Virtuaalloodus

Suurlinnaelu juurde kuulub teatavasti vilgas näituste külastamine. Vana aasta sisse jäi Pahade kingituste muuseumi väisamine, mis lõppkokkuvõttes oli väga lahe. Aga uuel aastal läks halvemini. Suurejooneline virtuaalnäitus ArcadiaEarth on püsivalt ülesse pandud all-linna Kaevu nimelisse kaubanduskeskusse. Erialane kretinism sundis mind minema seda vaatama. Ökosemiootiku juhtme jooksutas see küll kärinal kokku. Inimestele tutvustatakse loodust ja keskkonnaprobleeme ning ärgitatakse oma meelt & elu parandama. Mõjutatava külastaja ja reaalse keskkonna vahel loendasin umbes kümme vahenduskihti: 1) isikliku või laenatud nutiseadme ekraan; 2) seadmes jooksev spetsiaalne äpp; 3) interaktiivset sisu käivitavad rõngaspildid kaubanduskeskuse põrandal; 4) AI-animatsiooniga ekraanidele (nii käes kui ruumis olevatele) manatavad eluslooduse ilmingud; 5) animatsioonide aluseks on ilmselt olnud loodusfotod, mis omakorda on tehniliselt vahendatud ja kadreeringuga kujundatud tükikesed ümbritsevast keskkonnast); 6) esitatavad liigid (karismaatiline megafauna) ja nende käitumine (kohmakas liikumine paradiislikult haljendavas igaveses suves) esindavad kultuurilist arusaama sellest, mis on "loodus", või 7) spetsiifilisemalt sellest, mis on "wilderness"; 8) see omakorda implitseerib looduse ekstrapoleerimist näitusekülastajast väljapoole; meile räägitakse patroneerivalt eskimotest ja jääkarudest, kes enam kunagi üksteist ei näe (ega ära süüa ei saa), kui meie siin linnas oma elu ei paranda; 9) looduse ja selle olukorra mõjutamine saab toimuda ainult rahaliselt vahendatud tarbimistegevuste kaudu: anneta, tarbi teisiti. Aga igal juhul tarbi, see on see Tim Mortoni 'romantic consumerism'. Ja viimaks saadki aru, et selle eest ei põgene, näitusepileti eest makstes oled juba oma väikese ohvri sellele tarbimisaltarile toonud ja tagasi seda enam kuidagimoodi ei võta. 

Baisha laht

Taiwani reisikirja kolmas ja viimane osa.  

Pühapäeva puhul sõitsin põhjarannikule ja vaatasin poolteist tundi järjest merd. Oleks võind veel vaadata, aga pimedaks hakkas minema ja eks lennukile jõudmisel ole ka omad positiivsed aspektid. 

Sihuke näeb Baisha laht välja bussika tagant vaadates. 

Sihuke näeb Baisha laht välja lähedalt vaadates (no peaaegu vööni märjaks sain selles kohas seistes paari hetke pärast).

Sihuke on samalt kohalt vaade teisele poole. Ja see plastprügi ei vedele seal selle pärast, et nad ei viitsiks seda ära korjata, vaid sellepärast, et seda tuleb iga päev merest juurde. Inimkonna toodetud plastprügi hulk on määratu ja sellel ei ole lõppu, tema nimi on leegion. Mis ei tähenda, et peaks kuidagi prügi teemal püssi põõsasse viskama, pigem vastupidi, aga tootmine tuleks lõpetada ja vastutus peaks olema plasti tootjal, mitte ainult lõpptarbijal.   

Pingeväljad

Nagu ikka, jõuan taas pärale viimaste hulgas. "Pingeväljade aednik" -> loodusdokk x Nipernaadi x see osa Mikitast, kus mütologiseeritakse eestlaste armastust võsas ragistamise vastu. Teemat nagu on, aga reemat oli mu jaoks ennemini vähevõitu. 

Kõik filmi pääsenud võtted on toimunud kuldse päikese kiirtes mingil mõõdukal aastaajal - natuke tehakse küll pliidi alla tuld ja osades majades istutakse, joped seljas, aga mingit sügisvihmas armetult läbimärjaks ligunemist või muud naturalismi sealt juba ei leia. Et seda hõllandust pisut realistlikumasse kastmesse sorgata, siis lõpetuseks olgu siinkohal ära toodud ka üks  kirjanduslooline muusikapala. 

