Toimetaja kohvik

Just selline imeline asutus leidub otse meie Avaliku sektori töötajate öömaja nimelise hotelli taga. Väga mõnus õhkkond, laudadel on raamatukogu lugemislambid, lugeda saab nii kohvikupidaja enese kirjastatud raamatuid kui mitmesuguseid kunsti-ja kultuurialbumeid, enamus neist küll paraku üsnagi haaramatus traditsioonilises hiina kirjaviisis, aga joonealused märkused on siiski ladina tähtedega, neist saab aru. Joonealuste märkuste lisamise hõlbustamiseks on siin võetud kasutusele ka tava kirjutada märke vasakult paremale, mitte ülalt alla, ja märgirea suunast tingituna avaneb ka raamat ise siis vastavalt kas paremast või vasakust servast. Ei saa öelda, et nende raamatutega igav hakkaks! Kõik kaks korda, kui ma seal nüüdseks käinud olen selle reisi jooksul, on tulnud lasta ennast enam-vähem välja visata - nii mõnus on, et ise ei taipa ära minna, kuigi sulgemisaeg on avalikkusele nähtavas kohas täiesti rahvusvaheliselt arusaadavate numbrite abil märgitud. 

Taifuunipäeva pidasin vahet, siis ei lubanud valitsus toast välja minna. Olevat murdnud mitu tuhat puud Taipeis, ehkki riivas ainult oma nõrgema servaga siitkanti. Aga noh, eks need siinses kliimas kasvavad kiiresti tagasi. 

Kohvi nimi on ka Editor's choice - kätte tuuakse kuubikuteks külmutatud kohvi, kannuke piima ja teine siirupit ja siis ise vaatad, mida ja kui palju kokku kallad.  

Semiootika ja vetikateadus

Teaduskonverents on ka oma olemuselt ikkagi lugude jutustamise võistlus. Või pigem pidu, sest peaauhinda parima ettekande eest ei anta, aga parimaid jutustajaid tunnustatakse eravestlustes. Seekord oli selline ’environmental humanities in the making’ konverents, kus enamus inimesi (väheste eranditega) ikka kompaski oma jutustamislaadide piire ja – mis väga haruldane – proovis täitsa tõsiselt teistega ühist keelt leida, „hääli ühte käima“ panna. Ja tegelikult ikka ju jagati auhindu ka, näiteks artikliauhinna said tüübid, kes juba viimased viis-kuus aastat on Islandil sihukest erialasid lõimivat ajaloo-uuringut teinud; mõned aastad tagasi käisid sellega kitsamal ökumökude konverentsil ka, juba siis tundus mulle, et jube õiget asja ajavad.

Teaduspoeesia

jaa,

eesti keeles

ja võib olla suunatud Eesti Teadusagentuurile,

aga võib olla ka lihtsalt Kinnituskiri

sihuke leitud luuletus tänasesse hommikusse.

ega seal teadusrahataotluse juures väga palju rohkemat eesti keeli öelda saagi. Isegi taotluse esitamise keskkond soovitatakse ingliskeelseks keerata, et miskit tähtsat kahe silma vahele ei jääks.

aeglasel tulel küpseb kaks eesti identiteeti puutuvat taotlust, kõik puha inglise keeles kirja pandud. kognitiivne dissonants.

Noor teadlane

Mõned arvavad loomingulise protsessi olevat niivõrd keerulise, et seda õpetada üleüldse ei saa, ning et peab paratamatult ootama, kuni noor töötaja töö käigus seda ise tundma õpib. Sealjuures ollakse ekslikult arvamisel, et nii palju, kui on teaduslikke töötajaid, nii palju on ka individuaalseid meetodeid. Siin on tegemist kahe mõiste - ühelt poolt meetodi kui teatud võtete kogumi ja teiselt poolt marksistlik-leninliku tunnetusmeetodi ilmse segiajamisega. Neid mõisteid aga segi ajada ei või. Igas teaduses ja isegi igal teadlasel on muidugi oma uurimisvõtted. Ent see ei välista sugugi nõudmist, et iga eriteadlane juhinduks tunnetuse ühtsest marksistlik-leninlikust metodoloogiast.

J. Ivanov, "Noor teadlane, elu nõuab rohkemat!" Rahva Hääl nr 284 (6395), 4. detsembril 1963, lk 2.