Kuvatud on postitused sildiga ökofeminism. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ökofeminism. Kuva kõik postitused

09.03.25

Karude elu, vol 2

Naistepäeva puhul liikusin kodumaiste meeskirjanike juurest edasi ja võtsin ette klassikaks saanud Kanada lühiromaani "Bear" Margaret Atwoodi põlvkonnakaaslase, suhteliselt noorelt (52) surnud Marian Engeli sulest. Oli Kanada kirjanike liidu asutaja ja selle esimene juht. Teos sobib hästi ka raamatuaastasse, jutustades loo mahajäetud ajaloolise raamatukogu kataloogimisest Ontario kauges põhjaosas. Raamatukogu taga kuuris elab karu, kes aeg-ajalt täpsustamata kombel ketist lahti tuleb ja majast läbi astub, loomulikult tekib naisarhivaaril temaga kommunikatsioon (suuresti autokommunikatsioon siiski, ma ütleks) ja loomulikult ei küsi hiljem keegi, mida karu ise asjast arvas.  

Mulle sattus väljaanne, mille sabas on kordamisküsimused raamatuklubidele - ehemm, nüüd ma mõtlengi, et kas Karjakasvatajate kirjandusklubile kah sobiks selline teos. Küsimused paraku kohe kindlasti ei sobi, kuna kiskjaloomale viidatakse seal korduvalt väljendiga "her furry friend". Ok, autor ise ei saanud seda paraku enam kuidagi takistada, aga no anna kannatust.

27.02.25

Luuanäitus

 

Enne Vancouverit tegelikult käisime lastega veel ka põgusalt jõge mööda allavoolu Ottawas ja Montrealis. Viimases sattusin nõianäitusele, ehkki ei plaaninud. Sisenesin pahaaimamatult linnamuuseumi ja endalegi üllatuseks lõpetasin alakorruse tunneli läbinuna teisel pool teed teises majas, kus rahvas tungles kahel korrusel nõianäitust vaadata. Teiste imeasjade hulgas oli klaasvitriinides eksponeeritud kaks täiesti tavalist luuda. 

Meh.

Aga õnneks on inimesel kohalikud sõbrad semiootikud, kes hädast välja aitavad ja nähtused lahti seletavad.


About the witches: it's been popular for a few years now, mainly because of a (suspicious in my opinion) trend in feminist studies. The witch is seen as a powerful figure, and witchcraft as a valid a alternative to traditional science by some. Apparently, many women are socializing through witchcraft as a way of empowerment. There are books and manuals and other commercial products that go with it. So of course it's also encouraged by capitalism and the consumer mentality.

Ise ei tunne looduses raisk võilillegi ära.

30.03.23

Savvusanna sõsarad

Ühest küljest võiks ütelda, et nüüd võib rahus surra, sest minu silmad on ära näinud ühe tüseda tüki algupärast ökofeministlikku kinupilti. Teisest küljest muidugi tahaks loota, et ehk on elul ikka üht-teist veel varuks enne, kui lusikas nurka palutakse panna.

Üldiselt edeneb kõik suhteliselt viisipäraselt, aastaajad vahelduvad, lugusid jutustatakse lihtsamast hullemani, mõjub tõepoolest nagu suitsusauna leil, vaikselt imbub sisse, nii et ei pane tähelegi, kui viimaks on kondid täitsa pehmed.

Higista välja, pese maha ja mine eluga edasi. Aga selle vahepeal tuleb ikka asjad hinge pealt ära ka rääkida, oma teada jätmine ei aita kuidagi kedagi.

Lõpetada tuleks pisikese vanemliku hoiatusega. Mehed! Sellest filmist saate teada, et naised tegelt ka naeravad teie üle. Ja nüüd peate selle teadmisega edasi elama.

07.10.22

Kaks raamatut

 



Kaks raamatut sattusid kõrvuti. Ega nad oma põhiolemuslikult sõnumilt tegelt niiväga erinegi. 
Lisaks: lugesin nekroloogi, mis sisaldas lugemissoovitusi. Ohsapoiss, kus ma tahaks, et minu nekroloog ka kunagi sisaldaks! 

30.12.21

Ilmapuu

Peenem rahvas pealinnas ja mujal progressiivses maailmas kuulukse kõik seda lugevat. Otsustasin ka üritada sammu pidada. Kui raamatukogutädi selle leti alt esile tõi, tundus küll, et jeerum, miks nii paks, aga kolm tihedat õhtut lugemist ja läbi ta sai.