Kadunud mets

Kuna noorim järeltulija ei olnudki veel oma kolme ja poole eluaasta jooksul teatris käinud, parandasime selle haridusliku puudujäägi (eks oli kreisilinna muudki asja, nt vedasin seljakotis panka täitsa mitu tuhat raamatute müügi raha, mis pole ka kehval ajal sugugi tähtsusetu seik). 

Järeltulijale meeldis, nagu arvata oligi, sest rahvast oli vähe, istumine kohe lava peal näitlejate ümber, liikumine ilusti seatud,  näitlejatööd väga veenvad (koguni sellevõrra, et kui koer väga ligidale tuli, oli noor teatrikülastaja vilksti emme süles). Mille kohta aga paraku ühtegi head sõna ütelda ei ole, on kogu visuaal. Räägitakse metsast, aga maas on vahtralehed (ok, need on äratuntavalt puulehed, aga vahtraid sisaldavaid laialehiseid metsi leidub meil ainult Abrukal), seinale projitseeritakse ka mingi täpsustamata lehtpuu ja hiljem veel mingit imelikku Ameerika plaatanisalu; lõpetuseks rõõmustavad tegelased "tagasi tulnud" metsa üle igerikus männi-istandikus, kus isegi istutusvagude vallid on veel maapinnal selgesti näha. Ei sisendanud täiskasvanud vaatajale erilist ökoloogilist entusiasmi ega lootust, et see mets tegelt ka tagasi tuli. 

Ookean

Selle suve konkurentsitult kõige veidram kultuurielamus käes, selle poolest võib küll rahule jääda.

Rahaga pold koonerdatud, kogu etenduse ala oli nii massiivselt kehtestatud ja ümbritsevast eraldatud, kui veel vähe andis. Mere pool muusikutele selline rock-kontserdi mõõtu ja paarkend meetrit kõrge välilava, et publik mitte mingil juhul etenduse teemaks olevat merekeskkonda (ega taamal kai ääres vaikselt juba aastapäevad nonstop fossiilkütust põletavaid kruiisilaevu) ei näeks, maa pool meeletu hulk heinapalle pluss mingid krüptilised telgid.

Muusikateos iseenesest kindlasti oli kaasaegne ja tasemel (ehkki mis tal merega pistmist oli, seda mina oma napi muusikalise hariduse pealt välja ei mõelnud), sellele ümber heegeldatud tuukrid ja tuleneelajad aga siiski sisule ega sõnumile midagi juurde ei andnud. Tekkis hoopis hulgaliselt kõrvalisi küsimusi, nagu näiteks: miks oli vaja veekeskkonnale hääle andmiseks Hispaaniast kohale lennutada barbie-meigiga tuuker-hiigelnukk koos teda manipuleeriva meeskonnaga? Kõrvalekraanidel veigelnud videotes ilmnes veel üks huvitav sooküsimus: pahad ülikondades mehed põlvesügavuses vees kaklemas vs merre püstitatud tellingutel võimlevad vesineitsikud. Millist sõnumit see ookean küll sellega soovis edastada?

Abiks algajale semiootikule leidsin etenduse (!) kodulehelt (!) rubriigist „Kontakt“ sõnumi: Ühine meie projektiga ja saavuta rohepioneeri staatus!

6mpf. Ju vist.

Eikeegi eikunagi eikusagil

Ma tegelt nii karm ei oleks. Täiesti korralik noorsoojutustus, autor on intelligentne ja oskab kirjutada, tüübid on usutavad, teemad ja käsitletavad probleemid on aja- ja asjakohased, ja ei saa ka öelda, et lahendusi neile kohe sugugi ei otsitaks. Kursiiviga oleks jah võinud pisut kokkuhoidlikumalt ümber käia, aga samas kujutan elavalt ette, kuidas noor autor kirjutamise ajal kodumiljöös Ulrich Becki "Riskiühiskonda" vedelemas nägi, seal on ka kursiivis ikka väga palju rõhutusi tehtud.
Minu poolest võiks see 9. klassi kohustuslik kirjandus olla küll. (No ma saan aru, et anarhisti jaoks pole see mitte kiitus, vaid vee peale tõmbamine, aga nagu teos minu meelest suhteliselt hästi näitab, siis laitmatult puhast anarhismi ongi meie laiuskraadidel suht raske viljeleda.)

-------------

Järelmärkus. Katsetasin tulevase üheksandiku peal, vist ikka oleks targem see keskkoolilastele reserveerida. "Esimesed poolteist peatükki pekstakse diipi ja midagi ei juhtu. Kas seal lõpuks üldse juhtub midagi või?"

