Ulgueestlaste luulet

Valik teoseid n2ha lisatud pildil. Tunnen ennast rikkana nagu troll, sest kui paljudel inimestel maailmas veel k6ik need raamatud olemas on? No ok, ma v2hemalt kahte tean, kellel tns on. Siit hargneb juba edasi igasuguseid m6tteid paralleelselt mitmes keeles m6tlemise ja kirjutamise kohta, keel kui eksiili s6iduvahend, kommunikatsioonivajadus ja sihtgrupp jne. Just yhest teisest blogist lugesin, et ekraanip6hine suhtlus kustutab 2ra inimese h22le tajumise. Kyllap nii on jah. 

Maailma avastamine

Suurepärane emadusluulekogu Eda Ahi sulest. Kaanepilt on konkurentsitult kole, aga no ega see emaduse argipäev ka teab mis nonstop kaunis ole. Sisus minnakse liikvele Jaan Krossi samanimelisest luuletusest ja pöördutakse selle juurde kogu edenedes siin-seal veel tagasi, aga nii riim kui üldine vorm on (tõenäoliselt kaalutletud valikuna) selles kogus märkimisväärselt karvasemad ja laperdavamad kui varasemates. Tervistavat iroonilist distantsi toimuvasse suudetakse siiski säilitada. 

Lõpetuseks tahaks aga väga tsiteerida. 

ära mine ära, Jorupill Jonn.
tule tagasi, Jorupill Jonn. 
me aktsepteerime igaüht
sellisena nagu ta on.  

Olemata jäämise poeetika

Oh, kõige ilusamad on need asjad,
mis jäävad olemata
...
Oh, kõige ilusamad

Mul on need paar rida juba mitu aega lauasahtlis seisnud ja aeg-ajalt on tunne, et sinna peaks midagi veel lisama, kas siis enne või pärast viimast fraasi, aga kõik täpsustused tunduvad lõppeks siiski pehmelt öeldes liiased. Et siis pigem juba nii, nagu on, sihuke, ehm, noh, lõpetamatuse poeetika või nii.

Argipoeesia

no ei saa nii toredat kirja enese teada pidada, no ikka on ju nagu luuletus

*

ja poes ei läind sul kümps, boheem

tshekil oli peaegu 12

 ja ka kogred ka ei tulnud ise

raha hambus, igal ühel 70 senti, sest siis olnuks kokku kümme küll

appi, tänapäeval peab igale kirjale juurde lisama, et ei ole luuletus

ei ole

lihtsalt luule on nii alla käinud, et kõik juba paistab taotluslik

aga ei ole

Sünnipäevasalmid

Laekunud on sünnipäevasalme. Nagu näiteks:

PALJU ÕNNE Kallis sõber

Sinu juurde lendab põder

Sinu aias vana kana

Kaasas väike jõuluvana. 

ja

Mõttemöllus mässamist
see ju sulle sula lust
füüsikat ja keemiat
saatuse käest preemiat

Tervitades Külaselts
kes, teadagi, kui igikelts

Sulgunud ruum

Pole nagu tähele pannud, et Joanna Ellmanni "Sulgunud ruumist" väga palju kirjutatud oleks. Paar blogisissekannet, kaks kirjutist err-i kultuuriportaalis ja kogu lugu. Nõrk. Sest kogu on tugev, märksa tugevam kui enamus tänapäevastest murtud ridades esitatud mõtteavaldustest. Isiklikult läbitunnetatud ja selgete sõnadega kirja pandud. Eks muidugi sellisel isiklikul läbitunnetamisel on oma hind, aga ega siin ei aita, kui sa teisele ütled, et "katsu nüüd natuke aega rahulikult ka olla".
Tore ikka, et Kiwa mulle Wernerisse kotitäie raamatuid tõi, kust ma muidu oleks teadnud.

Enne öö saabumist tuleb minna
aasale, kus lume seest kasvavad
sinised lilled.
Võta need ja istuta endale hoolikalt
juustesse,
silmadesse,
suhu.
Kuni su peast kasvab suur mägi, mis on täis
neid samu õisi.
Siis mine mäena lagedale väjale,
vaata valget taevast,
oota tormi.
Kui enam muud järel ei ole,
on seegi hea.

Ämblikmees

Ämblikmies                                                  

Kis sial istub kambrinurkas,

mis ta tieb sial omas urkas?