Rõõm tõdeda, et karismaatilise megafauna kõrvale hakkab siis viimaks astuma ka karismaatiline megafloora, viimasel on veel seegi eelis, et lisaks looväärilistele embleemliikidele saab kaudu minnes täitsa viisakalt rääkida ka kogu sellest mikrofloorast ja parasiitide hordidest, kes neil seljas ja jalus elavad ja ka väärivad oma kohta päikese all.

Kahju, et autor ilmselt ei ole kursis Jakob von Uexkülli töödega, mis muuhulgas räägivad ka ajahetke eri pikkusest eri elusolendite omailmas - nii kulub tal puude ja inimeste ajamõõtme erinevuste selgitamiseks hulk lehekülgi ja retoorilist tulevärki. Aga ega ma kurda, jõuab samadele järeldustele.

Inimtegelaste käitumise osas jäetakse mõned asjad lõppeks siiski segaseks, aga tundub, et kriisihetk, kus endistel headel asjad üle võlli lähevad, on üsna sama, mis Star Warsis, ema hukkumine. Ökosüsteem, ükskõik, kas lokaalsel, globaalsel või planetaarsel skaalal, sobib ka kenasti selle ema-metafoori sisse. Aga vaenlase defineerimisega läheb muidugi raskeks kõigil juhtudel ja sealt tulevad ka vead sisse. Elu (väga laialt mõistetuna) kindlasti jätkub, aga arvatavasti üsna teistsugusel moel.

18.12.18

Everstinna


Oi kurat, misuke raamat! Ühe eblaka tsiki elu sõja-Soomes ja selle järel. Ma pidin tegelikult öösel tööd tegema, mõned kirjad ära kirjutama, et hommikul 8 ja 9 vahel saaks ’send’ nuppu vajutada, et kirjadele viisakam kellaaeg külge jääks, aga selle asemel lugesin „Everstinnat“. Tõlget küll, aga vbl olekski originaalist liiga kõva laksu saand. Ja lõpuks laseb ta oma verest, pasast ja soomülgastest läbi käinud peategelasel ennast uuesti üles ehitada, see on ka väga inimlik ja helge. Meespeategelase kuju tuli tuttav ette Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ episoodilise kõrvaltegelasena, kellel kah need sugutung ja surmahirm ikka tihedalt käsikäes käisid.
Oijah, seab ikka asjad tiba teise valgusse, nii „Polkovniku lese“ kui ka näiteks tädi Tinni, kes sõja ajal linna läks ja pärast ühe kingsepaga lastetus abielus oli ja võõrastel ennast Ainoks hüüda lasi.

18.07.16

Saatuse iroonia

Ou jee. Noh, nitševoo lugu sai sellestki. Aga saatuse iroonia seisneb selles, et hra abikaasa andmetele tuginedes ja neid usaldades - oli artikli ilmumiseni viinud syndmusteahela käivitajaks ei keegi muu kui minu noorpõlve lemmikkirjaniku Kaldavana lennukates juttudes põlistatud Fänn ise! Iseäranis soovitan lugeda juttu "AD 1550", ehkki "Põrgurahvas" on Fännil kaalukamgi roll täita.
Heldimuspisara saatel tõden, et maailm on ikka hiigla väike.

23.08.11

Armas


Sui algul Liinakurul rääkis yks teine muhulane Kadri Toni Morrisoni "Armsast". Mis ta täpselt ytles, seda ma ei mäleta (ja ilmselt see ka minu lugemiskogemusega ei kattunud, sest muidu oleks meelde tulnud), aga igatahes tekkis tema juttu kuulates tunne, et seda raamatut võiks ikka ise ka lugeda.
Noneh, lirtsuv veri, vägivald ja alandus, mis sadenevad põlvkondade alateadvusse. Valge ameeriklasena ennast kyll selle lugemise järel väga hästi ei tunneks.
Aga ikkagi tundus mulle taaskord, et siingi näidatakse väljapääsu ökofeministlikus suhtumises: eks need ole ju naised, kes omavahelist sidet peavad, katkestada ja siduda yritavad; ja lõpuks on kolmekymnest naisest koosnev kogukonna esindus see, kes peategelase hullemast päästavad. Eks yks mees ole ka nii moepärast ligi, aga tema on ka Mees, Kes on Kõik Kaotanud.
Iseenesest muidugi vbl peaks tõepoolest selle ökofeminismi jutlustamisega piiri pidama. On tulnud signaale, et esineb juba reaalne idee mind sellisena ilmarahvale eksponeerida.