Aarete saar

Jätkan koduse raamaturiiuli käe- ja jalaulatuses olevate teoste läbi töötamist, järg on seiklusjuttude käes. Robinson Crusoe kohta on mul öelda ainult sedapalju, et kõige huvitavam koht on see, kus hundid teda taga ajavad peale seda, kui ta on üksikult saarelt tagasi jõudnud ja oma äriasjad joonde ajanud.
Aga "Aarete saar" on ikka päevakajaliselt ka põnev. Mulle tundub, et kui tahta praegust kerget ehmatus- ja mõttepausi inimkonna ja majanduse kontrollimatu kasvu vääramiseks ära kasutada, siis ainus variant on mäss laeval (nt ulatuslik tarbimistõrke tekitamine). Ja eeskujuks tohiks siin olla ühe jalaga mereröövel John Silver, kes on suurepärane läbirääkija nii laevaomanikest kapitalistide kui otseselt puudust kannatavate mereröövlitega; kes suudab mõlemad osapooled lohku tõmmata ja enese ülalpidamiseks vajaliku ressursiga vaikselt sääred teha ning me võime eeldada, et ta elab kusagil kõrvalises kohas riskivabalt ja õnnelikult oma päevade loomuliku lõpuni. Oo jaa, kui kõik oskaksid ressursside illusoorse ülekülluse tingimustes leppida sellise piskuga nagu John Silver!

Riskiühiskond

Sobivasti on pooleli kaks teemakohast raamatut: Ulrich Becki "Riskiühiskond" ja Zakes Mda "Suremise viisid".
Becki lugemist olen kogu aeg edasi lükanud, praegu aga sobib hästi ja edeneb hoogsalt. Pmst ütleb ta, et industrialiseerunud ühiskond toodab rikkusi, mille jaotumine on suuremal või vähemal silmaga näha, aga selle kõrval ka riske, mida silmaga näha ja inimtajudega hoomata on raske ja millest ka teadlik olles eelistatakse mööda vaadata. Ta toob 1986. aasta seisuga näideteks radioaktiivsuse, metsade hävitamise ja põllumajandusmürgid, aga eks üleilmse levikuga viirushaigus klapib kirjeldusega ka ju päris kenasti. Ja kui asi läheb nii kaugele, et nähtamatu risk on juba nii kohal, et sellest mööda vaatamine muutub raskeks, siis hakkab see esile kutsuma kõiksugu irratsionalsust, sest keegi ei tea täpselt, mis see adekvaatne käitumine oleks. Nagu ütleb minu tädi - sellistes olukordades ei aita muu kui palvetamine. Ma loodan, et ratsionaliste aitab asjakohaste raamatute lugemine ka.

Olemise ilu

Kui peenem rahvas käib vernissaažidel, siis mina jõuan enamasti kohale viimastel hetkedel. "Olemise ilu" lõpuseansil oli lisaks mulle veel 9 inimest (neist 1 tuttav).
Ühest küljest on tegemist klassikalise loodusfilmiga: liigi (isane) esindaja tegutsemas loomulikus biotoobis, kaadritagune hääl selgitab tema tegevuse abstraktsemaid tagamaid. Viited ümbritsevale inimmaailmale kaadris puuduvad; sellel filmil pole ka vaataja emotsioone suunavat muusikat (ehkki törts koorilaulu oleks ju ikka võind olla, juhtumisi ma tean, et seda peategelane hindab). Kompositsiooniprintsiibiks on tsüklilisus, tegevuste kordumine, tagasipöördumine ja taastulek.
Teisalt on tegemist hagiograafiaga: Eesti looduse ikooniline eestkõneleja on puhastatud igasugusest liigsest (eraelulisest) detailist, esil on üksainumas suur idee, milleks on looduse rütmides võnkumine, mille paistel teistel eestlastel omakorda mõnus peesitada on.
Ei noh, ega see ju ka iseenesest paha pole, liiatigi on Tootsen end varemgi vilunud jüngrina tõestanud.

Tume öko

Kliimasoojenemise käegakatsutavad viljad vanematekodu sauna nuka tagant.
Milliseid meetmeid võtan?
Ehitan endale ka sauna ja toon selle nuka taha nimetatud viljapuu pistikoksa.
Dark ecology on selle asja nimi teooria keeles.

