Minu tutvus kaladega

 

Tudeng tuli Prahast ja tõi mulle raamatu. Lugesin kohe hooga läbi, ikkagi Kesk-Euroopa senitundmatu looduskirjandus. Väga muhe lugemine, inimlik kogu traagikale vaatamata, kõige inimlikum on ilmselt see salakalastamiselt tabatud juudipoisikesele kere peale andmise lugu. 

Siis hakkasin vaatama, et kas eesti keeles ka Ota Pavelilt alias Otto Popperilt midagi on. Onon. "Ilusate sokkude surm", tlk Leo Metsar, Loomingu Raamatukogu, 1974. Otsin välja, teen lahti, hakkan lugema nagu uut raamatut - ja kole tuttav tuleb ette! Samad lood, mis ingliskeelses, aga teises järjekorras, osaliselt siiski ei kattu ka. Ingliskeelses 16 juttu, eestikeelses 7. Ingliskeelses pole kirjas, mis väljaandest tõlgitud. Eestikeelses siiski on: Smrt krásných srnců (1971). Samanineline film ka tehtud Tšehhis aastal 1986. Võrgust leiab ka originaali pdf-i, seal 8 juttu. Raamatule pühendatud tšehhikeelne vikipeedia artikkel märgib, et eestikeelsest välja jäetud jutt "byla během komunismu cenzurována". Nu, jasno. 

Ei suutnud ma ka oma sisemist toimetajat kammitseda. Tõlgetes on väikesi, aga teinekord väga sisulisi kõrvalekaldeid, mis kohati tekitavad tähendustes lausa vasturääkivusi. 

No võtame mõned. 

Kui isa Leo, kes tegelikult autoga sõita ei mõista, siiski rooli ronib ja sellega vastu presidendi suveresidentsi väravaid põrutab, on eesti versioonis tagajärjeks see, et "lehmad vedasid meid minema".  Ingliskeelne "we were towed out by oxen" kirjeldab olukorda ilmselt adekvaatsemalt. " Odtáhly nás krávy," kõlab originaal. 

Aga siis on juba tõsisem apsakas, sest sellest sõltub, kas Ota vend jääb peale laagrist tulekut elama või ei jää mitte. Eestikeelses ei jää: "Ta suri poole aasta pärast läbielatud nälja ja piinade tõttu, enne kui jõudis uuesti elama hakata." Ehkki juba ülejärgmises lauses kiidab vend seda ilusat sokku, kelle liha aitas tal lõpuni vastu pidada. Ingliskeelne on optimistlikum: "...for six months died many deaths from hunger and suffering before he began to live again." Originaal: "a půl roku umíral od hladu a utrpení, než začal znovu žít". Mulle tundub, et ikka tuli lõpuks eluvaim uuesti sisse. 

Ja no ma rohkem näiteid ei hakka tooma kui veel selle kõige viimase, kus isa kiirabiautost majja tagasi putkab, et enne lahkumist riputada väravale silt "Tulen kohe tagasi". Ingliskeelne väidab, et see oli ta oma maalitud, eestikeelses on ta selle kellelgi maalida lasknud. Siin kaldub originaal siiski pigem eestikeelset tõlget toetama. 

Aga kust see ingliskeelse kogumiku pealkiri on välja võetud, see jääb küll saladuseks. 

Kohalikud puud

Peale oma raamatuga ühele poole saamist tegelesin jälle teiste kirjutatud teostega, lugedes valimatult läbi keldrist leitud varandust - kunstvõimlemise ajaloost ja Liivimaa noorema riimkroonika ümberjutustustest Eesti pungi ja Ameerika esseistikani. Lugemissööstulemmikuks osutus aga siiski ülikooli raamatupoest leitud pilt-essee (üks võrgust leitud žanrimääratlus ütles küll 'graphic novel', aga selle vormi jaoks ei ole tegelastevahelised suhted minu hinnangul siiski piisavalt välja arendatud) kohalikest puudest. Jah, silm ei peta: see on lihtsalt raamatutäis puulehtede (ja mõningatel üksikjuhtudel ka viljade) pilte. Vahi või söömata, nii toredad. Ja ka tänavail lebavaid puulehti vaatan sestpeale palju lahkema pilguga. 