Sie oo kena ämblikmies

kõngub oma võrgu sies.

Taal oo onn ja villakoarid

ketrab lõnga suured loarid.

Kambri lakke võrgu kojob,

kut siis väimies tuleb kojo,

juusseid pidi võrgu sies,

oota nüid, sa, ämblikmies:

Nüid ma so küll kinni napsan,

üle ukse õue viskan.

Pisi tüdil süda ale,

näeb, et asi ühna kole.

Kuhu lähäb ämblikmies

oma suure äda sies?

Nänn piab lohutama last,

põle suurem mure sest,

õues paergus sui oo soe,

ämblik unka alla poeb.

Mul on murdekogumikku koostades ja sellele korrektuuri lugedes iga kord seda lugu lugedes mingi imelik võnks sydame alt läbi käinud. Ämblikke ma ei karda, antud luuletuse nimitegelasele kahjutundega kaasa ei ela, Spidermani fänn ei ole. Milles siis asi? Eile alevikõrtsis istudes ja aega parajaks tehes sain viimaks aru. Neil loob seal kogu aeg meeleolu sihuke suhteliselt jõle muss, aga eile oldi kohe ekstra erijäledal lainel, käias emakeelne tantsumuusika minu kaugetest noorusaegadest (täpsemalt on noorust näha umbes 17. minutil). See laul.
Vaat selliseid deemoneid synnitab provints.

Minu ilus elu maal

OhhHissand, mis raamat! Perekool klantspaberil. Sirutasin kohalikus raamatukogus kergemeelselt käe teose järele (mille yhe teise, samateemalisega lihtsalt segi ajasin), loomulikult prokrastineerimise eesmärgil, aga no see eesmärk täitus sedakorda kyll erakordselt kiiresti. Raamat räägib vahetu ja siira hingepäeviku vormis kyylikute, mehe ja kolme lapse kasvatamisest ja lõpeb mõttega, et tahaks minna riigikokku. Teksti vahele on põimitud ka mõned suhteliselt adekvaatsed arvamusartiklid, ma olen ka täitsa nõus sellega, et lapsi ja lastega emasid tuleks avalikus ruumis tolereerida, aga no need ongi omal kohal maakonnalehe kolumnidena, kust nad võetud on ja kus neil on kõige suurem potentsiaal jõuda vajaliku sihtgrupini, õelate mooride ja šovinistlike tymikateni, kes ise ka siiralt usuvad, et laps on puue ja et väikelapse ema aju muutub mõtlemise jaoks kõlbmatuks vähemalt rinnaga toitmise lõpetamiseni. Mul ei oleks midagi selle teksti vastu, kui see oleks jäänudki blogisse ja maakonnalehte. Aga kõvade kaante vahel oli see ikka hoop allapoole vööd. Ise olin ka loll, muidugi, et end toote väliskujust petta lasin.

Meelespead

Valvasin seenädal vabatahtlikuna Kunstitalli näitust, saades vastutasuks naabrinaiselt annetusi toidu (vorstivõileivad ja maasikasmuuti) ja vaimutoidu (luuletused) näol. Yks inimsuhete-luuletus oli tal umbes aasta tagasi ka, seda võib siis vahest pidada ka tolle loo mõtteliseks jätkuks. Või vähemasti saab seda sedasi kontseptualiseerida.

Meelespead

Tõid mulle sülega sireleid
toatäie toomingaid takkapihta
Mis hakkan nendega pihta
keegi teine ehk ihkaks

Mul aianurgas murtudsüda
ja meelespead ümberringi
mõte käib neidpidi ringi

On üksikuid hingi
kes teinud on rohkem halba kui head
neid ikkagi meenutavad
meelespead

Selguseta sott

Päikeselise päeva küljes
rippus pime öö
kui mahukas must kott

Päev pistis perutama
lõi mõtted mõlki
jäi selguseta sott

Kui päike puges peitu
ja meri tõmbus tuhmiks
avanes koti suu

Sealt pudenes pimedust
taevatähti
ja kukkus ka välja kuu

Aga teda ei olnud
ei päikesepaistes ega kotis
vaat sellised sotid


Selle luuletuse tõi naabrinaine mulle juba augusti lõpus, lisades saateks, et tegu on lembeluuletusega, mis käsitleb ka yhiskondlik-poliitilisi teemasid. Mul võttis ikka pisut aega enne, kui ma ära hablasin, et tegu pole mitte kohaliku omavalitsuse tasandi syndmusega, vaid ikka laiemat yldsust puudutava teemaga.

