Ei ole veel pime

Täitsa kogemata libisesin jälle Dylani-lainele. Ja ma tean küll, et nobelisti tõlkimine tegelt ei ole mingi sihuke asi, mida kümne mintsaga valmis visata, aga no vot nii läks. Riimiga ei hakanud pingutama, on retsiteeriv tekst nagunii. Lingin siia ühe hilisema salvestuse, päris plaadiversioonist natuke dünaamilisem ehk. 

Vari pikeneb, olen olnud siin kogu päeva
Liiga palav on, et magada, ja aeg saab otsa
Hing on teraseks tahkunud
Mul on ikka need armid, mida päike ei ravi
Mitte kusagil pole piisavalt ruumi
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb

Kogu inimlikkus on torudest alla lastud
Iga ilusa asja taga on kellegi vaev
Ta kirjutas mulle nii ilusa ilusa kirja
Kõik ladus välja, mis mõtles
Mis see mu asi peaks olema
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb

Olen käinud Londonis ja lustilises Pariisis
Jõgi juhtis mind ja nii ma mereni jõudsin
Olen käinud maailma põhjas, mis kubiseb valedest
Mitte kellegi silmist ma miskit ei otsi
Ja vahel mu koorem on mulle liig raske
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb

Siin ma sündisin, siin ma enese tahtmata suren
Võib tunduda, nagu ma liiguksin, aga ei
Iga närv minu kehas on täiesti täiesti tuim
Ei mäleta sedagi, mille eest siia jooksin
Ja palveid ei ole kuulda
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb

Neliteist

Kaitsmisest neliteist päeva möödas. Töö alustamisest neliteist aastat möödas. "See on siis ju su kõige vanem laps," nagu naabrinaine peale mõningast arvutamist märkis. Neliteist pidi ka mingit sorti maagiline arv olema (no kaks korda seitse igatahes), aga ma ei mäleta, mis täpselt, ja ei leia enam, mida BG laulude arutamise foorumis selle kohta täpselt öeldi. Laul ise on siin ja sõnad on siin.

Vennad Zabadaid

Südametud vennad Zabadaid,

kellel naeratus lõikamas kõrvu,

külastavad pea jälle me maid,

et näidata suurt hingejõudu;

nad seavad end eeskujuks meile,

nad nurkasid mööda käivad -

kui magus on eirata seadust,

kui kena, kui ketser saad olla.

Ma olin maa külge seot

ja vaikselt pisaraid neelsin;

nüüd sellest, mis kandsin ma sees,

roos räägib leekide keeles.

Ma liigkasuvõtjaid tean -

ma mäletan, kuidas nad naersid -

neil tundus, et saak on neil peos;

aga eksisid, näib mulle praegu.

Ma neliteist aastat ei söönd

ja neliteist aastat ei joonud,

olin neliteist aastat vait,

et mitte sind häirida.

Nüüd ahtaks jäi mulle kai

ja jaksu rohkem ei ole;

teen nii, nagu mõeldud sai,

et sind lükata vabasse vette.

Imperaator, mis öelda, on suur,

nagu DJ, kes tühjuses mängib.

Sest ajast, kui tunnen ma sind,

olen kadunud ilmale muule.

Su kallastel ärkasin ma -

suur tänu lahkele toale -

Sa õhk oled, millest ma elan

ja teisiti poleks see mõeldav.

Ma neliteist aastat ei söönd

ja neliteist aastat ei joonud,

olin neliteist aastat vait,

et mitte sind häirida.

Nüüd ahtaks jäi mulle kai

ja jaksu rohkem ei ole;

teen nii, nagu mõeldud sai,

et sind lükata vabasse vette.