Olukorrast töölaual

Pilt on tehtud mineval nädalal, aga olukord töölaual on jätkuvalt sama (segane). Ülemine raamat on taaskord topeltavastus - esmalt, et vahi, kui vahvasti vanamees kirjutab geneetiliselt värvipimedate omailmast, tähistaevast, saartest ja seiklustest. Samuti on ülilahe lugeda kivisse jäämise kogemuse kirjeldust otse neuroloogi sulest. Ja siis teine avastus, mis on mind varemgi tabanud - et kui hakkad otsima, et ei tea mis ta ka praegu teeb, siis tuleb loomulikult välja, et juba surnd. 

Alumine raamat on Kanada põlisameeriklaste esseekogumik, millest on plaan eelseisval kuul järjekordsel kanadistikakonverentsil hakata vett välja pigistama.  

Ja oma raamat, mis peab detsembriks olema juba materiaalse kuju võtnud, on ikka veel nii ripakili kui olla saab. Njaa. 

Kirjandusmets ja Daan park

Vahepeale ka väike reisikiri Taiwanist - eks seda ole mul elus ennegi ette tulnud, et satun kohtadesse mingite stipendiumide toel, mis tunduvad taotlemata jätmiseks natuke liiga kreisid. Nagu näiteks Eesti-Taiwani teaduskoostöö reisigrant. 

Jeerum küll ma olin mures, et mõnest lennust maha jään, aga ei miskit, jõudsin kohale nagu miiska ja hulkusime pool päeva kohe peale lennukilt jõudmist kohaliku professori assistendi Conradiga mööda Taipei linna ringi enne, kui hotelli sisse sai meldida. 

Jaapani okupatsiooni pärandina on siin rakendatud nõuet, et iga 100 m raadiuses peab olema park. Olevat ka. Üks suuremaid, Daan park, sisaldas toredat välijõusaali, kus velotrenažööri väntamise tulemusena hakkab kõrvalasuvasse tiiki paigaldatud torudest vett purskama ja see omakorda käivitab muid kineetilisi atraktsioone. Vaat nüüd ma hakkan neid välijõusaaale natuke leplikuma pilguga vaatama küll. 

Teine tore koht, kuhu sattusime, kannab nime Kirjandusmets (Kishu An forest of literature), joonis allpool. Paviljon on kunagi olnud jaapani kõrgklassi restoran, hiljem ümber kohandatud riigiteenistujate magalaks, kus siis kunagi on ööbinud ka vähemalt üks (kui mitte rohkem) Taiwani kuulsaid kirjanikke. Nüüd kultuurimaja. 

Taiwani looduskirjanduse kohta ka paar kiiret sõna. 20. sajandil on sellel olnud kaks peamist suunda - romantiline looduslüürika, milles õhatakse lillekeste ja looduse ilu järele ning teisalt ajakirjanduslikud olukirjeldused keskkonnareostusest ja sellega tegelemisest. 21. sajandil on olukord aga radikaalselt muutunud, kuna ilmuma on hakanud kohalike põlisrahvaste lood nende loodustunnetusest. Kuna enamusel oma kirjakeel puudub, siis pannakse need kirja hiina keeles. 

Oesel und die Waikariffe

 Mul on uus saksa keele õpetaja, väga sümpaatne meesterahvas, Ferdinand nimi. 