Naabrinaised

Enam-vähem igal pool, kus ma vähegi pysivamalt olen elanud, on mul olnud õnn omada erialaselt ergutavaid naabrinaisi. Vanematekodu naabrinaine näiteks laenab mu käest aeg-ajalt mõnd kirjandusloolist käsitlust, et oma silmaga järele vaadata, kas see, mida ma mõnel raamatukogu yritusel kokku olen seletanud, vastab ka tõele. Sõgedate kyla naabrinaine kirjutab luuletusi, neid on siingi mõnel korral näha olnud. Ise märgib ta nende kohta, et seda ei saa pidada mõtteluuleks, see on pigem mõttetu luule. No hinge ja seisundit on neis ometigi omajagu. Naabrinaine Taga-Karlovast seevastu on kirjutanud fantasy-raamatu, mis on yleyldse vist esimene fantasy-raamat, mille ma oma pika ja alatu elu jooksul otsast lõpuni ja täht-tähelt läbi olen lugenud (ja osaliselt mitu korda ja osaliselt isegi salaja enne lastele lugemist osad kohad ette ära lugenud) no ja minu meelest on see yks õnnestunud teos. Ja yhtlasi on siis rõõm tõdeda, et Karlova kirjanduslike paikade hulka on lisandunud dimensioonidevahelisi teleportatsioone võimaldav portaal. Sealkandis number yheksa bussi ootajad võiksid sellega igaks juhuks arvestada.

Roosid

Majapidamisse on siginenud konkureerivaid luuletajaid. Kuna minul on praegu veel au olla yleskirjutaja rollis, vahendan noorluuletaja poolt vennale jõulusalmiks mõeldud read (sobib ka laulda viisil "Hiir hyppas"):

Roos närtsib, lund sajab,
jõuluvana tuleb siia,
toob uued roosid!

Ükshommik

Laupäev võttis ikka oimetuks. Neli laksu kultuuri ca 15 km raadiuses (ja mõni toodi suisa koju kätte).
Sissejuhatuseks oli luteruse kirikus Munukeste koraalikontsert. See oli kena. KLPR senisest sagedasem kasutamine koorirepertuaari allikana oleks minu meelest yleyldse yks Jumalale meelepärane tegu ja annaks tõenäoliselt ka kunstilisi tagajärgi.
Edasi kombineerisin kultuuri spordiga ja sõitsin (juhindudes kontserdi plakatilt ja treilerist ammutatud dress code'i alastest vihjetest) jalgrattaga Aljavale kyynikontserdile, kus Bonzo, Päss ja Pehk tunnikese ja natuke peale imeilusasti õrnade healtega kuulajate kõrvasid paitasivad. Nagu pisut paisutatud tuletis vendadest Urbidest; selle vahega, et Pehk hoolitses ka tervendava eneseiroonia eest, mida nimetet vendadel mo meelest ikka kohe terakestki ei esine. Yks laul kõlas nagu klassikaline tekstylesanne esimese klassi matemaatikaõpikust (sisu vabas vormis: ostsin linna pealt kuus jäätist, sõin kaks ära, neli on veel kapis, tule meile, teeme peo!). Ka matemaatikaõpikute edasine kasutamine laululoomingu allikana ei teeks minu hinnangul sugugi paha ja ehk isegi aitaks kaasa Aaviksoo äsjaalgatatud ainekavade integreerimise ideede lendutõusule. Miks mitte.
Ja siis oli Kalakohvikus pidu ansambliga Jahimehed. Vendade Urbide ja Jääääre meemid möllasid sealgi edasi, aga kuidagi väga meeldivas vormis. Ja tuleb tõdeda, et bänd siiski ei mänginud publikut yle, vaid lõpetas peale kolmetunnist mängu pisut enne kui öökylm viimased pidulised ära jõudis võtta.
Samal ajal oli Orissaares reggae-pidu, aga seal ma'i käind. Neljas yhik kultuuri, mis möödunud laupäevasesse päeva mahtus, oli hoopis naabrinaise luuletus, mille ta nii möödaminnes hommikul digiallkirjastamisaktsiooni lõpetuseks mulle ette luges. Ma arvan, et seegi vääriks viisistamist. Kuulete, Kõrsikud!

