Paljasjalgne Debora

Ei noh, meeldis, muidugi. Ainult kahte asja oleksin väheke toimetanud: algul vähendanud pisut Debora vaimustust Smuuli "Pingviinide elu" üle, sest tegelikult kirjutas Smuul selle siis, kui nad juba lahus olid ja ühe sümpaatse pingviini prototüübina kasutas ta oma uut kallimat Ellenit;  lõpus aga oleksin selle Alo üle lava jooksmise ära jätnud. Las ta jäänud selliseks kahemõõtmeliseks hõllanduseks, oleks eristunud teistest kui ainus tõeline mees Debora elus.
Aga muidu, tundus, Ajaloolise Tõe vastu, niipalju, kui mina teda tunnen, eksitud ei olnud. Vahepeal jäi mulje, et Deborad saavad natuke liiga vähe sõna, aga siis sain aru, et mehed räägivad proosas, aga Deborad loevad luuletusi, sealt see vahe. Tugev tükk kultuuriloolist materjali, seda võiks suvel ka mängida. Ja koolidele. Lavakujundus oli ka hea.

Töövari

Täitsa nitševoo saade jälle välja kukkund, mis ma oskan öelda.

Merekirjandus

Ou jee. Saadet yle kuulates jäi muidugi kõrva, et ega ma saatejuhi kysimustele vastamisega eriti vaeva ei näinud, seletasin ikka seda, mis omale meeldis, aga mumst täitsa nitševoo vestlus kukkus välja.

Kadripäev

Tuule valgel
käima pean, kui sügisöösse astun.
Mühav väli endasse mind kisub,
pilgeni täis pimedust ja hääli,
lennul lehti, nägusid ja silmi
helvestena hajusaid ja õrnu,
nugateravaid ja tumenevaid.
Tuule valgel käin
üle maa, mis kinni hoiab jalgu
raske armastusekoormaga.
Vana mere mõrusoola hingan,
seda janutamast eal ei lakka.
Ohatanud huulil vannun truudust.
Tuule valgel, sa mu arm ja häbi,
elad veel ja okkaid ihhu torgid.
Oma vere vihast koske kuulen.
Tuule valgel käin
tähe all, mis kauaks pilve peitu
oma uhked kiired unustas.
Lahti mind ta sirendus ei lase.
Suured luiged lendu lahvatavad.
Üksi mind ei jäta igavene
rändur tuul.
Ta valgel käin.


Just selline oligi kadripäev Koguvas. Kyll see Debora juba teadis, kuidas sellest kirjutada, kolmkymmend viis aastat tagasi juba.

Debora ja vennad

Jäin ninapidi sel määral Maie Debora-raamatusse kinni, et unustasin isegi pliidi siibri kinni panna! Aga vanad targad naised ikka kaaluvad ylesse enam-vähem kõik muud asjad maailmas, korstnasse lastud sooja sealhulgas. No näiteks selline väga täpne väljendus nagu "tahtmine olla iseendast ilusam" (loome)inimest takka sundiva jõu tähenduses.
Nagu Elo Lindsalu esitlusel ütles, on tegu vaata et põnevusjutuga (ehkki selliseid ma tavaliselt ei loe) ja põnev on lugeda tõepoolest ja tekst on väga tihe. Ei mingit uinamuinat, iga lause on kirja pandud selge mõtte ja eesmärgiga. Vastutus sõna ees selle kõige esinduslikumal kujul, nii Maie K. kui Debora V. esituses. Oskaks ise nii... Muidugi, kui kõik inimesed oma sõnaga sama hoolikalt ymber käiksid, oleks maailm ikka tunduvalt siledam paik ja sellest võiks olla kahju.
Illustratsiooniks sedakorda pildike yhest vanast Muhu vaibast, mille järgi maalitud kaanega karbi reedesele esitlusele muhulaste poolt Maiele tervituseks viisin (väga tuleb paralleeliks meelde, kuidas poolhull muhulane Vassiili Randmets peale sõda pealinna kultuuriheerostele kadakast kepikesi kinkimas käis %)