Näiteks nii kirjeldab ta seda, kuidas ükskord Linnulahe juurest otse läbi metsa ja  heinamaa linna poole lõikas:

Ein anderes Mal durchschritt ich wieder das gleiche Wäldchen in der gleichen Richtung. Da kam mir ein junges Mädschen entgegen und trug in der Hand einen groβen Strauβ Trollblumen (Kullerkuppen, Engelsköpfchen); ich stellte sie dieses Unfuges wegen zur Rede und erhielt die harmlose Antwort "auf der Wiese sind noch viele". Und dann stand ich an der gleichen Stelle, wo damals die Kronschnepfe hochging, und vor mir breitete sich ein weites, unübersehbares, goldschimmerndes Blütenmeer. Eine solche Pracht hatte ich noch nie gesehen. Kullerkuppen, alles Kullerkuppen! -- ich wurde ganz klein. 

Lisaks makaroonilistele elementidele kahe inimkeele vahetamise näol esineb tal nauditavalt palju ka katkeid teiste liikide, peamiselt merelindude keelest. Allpool üks luuletus Vaikade helimaastikest, Manltemöwe, kes lõpetuseks sõna saab, peaks merikajakas olema. 

Ainuke häda nende sümpaatsete meestega kipub olema, et selle aja peale, kui mina nad avastan, on nad juba ää surnud. Aga eks suhtleme siis kirja teel. 

Sarviline selgeltnägija

Jaan Rannapi äsjaseimat teost müüdi Rahva Raamatu veebirallil 2 euroga. Muidugi soetasin. No mis ma oskan ütelda, Maari suvi oli ikka etem. See on sotsiaalkriitikaga dekoreeritud loomalugu koos maitsenüansiks lisatud tibakese üleloomulikkusega. Teemasid ja liine oli ühe lühikese jutu jaoks mu meelest natuke liiga palju, oleks siis võinud keskenduda nt vanahärra Kusti ja tema uue naabrinaise teineteiseleidmise loole, Smuuli viiti "ma ja Salme ja pullid vooniks" ja muu info anda tagasivaate korras, aga eks muidugi sissejuhatuseks mererannal ehituskeeluvööndisse ebaseadusliku villa ja golfiväljaku rajamine kõnetas mind lugejana tõepoolest rohkem kui oleks seda teinud korvipunuja Kusti sisemonoloog.
Kõrvale lugesin läbi ka kaks lehekülge 6. klassi kirjanduse õpikust, "Jaan Rannap - poiste, looduse ja spordi kirjanik". Ilmselgelt Urmeti kirjutatud tekst, hoogne ja õhinapõhine, üles on loetletud kõik kirjaniku spordisaavutused sentimeetri täpsusega, aga ei ühtki raamatupealkirja, ainult kimbuke tegelaste nimesid.
Eks näis, kas see raamat ka varateismelisele sülle õnnestub lükata.

Kuni armastus peale tuleb

Jaa, kena raamat. Juba ammu ootasin, et millal see meie merega piiratud aladel laenutusse tuleb. Keegi juba kuskil kirjutas, et kui korraga läbi lugeda, võib mürgituse saada. No ma pühendasin küll tänavuse luuvalupäeva ausalt sellele teosele (eks olen ka varasematel luuvalupäevadel just punaseid raamatuid läbi lugenud, nt Õnnepalu "Raadio"), mürgitust ei saanud, aga ju see sõltub ilmselt sellest seedetüübist kah. Raamat on kujundatud nagu kommikarp, sisu on ka selline pisikeste magusate kommikeste rodukene, aga ega mulle meeldibki kogu šokolaad korraga sisse vohmida, kui juba kuskil volilt antakse.
Natuke sarnaneb Leelo Lauritsa "Kütioru tillukestele asjadele", ehkki seal on rohkem ruumi ja loomi ja maastikku kui inimesi (ja see on sinine raamat). No igal juhul on kena, kui intelligentsed naised eneste ümbrust jälgivad ja tähelepanekuid teevad ja seda kirjalikult kaasinimestega jagavad.
Ja teose pealkiri tuleb ühest vanast ravimtaimeraamatust, kus soovitatakse leeskputkevannis liguneda kuni soovitud seisundi saabumiseni. Sellel leeskputkel on tegelt ilge kassikuse hais ja ühtlasi usutakse teda ka maja ümbert usse peletavat. Mitmekülgselt hea taim niisiis, leidub minulgi majanuka juures puhmake.