Ükshommik

Mul meeldivad hääletud hommikud
Kui elu läheb must mööda
Kuskil küll lauad on kaetud
Siin aga ei jooda ei sööda
Eilsed päevad kui redeli pulgad
Neid mööda võib ronida üles
Ja tulla jälle tagasi
Mälestused süles
Tänane päev on veel tühi
Kuid minemas omasoodu
Ükskord selleltki tolmu pühin
Ta vananeb nagu kõik loodu.

Tänase päeva luuletus

Ära anda kummipuu poeg, juured suured.

Autorit (ja poega) tuleb otsida toast nr 307.

UUSAASTALÄKITUS KOGUVAS VIIBIVATELE RAHVASTELE 01. 01. 2012

Alljärgneva läkituse saatis Jaagu Hilja - aga ma arvan, et ta on laiendatav ka igal pool mujal viibijatele. Olge lahked.

On tormituuled siin räsind
kuid täna me rõõmsasti hoos
vana aasta oli nii väsind
et ära ta saatsime koos

Kas astume lumes või rohus
on elus olla me kohus

Maakera

Käisin naabrinaisele tagasi viimas temalt laenatud fooliumi, mille abil grillisime keskkonnaajaloo välitööde käigus omandatud haugi ja kaks ahvenat ja sain vastu taaskord imekena luuletuse. Selle sõnum omab praktilist tähendust, kuna näiteks asjaolu, et täna oleks põhjust meenutada seitsme aasta taguseid syndmusi, oli meeles ämmal, aga ei kummalgi asjaosalisel. Hiljem, kui Orissaarest teetanusesysti tegemast tagasi sõitsime (astusin naela jalga) ja väina tammi peal politseiautot nägime, tuli siiski eredalt meelde nii mõndagi yheskoos läbi elatut. Aga niisiis luuletus.

Oh maakera, maakera,
palun sind,
vähenda natuke käiku,
anna aega olla,
et tunda elu maiku.
Lase panna hommikul
leiva peale võid,
mäletada sedagi,
mida lõunaks sõid.
Anna aega sõpradele
ütelda ka tere,
märgata, et sul on kodu,
ümber oma pere.

Lase ära mõtelda
mõtlemata mõte,
ehk võiks osaks saada siis
tõtlemata tõte.

Murdevõistlus

No vaat nyyd tuleb midagi lyyrilist. Muhu murdevõistluselt, tuntud muhuluuletaja Irma Järvesalu sulest. Ja võtke seda tõsiselt, ma ytlen, see on kena luuletus!

tuul äkiste iŋŋeti
laende pale
muikus Kessu lao puole
üks kühmas mies
aerud käe
kut igaveste teel
meri ja vara oming
soavad ühte
paekorstna suits
oo kut loits
tuul äkiste
iŋŋeti

Telegramm

Täna sain telegrammi otse Sõgedate kylast, ja otsekui vastuseks minu eelmise sissekande kurtmisele sisaldus selles ka imekena rannapildike, mille loomiseks peab olema ilmtingimata muhulane ja ilmtingimata kunstnik (soovitatavalt moekunstnik ;) - muis kombinatsioones sellised riime lihtsalt ei synni.

Rannas kadakalatvade sakid
lained veepeegli sõudnud on segi
päiksekera erkpunases jakis
silmapiirist vöö endal tegi
Õhtupilvede rasked volangid
tumesiniselt kaarduvad alla
taevast rusumas justnagu rangid
hiigelhobuse kaelast saand valla.............................................
.............................................................................................................................................

Muhu luule lood

Salvestasime Muhu noorteka stuudios mineval pyhapäeval peale koguduse arengukava teemalist koosolekut Irena ja Ahtiga esimese katse sarjast "Muhu luule lood", mis, kui jumal ja kohaliku raadio juhid lubavad, hakkab igas kuus korra laiendama muhukeelseid uudiseid Kadi raadio eetris. Noh ja kui kohalikule raadiole miskipärast ei peaks kõlbama, siis on ta vähemalt kultuuriloolise salvestisena olemas.
Lisan siia yhe Irena luuletuse, mis hakkas mulle eriti meeldima kohe peale seda, kui Irena ytles, et see on kirjutatud Suuremõisa kyla silmas pidades. Kujund ja kõik läks kohe kuidagi väga kenasti paika.