Когда пройдет боль

Vaiksele laupäevale ja sel päeval ära saadetud yhe kaksiktähe kustunud osale - aga eks ikka ka meile, mahajääjatele - mõteldes katsusin mingil kujul ära lõpetada yhede laulusõnade tõlke, mida juba paar aastat tagasi alustasin. Aga ei osanud ära otsustada, kas "когда пройдет боль" peaks olema pigem "kui valu on läind" või "kui möödas on vaev". Praegu jäi viimane, sest ka vihm läheb mööda. Vari läheb eesti keeles vist pigem yle kui mööda. Viimases salmis lastakse ametlikus sõnade versioonis surmal laulda "minu maa" kohal, aga varasemates salvestustes laulab BG erinevates versioonides "над [...] травой". Jätsin viimase, sest see meeldis mulle rohkem ja see seob ka paremini kõik salmid ära. Ja kuna seda laulu on juutuubis oma kymme eri versiooni (ja lisaks arvutud isetegevuslaste esitused), lingin selle, mille kommentaarides on ka ingliskeelne versioon sõnadest. Mitte, et see veatu oleks, aga on kohti, kuhu toimetaja käed ei ulatu.
Ja ma loodan, et valu läheb mööda. Aga kas me oleme need...

Kui möödas on vaev

Kui möödas on vihm, rahustav vihm,

kui vari läeb üle, üle mu maa,

siis ma ärkan, las ma siis ärkan

sinuga koos, siin rohu sees maas.

Las olla siis rõõm meie majas

tiheda rohu ja lehtede all.

Kui viimaks teame, mis salajas oli,

ootama jään, mil möödas on vaev.

Las sajab vihma, las põleb lumi,

las laulab surm tihedas rohus.

Ma tahan teada, tahan vaid teada,

kas me oleme need, kes me oleme nüüd, kui möödas on vaev.


Tegelt tegin natuke rahulikumalt mõeldes veel yhe versiooni, mulle tundub, et parema:

Kui üle läeb vaev

Kui üle läeb vihm, rahustav vihm,

kui vari läeb üle, üle mu maa,

siis ma ärkan, las ma siis ärkan

sinuga koos, siin rohu sees maas.

Las olla siis rõõm meie majas

tiheda rohu ja lehtede all.

Kui viimaks teame, mis salajas oli,

ootama jään, mil üle läeb vaev.

Las sajab vihma, las põleb lumi,

las laulab surm tihedas rohus.

Ma tahan teada, tahan vaid teada,

kas me oleme need, kes me oleme nüüd, kui üle läeb vaev.

 

Sõlmede Maarja

Neitsi Maarja on yks selline tegus kultuuriheeros, kellele aegade jooksul mitte vähe ameteid pole leiutatud ja kes neid kõiki ka nurisemata kannab. Päevakajaliselt - kasvõi Jumalaema Kiirestikuulja, kelle pyhakujule (mitte ikoonile, nagu ajakirjandus kirjutab; vähemalt EAÕK traditsioonis eelistatakse 'образ' tõlkida 'pyhakujuks') Lasnamäel just kirik pyhitseti. Arutasime selle "Скоропослушница" võimalikke tõlkevasteid yhe sõbraga, kelle aktiivset vene keele oskust on kujundanud Nõukogude armee ja Carl Gustav Jungi teoste lugemine vene keeles; leidsime, et sisuliselt sobivam oleks siiski vast "kiirabi-Maarja". Sellele viitaks nagu ka pyhakujuga seotud legend. 
Yks teine Maarja töölõik, millega ta tegeleb peamiselt katoliiklikus Augsburgis (aga ka Lõuna-Ameerikas, pms paavsti kodukandis), on sõlmede harutamine. Mingil määral oleks see kiiravitamisega vist isegi natuke nagu vastuolus, aga noh, eks ida- ja lääne-kristlusel ole aegade jooksul teisigi eriarvamusi olnud.
Isiklikus omanduses olevate saksa keele riismete ja äia sõjaaegse sõnaraamatu toel sai allpool oleva Sõlmede Maarja pyhapildi repro pöördel leiduv saksakeelne salm järgmise tõlke:

Sõlmede Maarja, ma tulen su juurde,

mul kaasas on rõõme, mu mured on suured.

Sõlmede Maarja, kas kuuled mind sa,

neid sõlmi on palju, neid lahti ei saa.

Sõlmede Maarja, küll tröösti toob see,

et kuskil on käsi, mis lahti nad teeb!