Kõrbe üksiklane*

Läheb napp aastake võõrutust, kui ma juba jälle looduskirjanduse kallal. Lugesin viimaks tissitamise kõrvale läbi Ameerika anarhistlike kalduvustega looduskirjaniku Edward Abbey "Desert Solitaire"'i. Kunagi alustasin korralikult algusest, jäi pooleli, sest igav oli kogu see hala autoturismi kasvu üle (ilmselge ju, et loodusega tutvumist see ei soodusta), aga nüüd teisel katsel hakkasin kuskilt keskelt pihta ja kohe oli väga tore. Ma'i tia, ilmselt ma olen ikka sellevõrra meessoolises keskkonnas üles kasvanud, et isegi hirmsad machonaljad tundusid naljakad. Ja eks tal tuleb see jutustamine ka päris hästi välja. Eesti Energia mehed näiteks võiksid tutvuda tema looga "Rocks", kus paar head sõna Utah' uraani kõrval ka põlevkivist, samuti üpris verdtarretavalt kirjeldatud nende meeste saatust, kes varanduse jahtimisega liiale lähevad.
Lisaks tutvusin paralleelselt (ärge küsige, miks) ka Jakob Liivi luuletööga "Kõrwelõwi", mis pidada allegooriliselt kujutama rahvusliku ärkamise konservatiivse (Solimann) ja radikaalse (Abdallah) tiiva heitlust Eestirahwa (Soranda) südame pärast. Lõppeb kõik üldise leppimisega.
Abbey retked aga lõppesid pildil kujutatud tammiga.

----------------
* Joonealune märkus: Pealkirja tõlkeks sain ka soovituse "Hüüdja hääl kõrbes", Abbey'le endale oleks see ilmselt samuti meeldinud.

Rändurilaul

Üle maa, üle vee viib ränduri tee -
mis oleks veel kaunim kui see?
Üle maa, üle vee viib ränduri tee,
toob kevade südamesse.

Ei oota ees meid õnnela, ei unistuste saar,
meid ainult rahutumaks teeb eel kaduv taevakaar.
Mis on ses sinikauguses, mis veetleb meid, kes teab?
See virvendab, see kirjendab, see meelitab, see veab.

Üle maa, üle vee, viib lilletet tee,
toob lillesid südamesse.
Üle maa, üle vee viib ränduri tee -
mis ilusam ilmas kui see!

Oi, mitmel mäel nii säraval me veel ei ole käind,
nii mitmeid välju võluvaid me veel ei ole näind.
On päevad täis meil päikesi, ööd igatsevaid kuid -
ja taas on teid ja uusi maid ja helkjaid hommikuid.

A. A. Laanessaar. Pala nr 50 kogumikus "Suvine loodus. Loodusloolisi saateaineid algkoolile", Tartu: Loodus, 1934.
Leidub ka Noorte Kotkaste Peastaabi välja antud laulikus aastast 1938.
ESTER ytleb, et pseudonyymi taga peidab end rahvaluuleteadlane ja Veljesto liige August Annist ja et viis on eesti rahvaviis.
Intertekstuaalsust on siin muidugi ka omajagu: "see meelitab, see veab" - Henrik Visnapuu; "on päevad täis meil päikesi, ööd igatsevaid kuid" - Heldur Karmo (see levikusuund on ilmselt olnud pigem Annistilt Karmole), noh ja need helkjad hommikud on lihtsalt kenad. Ei, veljestlased ikka seda vemmalvärssi omal ajal valdasid!