Lihtsad, kodused, madalad majad,
oma kätega rajatud aed,
väravateni paekivirajad,
õues kilked ja laste naer.

Taamal viljapõld loomas on pead,
niidab peremees ädalaheina,
tõstab memm ahjust sepikut head,
pätside rivi käib seinast seina.

Paljad tallad on puutumas muru...
Uhkusevärin poeb arglikult põue.
Hellusepisaraid tagasi surun
kui astun hommikul OMA õue!


Siin on näha valik riiulisse tagasi panemist ja läbi lugemist ootavaid raamatuid. Väikesed usinad abilised ikka vahest hoolitsevad, nagu Lotte multikas õpetatakse, et raamatud vahepeal värsket õhku ka saaksid.
Lugemisest veel niipalju, et avastasin, et kindlasti tuleks algupärase heeringapyygikirjanduse-projekti raames läbi lugeda ka Lembit Uustulndi vastavasisuline raamat. Ja Triin, kellel on doktorikraad loodusteaduste vallas, soovitas mul tõsimeeli läbi lugeda "Da Vinci koodi". Eelarvamused, teadagi, on saatanast ja minu eas peaks inimene seda juba hoolikalt meeles pidama. Eks ma kunagi vigisesin pisiõe kallal ka, et mis ta loeb neist lollakatest Potteritest, lugegu parem midagi olulist. Hea muidugi, et see ämbrikolistamine juhtus vanematekodu saunalaudul, mitte mõnes avalikumas kohas. Nyyd on juba nii palju aega möödas, et võib välja lobiseda...

Sotsiaalkriitika

Taaskord selgus täie tõsidusega, kuidas töötustaatus otsekui nimme annab põhjust "normaalsete" inimeste ees nöögitud saada. Sõitsin Kuressaarde, et osaleda giidikoolitusel ja seekaudu legaliseerida end kohaliku giidina (sest teen seda tööd aeg-ajalt ju niikuinii). Kursusest osavõtjate ette jagati aga sissejuhatuseks paberid, kus tuli ristikesega vastavas kastis ja allkirjaga tõendada, et osaleja 1) ei ole Töötukassas arvel ja 2) ei ole yhegi õppeasutuse hingekirjas. Kuna mina kumbagi kastikesse ristikest teha ei saanud, oligi jutt lyhike ja uksest välja käik. Kusjuures ette ei hoiatanud sellest piirangust mind ei kursuse korraldajad ega Töötukassa. Nojah, eks siis jäävad Saare maakond ja Eesti Vabariik jätkuvalt yhe legaalse giidi (ja tema tulumaksu) võrra vaesemaks. WTF.
Leevenduseks virutan nyyd aga siia otsa Linnuse Kaldma Paula 50 aastat tagasi kirjutatud sotsiaalkriitilise luuletuse. Ta on ka muudel, sealhulgas helgematel teemadel päris palju kirjutanud, aga avaldanud veel mitte. 90. eluaasta kandis on selleks minu meelest just see tagumine aeg.

Jõulud juba ukse ees,
mõttesse jääb mõni mees.
Kuidas küll seda märjukest
juua saaks päris vee eest.

Varsti ongi leitud nõu,
see ei käi ju üle jõu.
Pered tarvis läbi käia,
linnased siis veski viia
ja siis varsti õllekest
pruuli nii, et päris lust.

Saab siis mööda päev või kaks,
tuju muutub paremaks,
sest et õlu Uuelul
tõmbab ligi nii mis hull.

Istub terve kamp seal koos
mitu päeva joomahoos.
Kõigil tuju paistab hea,
olgugi, et haige pea.

Aga viimaks ometi agaramad arvavad:
„Ühekülgseks muutub see –
tarvis ette võtta tee,
mis viib teise külasse,
oma külast eemale.

Santsu sealt vast rohkem saab,
sest oled kui oinas Brasiiliast.“
Hommikul sa leiad end
nii kui läbikukkund vend.

Pea on haige, süda paha,
süüa küll ei enam taha.
Kui saaks kannu õlut veel,
siis vast oleks rõõmsam meel.

Lõpetuseks tahan ma
mehed, teile ütelda:
„Võta pits ja mõtle vähe –
nii see edasi ei lähe!“