Linnade põletamine

Sattusin jälle allkorrusele kodutute  raamatute riiuli juurde ja sealt jäi Kai Aareleiu Linnade põletamine näppu. On ikka läbinisti kurb raamat. Ainult kaanekujundus on ebaõnnestunud, sest hästi läbi mängitud kaardid näevad teistsugused välja. Ruutud vist isegi on ok ja vähemalt selles mängus, mida mulle meeldib mängida, saab ässast ja kümnest atškoo kokku küll. Aga noh, ega ma tegelt ei tea, mis selle kaanekujundusega mõeldud on. Natuke nagu langeb tervikust välja. 

Illustratsioon: meeskäsitööd raudteetagusest sillavahi maja-muuseumist. Pidade olema vahtrasiirupivormid. 

Ui, Vancouver, British Columbia

 

Ligi nädalane väljasõit läänerannikule - loeng British Columbia kujutamisest eesti kirjanike loomingus (jah, arvake ära, kes on seda teinud?), palju toredaid eestlasi, mereõhk, Vaikne ookean, mereannid, veepõhine ühistransport jpm. Ülaltoodud pildil on aga osake põlisrahvaste ja portugallaste koostööle pühendatud skupltuurist Stanley pargi tootemialal. See siin on põlisrahva esindaja, kelle ühes käes on (vist) nahakraapimistööriist, teises aga täiesti äratuntavalt ui. 

Edit: see seal vasakus käes on äkki hoopis tubaka ribastamise nuga?

Semiootilisi küsimusi

 Semiootikapedaal on täiega põhjas. Õigeid vastuseid (veel) ei ole. 

Noh, esiteks, soetasin kohalikult rahvajõulupuult värvimisraamatu. Hulljulgelt, kui nii võiks öelda, sest tegelt juba kaanekiri andis mõista, et mingi kerge tükk see ei saa olema: The Occult and Folklore Coloring Book, joonistanud Duchess of Lore. Sisaldab nii pühapaistega kasse kui põsankast kooruvaid muhulasi, kui mainida ainult lihtsamaid näiteid. Aga saab ka lubatud okulti ja multikulti. Ma saan aru, et Ameerikast vaadates üks idaeuroopa kõik, uuspaganlus müüb ja no mis sa hing ikka vigised kui traditsiooniline rahvakunst sellisel kujul laias maailmas edasi elab. Parem ikka kui et muuseumis puhta surnd oleks. Iseasi, et ta tegelikult ei ole. Aga ka Kreutzwald ja Faehlmann tegutsesid siiras usus, et kõik rahvapärimuse riismed tuleb kokku korjata enne kui rahvas (peatselt) välja sureb. Siiani pole surd. Aga noh, valmistuda selleks sündmuseks tasub ju alati. 

Ja kuidas võtta seda, kui eelseisval poolaastal tähistatavate oluliste rahvuslike tähtpäevade seas võiks 25. märts olla lihtsalt tavaline koolipäev, sest varasemate aastate kogemus on näidanud, et küüditamisest kuulmine traumatiseeris lapsi. Ma ei ole kindel, kas selle enigma lahendamiseks ühest (kallutatud) semiootikust piisab. 

Oscarid jagatud

 ...ja Muhu oabits sisse loetud. Siin. Aitaja asi oo soan. Soovitan. 

Ühtlasi leidsin noorteka ajalooliste videote seast ka omaenese seni kaalukaima filmirolli (alates 4.10). 

Meeldivaid multimeediaelamusi!

Rändjutlustaja

 Ega jah kirjutada enam midagi ei jõua. Samas ei valmista vilunud rändjutlustajale raskusi rääkida ühel päeval ajakirja toimetamisest (u al 4:00) ja juba järgmisel päeval esineda katusekatte-eksperdina (u al 4:30) - nagu näha, paigutatakse mind siiski enamasti ettevaatlikult päeva lõppu, kus kuulajatel tähelepanu juba nagunii natukene hajub. Ei mis, mina olen rahul. Aga teaduse tegemise pähe seda siiski paraku kellelegi maha müüa ei õnnestu, puhas 6.7 tegevus.   

Esemesemiootika

Semiootiline esemeuurimus in a nutshell:

Kogu esemenimekirja kokku võttes saaks kindlasti igaühe puhul tuua välja sarnase indeksi – on olnud inimene, kellel on olnud külm või nälg, on olnud inimene, kes on osanud ja tahtnud valmistada rõiva. Mine tea, ehk on rõivasaajat isegi armastanud.

Jutt siis  Kihnu kaluri rõivastusest.

Rändepeatus

Nädalavahetuseturneelt naasnud, sirasid minu väsinud pilgu ees kambriakna taga yhtäkki kaunid, prisked, hõbedased voblad. Kymme punkti Nuumale instruktsiooni "pane kuskile varju alla" silmapaistva lahendamise eest!
Tuline kahju, et see on noil vobladel ainult põgus peatus rändeteel. Reisusihiks Eesti Rahva Muuseum, kus idee kohaselt peaks külastajad peatselt saama hakata neid täielikuma keskkonnaelamuse otstarbel näppima ja nuusutama. Noh, vbl lakitakse nad enne ikka ära kah.