ehkki kui on võrdsus, siis peaksid ikka mõlemad osapooled samas mahus ja sama pika puuga saama.
Seoseid tekkis mh ka kultuslinateosega Malev, iseäranis sissejuhatuseks saabuva juppideks raiutud ryytli tõttu (iroonilise feminismi reeglitega kooskõlas ilmus kyll publiku vaatevälja esmalt ryytli otsast raiutud jalg, s.t mees objektina par excellence), aga ka lõpus, kus sarnaselt Maleva lõpu-puändile, et kättemaksu ja vastupanu korras teeb maarahvas kõik töö sakste eest ise ära, selgus, et kui mees naisele tite treib ja ise jalga laseb, siis on see tegelikult naiste poolt niimoodi sihilikult korraldatud, "sest meil siin on lihtsalt selline komme". Ja siinkohal tekkiski mul see mure, et ei tea, kas vaatajad pigem tundsid stereotyybid ära, naersid natuke (mees)näitlejate ja iseeneste yle ja läksid siis koju omaette häbi tundma, või pigem noogutasid rahulolevalt kaasa: jah, just nii see on ja nii see jääb. Ehkki ilmselt täidab lavastus oma eesmärgi ka siis, kui ta vaataja tähelepanu lihtsalt korraks nendele stereotyypidele juhib. Ikka kuplisse korraks törts värsket õhku sisse puhutud.
Jah, ja siis ma tahaks veel endale ka sihukest kleiti, mis maani lohiseks ja märja sees pläterdades alt äärest lillaks läheks.

Naisjahimehed ja teised

Kuna väljaspool tööaega kultuuriyrituste kylastamine on enamasti perekondlikel põhjustel raskendatud, tuleb katsuda kunstilised elamused kätte saada tööajast.
Ei saa salata, et vahel on see ka majanduslikult kasulik, sest nt Maailmafilmi päevased seansid osutusid olema tasuta. Iseenesest tahtsin (pool)professionaalsest huvist rohkem näha kalameeste elust pajatavat „Elu lainetel“ (kus yhes, teises ja kolmandas kohas oleksid kommenteerivate tiitritena võinud vabalt joosta väljavõtted Juhan Smuuli loomingust), aga huvitavamaks (või intrigeerivamaks) osutus sama soojaga ära näidatud „Jahis ainult naised“. Kui pärast kysisin, kas sellel filmil ka feminismiga midagi pistmist on, sain nii tegijalt kui tegelaselt yksmeelse vastuse, et selline kysimusepystitus on kyll täiesti irrelevant, sest kujutatakse naisi, kellele lihtsalt meeldib metsas käia. H6mm... Hoolimata sellest, et tegu on traditsiooniliselt meeste poolt domineeritud tegevusvaldkonnaga ning „looduses viibimine“ on allutatud (pool)ritualiseeritud käitumispraktikatele, mis tavapäraselt kinnistavad mehelikkuse stereotyypi (relvad, tapmine, fyysilise koormuse talumine, desperaado ja enduuro); rääkimata sellest, et isegi sobilikku nais-vastet „jahimehele“ on suht raske leiutada. Yks kohalik kobruleht kasutab syndmust kajastades väljendit „naiskytid“, teine „jahinaised“. Samuti leidus meesšovinistlikke elemente nii filmis vilksatavate meesjahimeeste (heh, eksole) käitumises kui ka naistejahi teemalises diskussioonis Jäägri foorumis, mis näitab, et päris probleemitult see naiste jahindustegevus ikka vist ei lähe.
Seda arengut oleks aga kyll huvitav vaadata, kui jahipidamises hakkaks toimima seesama „prestiiži vähenemine“, mis on toimunud nt õpetajate, ametnike, apteekrite jts seas, et kui naised on suutnud ennast mingile erialale läbi murda ja tõestada oma suutlikkust sellega hakkama saada, siis selle ala prestiiž meeste seas hakkab langema ja nad liiguvad mingitesse muudesse valdkondadesse endile uusi väljakutseid otsima. Ei tea, kas minu silmad seda näevad.

Art Must Be Beautiful

Kes veel pole käinud, marss, vaatama! Rael Artel on imet teinud ja Marina Abramovići maale toonud. Ida-Euroopa 20. sajandi ajaloos juurduv anarho-feminism oma rajumal kujul. Freedom is just another word for nothing left to lose.
Näitusel verd otseselt ei lenda. Kammitakse juukseid, syyakse sibulat, istutakse valgel hobusel. Aga nende lihtsate vahendite sisse on pakitud nii palju kysimusi maailma toimimise kohta, et ka sada semiootikut seda ära seletada ei jõua. Minu kaledat feministihinge see näitus igatahes kõnetas.

Naesterahwa mörtsuka selts

...Ta wöttis kindlat nöu ja wandus, köik meesterahwa suggu ello aea tagga kiusata ja neid hästi pinata. Ta müüs köik warrandust ärra, jättis omma kasso kohta ja wannemate maea ja läks pakso metsa ja orgudesse ellama, ja olli kindlat nöu wötnud, ialgi ennam öppetud innimeste sekka taggasipöörda, üks mörtsukas ja röwel tahtis ta olla ja jäda, et köiksuggu kurja meesterahwa suggule tehha ja kedda ta nüüd hirmus wihkas; sedda pahha kurjaga nende kätte maksa, ja temma teggi ka sedda. Iggalt poolt korjas ta kergemelega, kurjad ja sandid tüdrukud ehk naesed ommale setsiks ja abbiks, nenda et ta pea üks seltskond 600 hinge, naisa ja tüdrukuid, kokkokoggus, kes temmale köik truudust wandusid: kaugel ümberringi mehhi ja poissa ja köik meestesuggu taggakiusata, risuda ja hukkata...

"Josewa Antonette Bilgi, üks naesterahwa mörtsuka seltsi allustaja Ungarimaal, ja selle seltsi, 600 tüdrukut ja naest, hirmsad mörtsuka teud, nenda ka nende 12 liigjulge hukkatuse tö ühhe möldri maeas, peamörtsuka ja köige teiste wangiwötmine, kohtuotsused ja ärrahukkamine. Üks hirmus luggu uel aeal, mis weel ialgi selle wisi peal polle sündinud." J. Wänjas R. Tallinnas 1865. Trükkitud J.H. Gresseli kirjadega.

Vaat nii karme raamatuid loen!