Näe, sõlmede Maarja, mu pusa on siin –

ma ise ei oska, nüüd palun ma sind.

Sõlmede Maarja,  ma ise sõlm olen,

viimseni sassis, sult avitust palun.

Sõlmede Maarja, Sa valguses käid,

sina ju näed, mis puudu mul jäi. 

Kardiogramm

Seoses viimasel ajal sagenenud kokkupuudetega meditsiiniabi pakkuvate asutustega väike temaatiline tõlge. Tuleb kyll tõdeda, et laulus käsitletud probleemide osas mul kaebusi ei ole. Originaal on siin. 

Kardiogramm

Miskipärast liiga valjult laulavad ööbikud;

Uued sõnad ilmuvad tummuse tagant.

Mul on mulje, nagu oleks keegi vallanud mu südame

Vahel tundub mulle, et see oled sina.

Huuled on unustanud, kuidas naeratada;

Nägu on tuhmunud – järel vaid jooned;

Aga südamega on hakanud toimuma midagi head – 

mulle tundub, et see oled sina, tead.

Viiendast puuraugust Nerli kirikuni,

Kuigi kõik on korras, on kusagil katkenud niit;

Ma ei tea, kuidas teil – meil alati keegi puurib.

Vahest võtta ja jätta, et nad selle jätaks?

Öösel akna all laaditi vankreid,

Ropust sõimust närbusid põõsad –

Ma isegi ei märganud, sest keegi on vallanud mu südame,

Ja ma kahtlustan, et see oled sina.

Minu veres voolab nitrolahusti ja vaguruse segu;

Iga laul on terroriakt;

Ja seda peale kahtekümmet aastat harjutamist, kuidas seista vagusi –

Ma rääkisin meditsiiniga. Ta ei suuda seda seletada.

Ole või Rolls-Royce, ummikus seista tuleb sul ikka;

Isegi Vene muuseumis ei kaitse barrikaadid ilu eest –

See kõik pole tähtis, kui keegi on vallanud su südame.

Minu puhul tundub, et see oled sina.

Mulle siiamaani tundub, et see oled sina.

Pilve kannul

Vaatasin, et Aare oli Tsoid tõlkinud. Akvariumofiilina tõden, et Grebenštšikovi tõlkides ei ole ma kahtlemata originaalne, aga võrgu pealt pole neid resultaate ka siiski yleliia leidnud. Rootsikeelseid nt on mõned, tunduvad täitsa broo-d, niipaljukest kui ma aru saan. Ja hulk pealkirju on inglise keelde ymber pandud. Sellelt lehelt leidsin veel huvitava lingi andmekogule "Akvarium Tallinnas".
Nojah, et siis. Tsoiga on sellel laulul pistmist nii palju, et BG on seda minuteada tema mälestuseks laulnud (ehkki laul on 10 aastat varasem kui Tsoi viimane autosõit Lätis ja originaalis paistab 'sina' olnuvat naissoost).
Venekeelne tekst on siin.

Mul oleks vist kergem laulda

Pole vaja, et sa riivaks mu kätt,
pole vaja su jõgede jooksu;
pole vaja, et seisad mu kõrval,
me pole üksteisest nii kaugel.
Ja ma tean, et see mäng on võõras
ja mina ei pannud siin võrku;
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Uued lehed muudavad värvi,
uutes klaasides taas on vein.
Ainult aeg meid enam ei käsi,
me liigume otsekui kinos.
Ja kui ma saaksingi midagi muuta,
jätaks kõik täpselt nii, nagu on,
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Sinu Eedeni laudadest põrand
minu hulkumist ilmsi ei näe.
Kui Sinu käed on roosidest verel,
minu omi kriimustab hein.
Ja järel ei ole ühtegi viiulit,
mis poleks sulatet vaseks;
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Anna andeks, et Sind armastades
jäin selliseks, nagu ma olin.
Siiamaani ei oska ma hästi
armsamatega hüvasti jätta;
Ja ehkki ma olen tänulik talle,
kes lubas sul lendu minna –
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.
Kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul polekski vaja laulda.