09.05.11

Ökofeminism

Õnnekonverents oli ka tore. Mõningasest tagasisidest võib vist järeldada, et poetäie (pidu toimus endises Nooruse poes, praegu TKK galerii) rahva seas ikka paar tykki oli, kellele ökofeminismi teema hinge läks.
Kogu oma kymmet lehekylge kõnet blogisse yles panna oleks vist natuke kurnav, aga olgu siis emadepäeva puhul valitud katkendeid. Et pole siis päris ilmaasjata kirjutatud 8) Ja tervisi synnipäeva puhul Maile, kes emakohustuste tõttu Õnnekonverentsile ei jõudnudki.



Ökofeminism on feminismi marginaalne oksaharu, mida isegi paljud feministid heal meelel oma puu kyljes kuivamas näeksid. Ometi elab ta tasapisi edasi ja võtab aeg-ajalt erinevaid ja kummalisi vorme, nii et temast täit ylevaadet omada on suhteliselt raske. Ka ökofeministlik kirjandusuurimus on laias maailmas täiesti olemas olev valdkond, mille tarvitamisel kodumaises kontekstis võiks olla ka mõningane pedagoogiline ja pilti avardav mõju.

Keskseks ökofeminismi organiseerivaks kysimuseks võiks lihtsustavalt pidada kysimust naise ja looduse suhtest: kas selline spetsiifilist laadi suhe on olemas, ja kui jah, siis mis sellest järeldub? Kas naise seostamine loodusega on naisi pigem alavääristav või annab eeliseid, mida meestel ei ole? Kui me eeldame, et meestekeskne kultuur määratleb ja kasutab naisi ja loodust enda huvides ära sarnaste strateegiate abil, siis kuidas selliseid strateegiaid ära tunda ja peatada? Kas naise keha ja seekaudu ka kogemus on midagi põhimõtteliselt mehe omast erinevat, looduslähedasemat ja seeläbi paremat või tuleks looduse ja kultuuri vahelise stereotyypse lõhe yletamise huvides selline jutt hoopis jätta?

Ökofeministliku kirjandusuurimise yks olulisemaid eesmärke (P. Murphy järgi) peaks olema emantsipeerumise strateegiate loomine või neile osutamine, kui kirjanik on mõne sellise oma teoses juba konstrueerinud. Minu eesmärk on näidata, et Puhastuses just yks selline strateegia leidubki.

Juttu väga lyhidalt kokku võttes võib ytelda, et ökofeministlikult lugedes on Puhastus raamat, mis räägib naistevahelisest solidaarsusest ja hoidistamisest kui seda alal hoidvast mehhanismist. Hoidistamine on ökofeministlik tegevus sedavõrd, kui see aitab naistel tulla toime ellujäämiseks vajalike varude soetamisega ja samal ajal olla teadlikus, vahetus ja informeeritud kontaktis neid ymbritseva looduskeskkonnaga. Mehed ei ole selle asja juures yldse vajalikud. Kogu „Puhastust“ võib lugeda kui naissolidaarsuse lõhkumise ja taasloomise katsete lugu; seda ei pea ylepea ilmtingimata keskendama Hansule, traumale või rahvuslikule narratiivile. Naiste jaoks fundamentaalne kysimus, mis läbib kogu teksti, on minu meelest järgmine: kas olla mehe funktsioon või lyli naiste põlvkondlikus ahelas? Kumb jääb peale? Kas on võimalik leida tasakaal?

Naised tulevad ise toime, nagu ka tekstis korduvalt rõhutatakse. Toime tuleku juures on muidugi huvitav märkida, et algul räägivad õed sellest, kuidas nad koos toime tulevad. Mingist hetkest alates otsustab aga Aliide, et ta peab omaks võtma välise reaalsuse mehekesksed mängureeglid ja yksi naisena toime tulema. See ei õnnestu tal siiski eriti hästi; ta ei suuda luua sidet järgmise põlvkonna naisega ehk oma tytrega; naissolidaarsuse vältimatu idee saabub tema juurde tagasi hoopis Zara kujul.