Kesknädal

Ükskõik kui palju kordi ja missuguses eas me kevadet ka kohtame, tema tulek erutab ja rõõmustab meid ikka. Keda jätaksidki külmaks sinililled, esimesed õrnrohelised rohulibled, vete vulin ja metsa uimastav lõhn? Kõigi südant soojendab hellitav päike. Ärkav loodus äratab ka inimestes mõtteid, unistusi... 
Töölisliikumise pioneerid, kes said aru inimhinge kõige üllamatest tunnetest, valisid just selle aja tööinimeste vendluse, ühtsuse, solidaarsuse ja sõpruse tähistamiseks. Meie vanaisad ja isad, kes tsarismi ja kodanliku võimu päevil kusagil metsalagendikul kuulasid revolutsioonilisi kõnesid ja sõrmitsesid tööst karestunud kätega lilleõisi, lootsid, et tulevased põlvkonnad hakkavad elama selles ühiskonnas, millest nemad unistasid. 

Vaat kui mitte miski muu, siis see tekst häälestab inimest kindlasti tegelema looduskirjanduse-ainelise doktoritööga.  Kahjuks toppisin teise poole lehest mõtlematult pliidi alla enne, kui olin korralikult tutvunud lehe mittesyttivate kvaliteetidega. Ehkki ei saa ju ytelda, nagu poleks tegu sytitava tekstiga.
Allikas: Rahva Hääl nr 103 (6214), kesknädalal, 1. mail 1963.

Jõemehike

Ma ei mäleta, millal viimati raamatut lugemiseks illustratsioonide järgi valisin, aga nyyd kyll juhtus. Suurel Neljapäeval sõitsin Tallinnas bussiga disainigaleriist mööda ja seal suur kiri akna peal, et Urmas Viigi illustratsioonide näitus. Paarikymne vabalt kasutada olnud minuti paigutamine sellesse näitusesse oli ilmselt hädavajalik. Yks pilt hakkas nii meeldima, et tahtsin tingimata ka raamatut näha, kus see sees on. Oletasin, et lasteraamat, ja nii oligi. Aga mitte ainult - tegu on ka suhteliselt stiilipuhta looduskirjandusega ja veelgi enam, kala(staja)kirjandusega. Autoriks on naisterahvas, umbes kolmas naissoost autor eesti looduskirjanduse 150 aasta pikkuses ajaloos. Eks pime kana leiab ka vahel tera; ma arvan, et raamatukogus või poes poleks ma talle ilmselt suuremat tähelepanu pööranud. Olen asjade käiguga äärmiselt rahul. Aitäh, Urmas!

Heeringate auks

Kuna allpool järgneb tõenäoliselt yks vähem tuntud tekste eesti luuleloos, lubatagu väike saatesõna. 1932. aastal moodustati OÜ Kalandus, mis sõitis viikingite eeskujul viiel laeval Maailma Otsa, Islandi põhjarannikule heeringaid pyydma, pardal teiste hulgas kaks tolli-inspektorit, kes pidid valvama selle yle, et heeringad saavutatakse Eesti territooriumiks loetavatele laevadele pyydmise, mitte ostu teel. Ilmselt tekkisid Eesti ametnikel mingil hetkel siiski sihelmised kõhkuseld selles osas, kust jookseb Eesti piir, ja kodusadamasse tagasipöördumisel ei oodanud kangeid merehulguste isandaid mitte aupaugud (nagu tervitati oma heeringapyydjaid Soomes), vaid tollimaksunõue.

Heeringate auks.

Ma tunnen, nüüd vist teisiti ei lähe,
kui seekord keegi peab kandma hoolt
ja looma tuju, mida on nii vähe:
aupaugud olgu siis ka minu poolt.

Kui veider, piduliku pilgu ajal
võib siiski juhtuda nii kurba tõtt,
et kuningheeringale meie rajal
sai osaks hoopis leige vastuvõtt.

Ei kõmakaid, ei tervituste vilet,
just nagu poleks meie asi see.
Kui tahad maale, näita tollipilet;
või mere poole ette võta tee.