Semiootika ja vetikateadus

Teaduskonverents on ka oma olemuselt ikkagi lugude jutustamise võistlus. Või pigem pidu, sest peaauhinda parima ettekande eest ei anta, aga parimaid jutustajaid tunnustatakse eravestlustes. Seekord oli selline ’environmental humanities in the making’ konverents, kus enamus inimesi (väheste eranditega) ikka kompaski oma jutustamislaadide piire ja – mis väga haruldane – proovis täitsa tõsiselt teistega ühist keelt leida, „hääli ühte käima“ panna. Ja tegelikult ikka ju jagati auhindu ka, näiteks artikliauhinna said tüübid, kes juba viimased viis-kuus aastat on Islandil sihukest erialasid lõimivat ajaloo-uuringut teinud; mõned aastad tagasi käisid sellega kitsamal ökumökude konverentsil ka, juba siis tundus mulle, et jube õiget asja ajavad.

Profiilipilt

Sain emadepäevaks sellise profiilipildi (tehnika: valmis pannkoogitainas plastpudelis, naaberkülast toodud puudega köetud pliit - nii et jälle mitte päris 100% öko). Ühest küljest tekkis kohe kiusatus see ka omale FBsse profiilipildiks panna, aga teisalt jälle mõtlesin, kui palju igasugu välkareid ja muidu tõsimeelseid sõpru mul seal on, kelle see võiks kuidagi ää ehmatada. Tõestisündinud on ju lugu sellest, kuidas Adeele Püss blogimaailmast disklahvi sai, sest pühendunud kokandushuvilised olla tema (muidu ju täitsa tervemõistuslikest, rääkimata sellest, et mullegi sügavat südamelähedastest) toidusoovitustest ennast kuidagi häirituna tundnud. 

Minevanädalases Prima Vista "naljast kaugel" teemalises vestlusringis kerkis esile mõte, et nalja, sh poliitiliselt ebakorrektset nalja, saab teha nende seas, keda sa usaldad, s.t kes saavad aru, millal sa teed nalja ja mida sa tõsiselt mõtled. Ja ses suhtes globaliseeruv suhtlus nivelleerib selle muidugi sajaga ära. 

Nii et jah, nii ta on - oma seitset blogilugejat usaldan rohkem kui oma seitsetsadat feissarisõpra. 

Uusi teateid Tenerifelt

Ehkki eelmine käik maailmameres asuvale sõsarsaarele toimus tunduvalt õpetatumas õhkkonnas, avardas äsjane silmaringi siiski rohkem. Noh näiteks, et 1) Kanaari saarte algasukad olid tegelikult berberi päritolu kitsekarjused, kes 2) leiutasid kama (röstitud teraviljapuru kitsepiimaga) ja 3) teivashüppe (kasutades vulkaanilistes mägedes lõhandike ületamiseks pikki puidust tokke).
...seekord spordiuudistest kõik; jätkame seriaaliga "Alpimaja".

Joonis. Millimallikad saarestiku parimas loomaaias. Väga tšill vaatepilt. Vastava ala sissepääsu juures on klaasseinaga labor, kust on näha, kuidas millimallikaid tehakse.

Tuulte tahutud maa

Riigitelevisioon vahendas EW100 kingitust, millele viisakas inimene muidugi suhu ei vaataks. Aga-aga. Kõik Eesti loodusfilmi klišeed olid taaskord ilusti reas, viimne kui üks: rähn, soo, luigelend ja tiivavihin, kiirendusega üle taeva tõttavad pilved ja päikese poole sirutuvad ülased, leelotamine ja trummimütsud, tuules lipendav ämblik, kes väljendab mõtet, sekka ka pisut põdrapornot, kaadritagune hauatagune meeshääl looduses toimuvat selgitamas ("Jäälinnul on vaja poegi toita. [Plumps!] Vilunud liigutusega lööb jäälind kala uimaseks ja viib pessa poegadele." "Pesas on ilge lebra." "Iiii, emme, ära ole kogu aeg nii kriiitiline," reageerivad viksid varateismelised, kes on pedagoogilistel eesmärkidel samuti teleka ette üles rivistatud), mitte ühtegi viidet inimesele, inimtegevusele ega inimtekkelisi objekte kaadris. Puhtalt tuulte tahutud.