Noh ja olekski nagu lyhidalt kõik.

29.12.10

Puhastus

Äkilist vabadusehetke kasutades lugesin „Puhastuse“ sipsti nelja tunniga läbi. Valel teel on need, kes väiklaselt vinguvad, et Eesti Rahva Kannatused on peenrahaks vahetatud. Vastupidi, Teise ilmasõja järgse Euroopa ajaloo peenraha on visatud hoopis suuremate ja olemuslikumate kysimuste kaalukausile. Kysimused vabadusest ja omamisest. Kust võtavad osad inimesed õiguse teisi enda omadeks pidada? Või vastupidi, kust võtavad mõned inimesed jõu seda mitte teha? Omada saab objekte. Inimeste objektistamise mehhanismid on seal kenasti ilmarahva rõõmuks yksipulgi lahti võetud ja imetlemiseks laiali laotatud. Maitse asi, kui seda lugedes okse peale kipub.
Naistevastane vägivald. Vägistamine kui iidne sõjapidamisvahend. Vägivald synnitab vägivalda. Tegelikult ei ole vägivallal sugu. Aliide ju omab vägivaldselt Hansu. Omatavate mõistus tuhmub soole vaatamata (Hans, Zara). Ja mulle tundub, et ka lõpplahenduse ajendiks ja argumendiks ei ole mitte vabadus, vaid omamise uuele ringile minek. Kui tähele panna, siis Aliide hindab Zaras ikka eeskätt utilitaarseid väärtusi: oskab hästi valetada ja kiiresti vaarikaid puhastada. Ja mõlemad tapavad ka päris hästi.
Jah, aga ajalugu ikkagi ka. Lugeja tõmmatakse siuhti läbi ajaloo sita ja spermaga segamini torude nigu nuustik. Ei saa muidugi kindel olla, et mida rohkem lugejaid läbi tõmmatakse, seda puhtamaks torud saavad, aga mingitest asjadest võivad arusaamad yldiselt klaarimaks saada kyll. Eks ju tegelikult Ene Mihkelson ajab sama asja oma romaanides, aga väga palju nurgatagusemaid teid kaudu. Oksanen sõidab ikka sirgelt ja otsekoheselt pasunasse ja sõnum jõuab pärale. Ei mingit esimese ja kolmanda isiku vahetamist ega nime vaevas vaevlemist. Julgus ja vabadus.
Ainus teema, mille käsitlemine minu meelest teosest tuntavalt puudu jäi, on religioossus. Ingli nimigi viitab sellele. Ehk on Oksasel omad põhjused seda teemat vältida, aga implitsiitselt on see mu meelest vägagi kohal.
No vaat kui pikk post tuli. Vaat kui palju mõtteid neli väikest vaikset tundi ikka võivad synnitada. Korra hakkasid näpud kangesti sygelema, et elamusest mingi artiklilaadne toode valmistada, et vähemalt kodumaist retseptsiooni õigematele rööbastele juhtida, aga tegelt on ju retseptsioon juba ammu ära lörtsitud, mis seal ikka. Ega yks artikkel eestlasi oma ajaloo omamise kirest ikka võõruta.

31.03.10

Da Vinci kood

No jah, lugesin läbi Da Vinci koodi. Mitte kyll sõna-sõnalt, tõele au andes, sest stiil oli lame ja tõlge kehva, aga ma arvan, et piisavalt selleks, et isiklikus seinalehes seisukohta võtta. Poliitiliselt suunitluselt katoliku kiriku vastane teos, kus konflikti käivitab kõigi osapoolte siiras usk, et Tõde (ja sealjuures muistne!) on olemas, ning et seda saab yksteise tagant varastada. See, et synkretism ei ole mitte erand, vaid reegel, ja seda ka katoliiklikus kombestikus, on loo autorile vist yllatus, miks muidu ta seda sihukese enneolematu sensatsioonina serveerib. Muidugi, see, et kogu lugu lõpeb väikese ökofeministliku mõtteteraga, pole paha, aga see ei kompenseeri mu meelest siiski kogu eelnenud viitsadat lehekylge. Karl Ristikivi ja Umberto Eco samateemalised käsitlused on paremad.
Jätkan Ülo Tuuliku merejuttudega.


Joonis 1. Muistse paganliku viljakusjumalanna symbolitega kaetud meestekaloss. Muhu, 21. sajand.