Kas pole sellest unistatud ammu,
kuis ise heeringa saaks võrgusse.
Eks nõndapea, kui keegi astub sammu,
ta saadetakse soojalt põrgusse.

Näib nii, et kroonule teeb viha juba
üks kaugemere kalapüügi sõit,
seepärast oma õnnistust ei luba
ta ettevõttele, kust paistab võit.

Näib nii, et sügavamast veest ei tohi
me miskit laevalaele vinnata.
Ja selle vastu tolli peal on rohi;
niisugust tegevust ei hinnata.

Peaks kihutama heeringate parved
eel püüki Telliskopli lahte vist.
Siis selged oleksid ka tolliarved,
ei tuleks saagi pärast vaidlemist.

On maksustuses uhke nimi süüdi,
võiks heering kanda tiitlit – vana silk.
Meil soome räimi tollivabalt müüdi;
nii muutuks lugu selgeks silmapilk.

Eks jäägu kõik, mis juhtus sellel alal!
Ma kahurid nüüd pidulikult laen
ja saluteerin meestele, kes kalal,
et jahtuks kibedus ning vajuks vaen.

Sainto di Mare

Võitmatu padi. [Pillow the Invincible.]

Taas on sygis ja sekt peab oma aastasabatit. Mingil määral on nõme, et eestlased yksteisele puuinglise keeli esinevad ja vastastikku diskussiooni peavad (OK, umbes kolmandik osalejatest ei ole eestikeelsed, aga ikkagi on sihuke enesekolonisatsiooni maik man), aga eks muidugi alati on võimalus vigisemise asemel iva leidmisele keskenduda.
Tänase päeva ivaks oli padi. Vilunud kodukultuuri-uurija rääkis sellest, kuidas 1930., 1960. ja 1990. aastatel (miskipärast nimetas ta neid „murranguaegadeks“, eh?) on eestlastesse järjekindlalt yritatud modernismust istutada, aga võitlus patjade ja kitšiga ei ole ikka vilja kannud.
Tuli tuttav ette. Võitlus agraarse padjaga (või mistahes pehme esemega) on Kiviräha loomingu yks leitmotiive. „Limpa ja mereröövlite“ alguses on syndmusi käivitav padi puhta kurjuse kehastus. Samas on ta ema lõhnaõli abil hästi kamuflaažitud. See lõhnab modernse dekadentsi järele.
Patjade rutiinne kasvatamine on eksplitsiitselt seotud patriarhaalse talueluga: Unemaa padjakasvandust peab Une-Mati, mõnus joviaalne meesfarmer. Lahkelt seletab ta lastele, et isased padjad lähevad myyki ja avalikkusse, emaste osaks on reproduktsioon.
Peategelasest padi rikneb ja läheb kurjaks seetõttu, et kass on talle peale pissinud (tõe avaldab yks vanadest naissoost linadest) – seos talupojatarkusega on ilmne: sihandese looma koht ei ole toas! Ainult modernist ja vurle laseb kassi tuppa patjadele aelema.
Padja maandamiseks tuleb tema sees olevad naturaalsed suled vahetada synteetilise porolooni vastu; magamisfunktsioon istumisfunktsiooni vastu (varem on tekstis korduvalt rõhutatud, et padi on magamiseks, mitte peal persetamiseks). Padjale osaks saav karistus seisneb selles, et ta tuuakse intiimsfäärist välja kööki, degradeeritakse abivahendi rolli, muudetakse modernistlikult instrumentaalseks. Aga ta jääb siiski padjaks! Mingid modernismi trikid teda ei murra!