Hyveline ökoelu

Istusin laua taga, jõin teed ja sõin moosi. Ja hakkasin mõtlema, et õunad on siitsamast maja tagant, 7 meetrit sellest kohaset eemal korjatud, kus ma praegu istun, moosiks keedetud siinsamas toas puupliidi peal. Tee jaoks saialilled maja otsast, 20m, vesi kaevust, 20 m (no ja sama palju sygavusse). Vee oleks võinud ka pliidi peal keeta, aga selle keetsin elektrikannus. Moosi lasin ka tegelikult saumikseriga läbi. Suhkur ja ingver moosi sisse tulid Liiva poest (10 km), kust nad sinna said, seda ma muidugi ei tea. Õhtusöögiks olnud kartul tuli vanemate juurest (14 km), ise lastega koos võtsime. Vorst saabus Tartumaalt, aga see metssiga, kes sinna sisse läks, ei jalutanud ka ilmselt vorstitarnija majast kaugemal kui paarsada meetrit. Küttepuud on oma aiast, pliidist ca 70 meetri raadiusest, aga seda õnne on suuresti ikka selle pärast, et eelmine majaelanik armastas varju ja tihedust kaugelt rohkem kui minu päritolumaastikel (14 km teisal) harjumuspärane.

Et kuna ikkagi sisaldab elektrit ja transpordiahelaid, kas siis on hyveline või ei ole?

Joonis 7. Hyvelise ökoelu viljad (päritolukoht 20 m kaugusel tarbimiskohast; järelvalminud; värsked) ja fragment puupliidist. Ei saa ka jätta rõhutamata, et tomatid viljusid kasvuhoones, mille valmistamisel ei ole tarvitatud minutitki meestööjõudu. 

Taaskasutus

Taaskasutustervitus kooliaasta alguse puhul!
(Möönan, et  nõukaaegse inimesena on mul nõrkus väljamaa pakendite vastu. Aga nad peavad hästi vastu ka! Yks paberkott teenib juba teist aastat.)

Toibumisvõime

Mida sa teed,
kui vesi tõuseb
ja katab kinni selle,
millega sa oled harjunud?

Mida sa teed,
kui tuul tõuseb
ja lõhub ära selle,
mida sa oled nii kaua ehitanud?

Kust tuleb see jõud,
et asjad uuesti joonde seada?
Häda on see, mis
edasi elama sunnib.


Resilience on yks uuema aja keskkonnahumanitaaria teoreetikute moesõna. Ma ei teagi, mis ta õieti eesti keeli peaks olema, aga pakun siinkohal, et toibumisvõime. Kasutusele võetud seoses keskkonnakatastroofidega - et kui pääsu pole, aga kuidagi peab pärast edasi elama. 

Kasutu vaatlus

turu tänava ääres
ehituspoe ees
sydapäevane ööbik

Ja kaks mõtet lisaksin siia juurde:
1. Assa jutt, kui ammu polegi yhtegi haikut kirjutanud.
2. Elurikkuse andmebaasi väljade struktuuriga see vaatlus ilmselt ei yhildu.

Teateid Tenerifelt

***
Haigla juures tuli peale
näomaskiga mees.
Tundus, et muheles.
Mask nagu oligi muheluse
varjamiseks.
Ehk pani haiglast ajama.
Tundus olema ysna hea tervise
juures,
roosatriibuline särk
kenasti yle uljalt kummis kõhu.

***
Ylikooli peahoonesse, otse
Aula Magna ette
on tudengid telgid pannud.
Lapsekäega maalitud loosungid
räägivad revolutsioonist.
Iga telgi ees
kaks paari plätusid.

Maja ees oli ka yks telk,
see võeti täna maha.

***
Vastastikust tänu & rahulolu
väljendatakse kella
poole yheteistmeni öösel.
Tänulikkus ei lõpe.
Rahulolu reservuaarid ajavad
yle.
Yleujutuse retoorika
on kahtlemata põnev
uurimisteema.

Hylgenahkade soolamine

Hiljuti sattus mulle kätte (piinlikult keeletoimetamata) propagandabuklett kihnlastele hylgepyygiõiguse tagasi andmise vajadusest. Nyyd leidsin (taas hoopis muudel eesmärkidel) Kirjandusmuuseumi Virtuaalses Keldris sorides sellele paariku möödunud sajandist - Kalanduskoja lendleht nr 1 veebruarist 1937. Kuulub Arhiivraamatukogu pisitrykiste kogusse. Lisaks sellele, et nimetatud yllitisega tutvumisest on kindlasti abi kihnlastele nende pyydlustes, toimib see ka valgustava abimaterjalina metafooride päritolust ja algtähendusest aru saamisel: nahk soolas, keretäis soolas, nahka turule tooma...
Korralikult soolatud nahad võivad laos seista tegelikult määramata aja.