Racundra revisited

Houses are but badly built boats so firmly aground that you cannot think of moving them. They are definitely inferior things, belonging to the vegetable not the animal world, rooted and stationary, incapable of gay transition. I admit, doubtfully, as exceptions, snailshells and caravans.
"Racundra's" First Cruise by Arthur Ransome. London: George Allen & Unwin Ltd, 1923.
Tsiteeritud Arhiivraamatukogu rajaja Oskar Kallase poolt Inglismaalt ostetud esmatryki originaali järgi (selle väljaande ainueksemplar Eestis).
Soovitan. Vihje: Leonid Parašini tõlge eesti keelde aastast 1998 on raamatukogudest kergemini kättesaadav.

Ebatavaline ja ähvardav loodus

Selle sain ka synnipäevaks, Riin veel hoolega kuulas maad, et ega keegi pole juba kinkinud. Ei olnud. Sihuke õhtuse teejoomise juurde ette lugemise raamat, reaalsuse kivistunud vormide leebe murendamine. Ses mõttes ajavad nad Kivirähaga sama asja, ehkki eri stiilides. Illustratsioonid ja kujundus teevad raamatule muidugi pooled silmad juurde, lihtsalt tekstidena need nii head ei olegi.



Pildil otsetee ebatavalise ja ähvardava looduse sisemusse Viirelaiu idatipus.

Hullkurk

Niisama halb on ka hullkurgi lõhkemine. Ära ei tapa ta küll kedagi, aga siiski wäikest meelepaha wõib ta sünnitada.
Hullukurgi wili on hariliku wähese kurgi suurune ja ka sedasama moodi, kaetud kareda karwadega. Kui ta küpseks on saanud, muudab ta sisu ennast kleepiwaks wedelikuks, mille sees seemne terad ujuwad, wars langeb tal tagast ära ja selle asemele jääb wäikene augukene, millest praginaga wedelik ühes seemnetega wälja woolab järele, kes nüüd selkorral hullukurgi lähedal juhtub olema, see wõib kergesti seda wedelikku wastu silmi saada, mis muidugi mitte wäga armas ei wõi olla.

Haljas riik. Jutustused taimede elust. Wene keelest W. Lunkewitsch'i järele J. Rootsi. 1921? Tartus: Hermann'i trükokoja trükk ja kulu.

Igavad vanad raamatud

Taas tarkuseteri rariteetsetest raamatutest, mida mul on au siin näppida ja umbes viite sorti viitenumbreid kandvate siltidega varustada. Illustreeriv vinjetineke lõpetab Muhust pärit õigeusu preestri Vassili Verloki kirjutatud raamatu "Kaubatarvitajate ühisused" (1906), mida on Eestis praeguseks alles täpselt 1 eksemplar. Vaadake hoolega!

Ja tarkusetera allikas on sedakorda:
J. G. Spuhl-Rotalia, Eeskõne raamatule „Kodumaa kalad. Eesti-, Liivi- ja Kuuramaa vetes ning Läänemeres elutsevate kalade looduselugu, nende püüdmine kunstlike abinõudega, kasvatamine, kunstlik sugutamine ja kalatiikide asutamine” (Viljandi 1896).

Üheltpoolt on see ju suur süü, hooletus ja tuimus oma isamaa vastu, kui meie neid elajaid, taimesi jne tundma ei õpi, kellede hulgas meie hällist kuni hauani elame ja liigume ning keda meie igapäevases elus esimesest silmapilgust kuni viimse hingetõmbuseni tarvitame. Neid looduse loomasi, keda vägev ilmade Looja meiega ühel ajal on kodumaa pinnale elama pannud, peame meie ilmtingimata tundma õppima – ehk muidu ei austa meie Loojat tema auulises looduses. Seesuguse inimese kohta, kes kodumaa loodust ei viisi tundma õppida, ütleb meie tähtsam loodusteaduse kirjanik Kunder väga õieti, et ta kui võõras külaline on, kes maa peale tuleb, üksi oma isa, ema, õe, venna, naise ja lapsed tunneb, aga muist asjust ühtegi ei tea ja viimaks ära lendab, kui lind lõunamaale.